Taas kord – kas tohib? (Blogikatkendit avaldada luba küsimata)

Sellest on viimasel nädalal palju juttu olnud, näiteks siin räägib ajasosaline Siiri ise, kuidas tema foto ilma luba küsimata SLÕhtulehes avaldati, siin kajastab ta teema jätku järgmistel päevadel. Samal kaasust arutleb Larko siin.

Mul on nüüd selline küsimus. Äsja märkasin, et paar päeva tagasi on SLÕleht avaldanud oma loo küljeloona katkendi minu blogist. See katkend on ehk paarkümmend lauset pikk .
Mitte ainult minu omast, paari teist ajaveebniku katkendid on samamoodi tsiteerimist leidnud. Loo teemaks ongi netikeskkonnad ja blogimine, katkendid on loost eraldi – netiversioonis siis artikli järel, paberlehel ilmselt kastide sees n-ö küljeloona.

Minu kui teksti autori käest katkendi avaldamiseks luba ei küsitud (kuigi pärast Siiriga juhtunut varustasin ma kõik oma kolm blogi teatega, et paluks ilma minult luba küsimata siinseid materjale mitte taasavaldada.)

Ma ei ole vihane. Nagu olen ka varem öeldnud, ei näe ma blogijate ja ajakirjanike vahel mingit sõda, vaid koostööd, mille piirid tuleb paika loksutada.

Tsiteerida blogijat võib – lause, kaks, kolm, neli – eksole. Keegi ei saa keelata ajakirjanikul teise inimese sõna, ka kirjaliku sõna tsiteerimist.

Täispostitust ega fotot ei tohi, st selleks tuleb luba küsida.

Aga katkendit?

Mis te arvate?

46 mõtet “Taas kord – kas tohib? (Blogikatkendit avaldada luba küsimata)

  1. Siiri

    Kusmaal on tsitaadi piir? Või katkendi?
    Kas kaks on hunnik? Aga kümme?
    Ma ei ole ajakirjandust õppinud, aga eeldan, et ajakirjanikele õpetatakse mingeid piire. Kas õpetatakse ka piiride ületamist ja laiendamist?
    Mina õppisin raamatupidajaks ja mäletan, kuidas üks õppejõud ütles, et ülemuse allkirja tegemise õpib raamatupidaja ruttu ära. Et see on loomulik.
    Kas ajakirjanduses on eetiliste taluvuspiiride proovimine loomulik?
    Ühelt poolt on blogi justkui avalik info, aga ootamatu ikka, kui mingi osa väljub sellest justkui kontrolli alt ja keegi müüb mingit osa sinu jutust. Tekib tunne, et kui oleks teadnud, et müüki läheb, poleks võibolla täpselt nii kirjutanud (mina poleks selle kurikuulsa kleidipoe hindu blogisse kirjutanud, kui ma oleks teadnud, et ajalehejutu aluseks võetakse samad numbrid ja algab parastamine, et oh, nii odav). Blogijutt on ausam, kui jutt, mida räägiksin tänaval, kui mõni ajakirjanik mind loo jaoks küsitleks.
    Kuidas sa ise, Epp, ajalehte teeks? Küsiksid blogijate käest luba?

  2. kerkel

    Mina neid asju täpselt ei tea, sest pole ei ajakirjanik ega poliitik ega keegi.
    Siin ongi ilmselt mingi ülemaailmne ajakirjanduse kuldreegel olemas. Mingi pikkusega tsitaate tohib päris kindlasti panna ka autorilt luba küsimata. Kuid see ei tohiks vist pool lehekülge olla. Kui just üks lause pole laiendatud poole lehekülje pikkuseks.
    Blogidega on as alles algusstaadiumis ja arvan, et blogidest nopib äribobjekt nimega “ajaleht” kindlasti süüdimatult rohkem tasuta materjali kui ajakirjanduskunst lubab.
    Mulle meeldis Larko näide Saksamaa advokaadi blogi kohta. Aga see oli juba kohtumahus materjal ja vaevalt et keegi väike blogija sellist kohtuasja ette võtab.
    Kokkuvõtteks: pisukesi tsitaate mina lubaks kasutada. Ka viiteta.

  3. kerkel

    Ahaa! Nüüd otsisin ka sele tsitaadi üles. Raske öelda. See on pikk väljavõte, aga vist mingi piiripealne variant. Igatahes on see seal Slolehes ilusasti väja kukkunud ja vist veel varguse piiridesse ei ulatu. Võibolla oleks siiski pidanud luba küsima?
    Mina olen ka kasutanud tsitaate. Loata. Ühe eriti põneva mõtte kohta küsisin kahelt teiselt blogijalt luba, et kas tohin. Ei tohtinud! Teravalt intiimne teema. Kirjutasin siis oma sõnadega umbisikulises tegumoes.
    .

  4. Larko

    Autoriõiguse seaduse § 75 näeb ette autoriõiguste piiramist ja seega teose taasavaldamist ilma loata ja tasu maksmata (tsiteerin sama säte alusel):

    >4) õiguspäraselt avaldatud kaasnevate õiguste objektist lühikeste väljavõtetena (tsitaatidena) informatsiooni andmise eesmärgil ja nende eesmärkidega motiveeritud mahus ning järgides esituse, fonogrammi, raadio- või telesaate, filmi kui terviku mõtte õige edasiandmise kohustust ning tingimusel, et märgitakse ära allikas, kui see on võimalik;

    Olen kuulnud kaks professor Heiki Pisukese ja ühe vandeadvokaat Anu Uritami loengu teemal “ajakirjanikud ja autoriõigused”. Iga kord on auditooriumist küsitud, mida kujutab ennast “mõistlikus mahus”. Iga kord on vastatud, et seda otsustatakse iga kaasuse puhul eraldi, üheselt mõistetavat normi ei ole.

    Minu hinnangul on antud juhul tsitaat küll pikavõitu aga võib-olla siiski motiveeritud, kuna tsitaatide edastamise eesmärgiks artikli kontekstis on demonstreerida blogisissekannete keelepruuki. Silma järgi otsustades moodustab tsiteeritud lõik umbes veerandi küllaltki pika sissekande kogumahust. Seda pikem tsitaat oleks juba kindlasti liigne. Samas oleks lühema tsitaadiga olnud raske täita teose “terviku mõtte õige edasiandmise kohustust”. Allikas on korrekstselt ära märgitud, ehkki ajalehtede veebiväljaannetele tüüpiliselt SL-Õ justkui poleks kuulnudki, mis asi on hüperlink.

  5. kerkel

    Larko!
    Sloleht kindlasti teab hüperlingist, aga mina ei oska seda tänini moodustada.
    Võibolla ei osanud seda ka artikli autor.
    Esimene arvutiõpik, mida nüüd lugesin, nimetab, et see on hea asi, aga ei õpeta. Aga eks me õpi!

  6. Shalaya

    Igasuguse intellektuaalse omandi loata kasutamine kommertseesmärkidel on taunitav (siinkohal liigitan ajakirjanduse kommertsiks, kuna oma olemuselt on need kasumile orienteeritud ettevõtted).
    On ka varem selliseid asju ette tulnud ja tänu juhusele ühe minu sõbra blogiga panin oma blogile külge Creativ Commonsi – http://creativecommons.org/licenses/by-nc-nd/2.5/. Vähemalt on võimalikke uvilisi oiatatud. Samuti on paljud blogijad varustanud oma blogi vastava oiatusega, et materjalide kasutamiseks tuleb küsida omaniku luba.
    Kuidas suhtuda blogide linkimisse meediaväljaannetes – siinkohal saab minu mõistus otsa. Blogosfääri sees pean seda täiesti normaalseks ja teen seda ka ise.
    Ma saan aru, kui tsiteeritakse avaliku elu tegelasi, kirjanikke, teadlasi jne.
    Blogosfäär on midagi muud. See on tuhandete inimeste eraelu ja isiklikud seisukohad ning igaühel peaks olema võimalus otsustada, kas ta tahab, et tema mõtteid trükimustas raha eest raffale müüakse.

  7. pärismaalane

    KUI wabba riigi ajakirjandus OLEKS tõepoolest vaba ja nn aja kirjanikud hingega rahva vaimse valgustamise eest väljas, mitte korporatsioonidele kasumi teenimisele orienteeritud, siis poleks mul taolise tegevuse vastu sõnagi öölda. AGA et wabba riigis POLE vaba ajakirjandust, siis nimetan taolist tegevust varguseks. Mis on varga palk?

  8. rivo

    >Tsiteerida blogijat võib – lause, kaks, kolm, neli – eksole. Keegi ei saa keelata ajakirjanikul teise inimese sõna, ka kirjaliku sõna tsiteerimist.

    leian, et luba küsimata ei või tsiteerida. ajakirjanik peab end allikale tutvustab ja selgitama, mis loo tarvis ta kommentaari-tsitaati vajab. sama peaks tegema kellegi blogist midagi avaldada soovides, mitte lihtsalt võtma. ajaveeb on eraisiku isiklik koduleht, mitte avalikuks kasutamiseks mõeldud sein. looming, kui soovite;) eraisiku ajaveeb ei ole ajakirjandus.

    ja paika pole siin millelgi loksuda, tsiteerimise reeglid ei ole ju muutunud. lihtsalt ajakirjanikud on laisad ja kasutavad kohati ajaveebnike teadmatust ära. selle muutmisel saavad blogijad ka kaasa aidata ning olla nõudlikumad, kui jälle omavoliliselt midagi võeti ja avaldati.

    ja põhimõtteliselt on kellegi teise kirjutise loata võtmine ja avaldamine vale. ajakirjandusel ei ole mingit ülemat õigust või seadust, mis lubaks tal omavolitseda.

  9. kerkel

    Rivo!
    Mina olen suht uus tegija ja võtan ajaveebi just kui oma isiklikku virtuaalset ajalehte. Ka kirja pole ma pannud teda isiklike kategooriatesse.
    Mul pole selle vastu kui mu mõtteid laiemalt kasutatakse, sest olen nad teistele lugemiseks kirja pannud, kuid mulle ei meeldiks kui seda teeb äriline ettevõte nimega “ajaleht” mind eelarvest välja jätmata ja teiseks ei meeldiks mulle hoopiski kui mu mõtted ilmuvad minule täiesti vastuvõetamatus kontekstis.

  10. Petka

    rivo, kerkel – kuna AÕS lubab tsiteerimist, ega nõua mingit luba etc, siis ainuke võimalus seda takistada on mitte avalikult kirjutada. LIhtne 🙂

  11. Ants

    .Leian, et Petkal on absoluutselt õigus! Samuti meeldis mulle kerkeli seisukoht, mida luban endale siinkohal tsiteerida, (kriipsutaksin eriti alla esimese lause kuni komani):
    “Mul pole selle vastu kui mu mõtteid laiemalt kasutatakse, sest olen nad teistele lugemiseks kirja pannud, kuid mulle ei meeldiks kui seda teeb äriline ettevõte nimega “ajaleht” mind eelarvest välja jätmata ja teiseks ei meeldiks mulle hoopiski kui mu mõtted ilmuvad minule täiesti.” vastuvõetamatus kontekstis.”
    Palun ja loodan, kerkel, et sa ei pane pahaks, et ei küsinud sinult selleks luba. Ja siinkohal tulebki üks küsimus, millele ma ei oska vastata – kuidas oleks iga kord võimalik küsida autorilt luba, s.t. kui ta kirjutab, või kommenteerib anonüümselt? Ilmselt on kõige õigem lähtuda sellest, mida on kirjutanud Larko. Mina isiklikult lähtun Petka seisukohast – kui ma kusagil olen midagi kirjutanud – palun kasutage ja tsiteerige sellises kontekstis, nagu on kirjutise mõte (vt. kerkel). Ainult märkige ära ka autor. Ja kui ma ei taha, et mind ilma loata tsiteeritaks, kirjutan isikliku kirja või saadan isikliku maili, ja see on küll juba hoopis teine asi.

  12. kerkel

    Petka! Sa lugesid mööda! Mina pole tsiteerimise vastu. Ei saagi olla, sest see on üks osa kirjutamiskunstist. Ma isegi ju tsiteerin! Küsimus oli selles, et kui pikka lõiku teise autori tekstist nimetatakse tsitaadiks. Ja vastusegi saime Larkolt: mõistlikus mahus.

  13. kerkel

    Ants! On olukordi, kus on parem autor nimetamata jätta. Vot näiteks minu poolt nimetatud lookene, kus autorid keelasid mul tsiteerida. Vahel, eriti blogides ja foorumites kirjutavad inimesed asju, mida nad laiematele hulkadele avaldada ei taha. Ehkki kirjutatakse tavaliselt mingi aliase all, tuleb nende soovi järgida. Vähemalt sedavõrd, et asjasse mittepuutuvad ei saaks viiteid tsiteeritavale. Niimoodi tsiteerisin ma oma väikestes lookestes “Hinne emale” ja “Sinu nimi ei maksa midagi”.

  14. Elina

    Kerkelile. See blog räägib siin sellest, et üks pilt võib rääkida rohkem kui tuhat sõna. Ja kommentaatorid arutavad selle üle.

  15. kerkel

    Elina!
    🙂 Noo vaat siis! Ma olen soome keelega rinda pistnud u. nädal aega. Vusserdasin sealt mingid “kuvad” kokku, endal hea meel, et näe! juba hakkab minema.
    Tänud sulle! Enam oma keeleoskamatusega esinema ei hakka.

  16. Elina

    Minu loogika ütleb, et internet on avalik sfäär. Seda, mida siia üles riputad, võib tulla vaatama kogu maailm, nagu lugema ka ühte ajalehte. See on umbes nii, et kui lähed tänavale teatud soenguga, siis teed ennast nähtavaks kõigile ja pärast ei maksa pahandada, et oled jäänud mõne pildi peale ning sind häirib, et kõik näevad sinu koledat soengut.
    Samas ajab kõiki blogijaid kindlasti segadusse tõik, et blog on veebipäevik. Päevikusse kirjutatakse teatavasti ka väga isiklikke mõtteid ning vahel unustatakse ära, et neid isiklikke asju käivad ka teised lugemas ja kirjutatakse sinna kõigest. Loomulikult keegi ei taha, et need isiklikud mõtted ajaleheveergudel kõigile lugeda oleksid, hoolimata sellest, et internetis võib neid igaüks lugeda.
    Tsiteerimises ei tohiks tegelikult probleemi olla. Seda on ju siiski läbi aegade lubatud. Näiteks romaaniarvustust ei saakski ilma tsiteerimata teha. (Heal juhul muidugi saab kah.)
    Kui ajakirjanik teeb artiklit ja selle jaoks mõne inimesega räägib, siis ta tsiteerib seda inimest artiklis ja sageli väga suures mahus. Sel puhul aga ajakirjanik loomulikult teavitab seda inimest ette, et ta teda tsiteerib. Seega tuleks otseloomulikult ka blogijaid teavitada ja neilt luba paluda, kui neid tsiteerida soovitakse.
    Ma arvan, et Eppu ja teisi häirib tegelikult siinkohal eelkõige see, et tsiteerijaks on ajaleht ehk äriline ettevõte. (Ja mitte tavaline ajaleht, vaid tabloid.) Selline tervete pikkade lõikude avaldamine on ju blogija ärakasutamine. Ajaleht avaldab lootuses sellega kasumit teenida.
    See, mida Siiriga tehti, on aga totaalne autoriõiguste rikkkumine. Üks foto on tervikobjekt, mille puhul ei saa kuidagi tsiteerimisest rääkida. Ja jutt, et SLÕLi ajakirjanik küsis luba ja jättis blogisse kommentaari, kuid ei osanud ilmselt kommentaari õigesti üles panna, on ju mõnitamine. Kui ta küsis nõusolekut, siis oleks ta tohtinud foto avaldada alles pärast nõusoleku saamist, mitte enne seda. Ma võiks ju ka Eestis Madonna plaadi avaldada ja siis kui Madonna tuleb minuga õiendama, süüdimatult vastata, et aga ma küsisin teilt luba, kuid miskipärast ei saanud teilt vastust. Kogu see kõnealune Kati kleidi teemaline “uudis” oli ju ajakirjanduslikult üldse täielik jama, kuna seal oli see ka arvamus. Kust on võetud, et kleit on masstoodang jne?

  17. Eppppp Postituse autor

    Mul on enda elus tegelikult iga nädal teemaks see blogosfääri-muu meedia segunemine, sest ma olengi ju piiripealne inimene, ühest küljest blogija ja teisalt vabakutseline ajakirjanik.

    Nt ütleb toimetaja X, et ta tahaks võtta katkendi mu blogist ja maksta honorari, aga blogi viidet ei tahaks panna, sest ta lugejatele ei meeldi see blogide tsiteerimine ja üldse, on toredam, kui jääb mulje, et see ongi neile kirjutatud.
    Ma olen ka selle ettepanekuga nõustunud paar korda, aga paar korda olen öelnud, et ei, pange koos blogi viitega või ärge pange üldse. Minu motivatsioon on sel puhul olnud täiesti kirjatüki-keskne. Kui ma tunnen, et see tekst on “blogistiilis”, sisaldab rohkem mu elu isiklikke elemente kui ajakirjanduslik tekst, siis peaks olema ka antud põhjendus – et see on blogitekst.

    Toimetajad on ka kasutanud enamasti fraasi “su blogi reklaamida”.
    See on veel omaette teema.
    Minul isiklikult oleks praeguse seisuga ainult üks põhjus ennast “reklaamida” ja lugejaid juurde saada. Kui ma hakkaks siia blogisse näiteks reklaami müüma. Aga seda ma ei hakka, see on otsustatud. Sest ma ei taha rohkem diskussioone, paksu verd ja sajatamist, mida see tekitaks.
    Ja sestap minult, ausalt, ei ole rohkem reklaami vaja. Mul on oma mõnus lugejaskond ja ma ei tahagi, et see suureneks ja Delfi peldikuseinaks muutuks. Võtan oma blogi endiselt hobina.

    Samas, nagu juba eelpool keegi tabavalt ütles, loomulikult tahaks saada honorari, kui minu hobi võetakse ja sellega raha tehakse (kommertsajakirjandus).

    Veel üks samalaadne küsimus – kui ma näen oma blogikatkendit mõnes muus netikeskkonnas, mis ei tee nii otseselt raha nagu SLÕLeht, aga mis siiski pole selleks mult luba küsinud? Kas peaksin honorari neilt takkajärgi küsima?

    Näiteks see metsanduse portaal
    http://www.eramets.ee/uudised/?n=1984

    Või see, maavalla koda http://www.maavald.ee/uudised.html?rubriik=&id=860&op=lugu

  18. pärismaalane

    🙂 viimati nimetatud lehed tegelevad mu arust rahva vaimlise harimisega… Kui Erametsaliidu puhul võib siiski ka kaudsetest majanduslikest eesmärkidest rääkida (erametsaomanik saab oma metsast tulu), siis portaalil endal teine eesmärk. Ning Maavalla Koda tegeleb ju sootuks põlisasjadega, rahateenimist ei saa neile ka kaudu külge riputada…
    Minu arvates on siin igaste kollaste kobrulehtedega selge vahe vahel. MUIDUGI – ilus ju oleks enne meilida, et kas, sest tegemist siiski organisatsioonidega…

  19. toivo

    kui tsiteerida ei saaks, ei saaks ka diskuteerida? teisele vastu vaielda ega parandada? nõus olla? disskussioon teadlaste vahel põhineb viitamisel

    piir on vast fakti ja emotsiooni vahel. kuna emotsioon\ilukirjanduslikum tekst on rohkem autori oma kui ühisomand.

  20. Eppppp Postituse autor

    Minu arust ka on tsitaadid lubatavad, vajalikud.
    Aga piiri emotsionaalse-ratsionaalse vahele on raske tõmmata. Ka diskuteerida saab emotsionaalsete ja isiklike asjade üle. Ma tõmbaks hajusa piiri ikka kusagile mahu juurde. Et kui palju võib kopida, nii et see oleks tsiteerimine, aga mitte katkendi avaldamine.

    Üks piiripealne juhtum on ka näiteks siin (minu Rohelise Värava blogikatke on jõudnud Terviselehte ja Delfi naistekasse):
    http://woman.delfi.ee/varia/persoon/article.php?id=12092115
    Selle ma oma nina järgi klassifitseeriks siiski tsiteerimiseks, kuigi mööndusega (ikkagi kolmandik teise inimese artikli mahust ja talle läinud honorarist 😉

    Ma ei taha siin mingit rahalugeja muljet jätnud.
    Vaatame, mis Kaur asjadest arvab, kui ta oma rattamatkalt tagasi netti jõuab esmaspäevaks. Tema on mulle öelnud, et ma peaks nõudma kõigi Rohelise Värava kaudu ringlusse minevate tekstide eest honorare, sest muidu ma solgin keskkonnateemadel kirjutavate inimeste turgu. Et võibki hakata arvama, et see on lihtsalt heategevus, neil teemadel kirjutada.

  21. Elina

    Need igasuguste organisatsioonide kodulehed avaldavadki millegipärast igasugu artikleid. Kui ma näiteks panen oma nime neti otsingumootorisse, siis leian oma Virumaa või Võrumaa Teatajasse kirjutatud artikleid kõikvõimalikelt lehekülgedelt, näiteks korteriühistute liidu leheküljelt jne. Ma pole kunagi selle asja üle pead murdnud, kas nad tohivad avaldada või mitte, sest mõnes väljaandes avaldatud artikkel kuulub ju edaspidi sellele väljaandel, mitte minule. Aga blogidega on lugu hoopis teine – need ju kuuluvad blogi omanikule.
    Proosatekstide tsiteerimise mahtu on ilmselt väga raske reglementeerida. Luuletuste puhul võib minu teada avaldada neli rida (või oli see kaheksa) ilma autorilt luba küsimata. Kuskil autorikaitseseaduses on see kirjas.

  22. Siiri

    Tuli meelde, et polegi sel nädalal veel interneti-Kroonikat vaadanud. Nüüd siis vaatasin. Sealt selline tsitaat : Mickevičiuse sünnipäevalugu on huvi äratanud ka Leedu seltskonnajakirjas Žimone, kes läinud nädalal Kroonikast pilte tellis. Samamoodi virutas kuuma kaadri otse Kroonikast skannides ka SL Õhtuleht, et anda hävitav hinnang peol viibinud Kati Tootsi kleidile.
    Link ka igaks juhuks http://www.kroonika.ee/index.aw?section=69205

  23. toivo

    sest kui ma ostan tassi kohvi ma ju ei kirjuta alla kasutamistingimustele, mu paremal käel ei ole advokaati, kes võtaks kohvrist lepingu ja sunniks müüjat sellele alla kirjutama, vaataks millised on minu õigused ja kohustused.

    et (saadud) kohvi oleks soe. et kui ma tellisin cappucino, siis ma saan ka cappucino.

  24. Larko

    Toivo, mingisugune vabatahtlik kokkulepe ei saa ju seadusest üle käia. Tarbijakaitset reguleerivad seadused ja määrused kehtivad Su kohviostu puhul ka. Aga nii kohvikus kui blogosfääriski aitab sageli viisakusest ja eetilisusest.

    Kindlasti on toimetustes arutatud kuidas nad tsiteerimisega ringi käivad. Kohutav aga, et päris mitmed ajakirjanikud ei ole põrmugi kehtiva seaduse ja hea tavaga kursis. Ise olen kahel korral osalenud Ajakirjanike Liidu autoriõiguse seminaridele. Enamus osavõtjatest pole autoriõigustega seonduvale varem tähelepanu pööranudki.

    Tsiteerijad pole muide ainult meediaväljaanded. Blogid tsiteerivad ka omavahel ning blogides avaldatakse tsitaate ajalehtedest. Samad juriidilised, eetilised ja viisakusreeglid kehtivad loomulikult igas suunas.

  25. kerkel

    Vat nüüd pani Larko küll maksimaalselt! Selle peale meenusid mulle kohe fotod blogides, kus fotod olid võetud ei kusagilt mujalt kui Postimehest (Nõgene, Protsess).
    Kui asjast ei räägita, siis tundub, et kõik on OK, kui aga nüüd see “vaimse loomingu vargus” jutuks tuli, siis näed seda igal sammul.

  26. Eppppp Postituse autor

    Seda me arutasime ju Siiri blogisabas ka, ma tõin just välja selle paradoksi, et blogijad kasutavad luba küsimata meedia materjale, aga meedial ei luba enda materjale kasutada.

    Piir jäi kuidagi nii, et kui asjaga raha ei tehta, siis nagu võib (st Siiri CNN-lt justnagu võib foto vinnata), aga kui tehakse raha, siis ei või (st SLÕL Siirilt ei või). Või teistmoodi: väike suurelt võib, aga suur väikeselt ei või.
    Sellist eritlust autoriõiguse seaduses pole, aga tegelikus elus just see eristus tundub praegu olevat.
    Mu mees Justin kasutab ka kogu aeg Eesti meediast vinnatud fotosid oma Eesti-blogi illustreerimiseks. Keegi pole kobisenud sel teemal, samas, kui toimuks vastupidine, nt seesama Postimees avaldaks midagi Justini blogist, siis hakkaks blogijad diskuteerima, et nii ei tohi.

  27. Eppppp Postituse autor

    Ants on mulle pikki maile saatnud ja igasuguste asjade üle mõtlema pannud.
    Sa võiks oma blogi teha küll, kui tehnilist abi vaja, saan aidata.
    Pluss – sa saaksid vist ka eesti vanuselt vanima blogija tiitli 😉
    (Ants on Lennart Meriga ühest aastast.)

  28. kerkel

    Epp!
    Eks selle blogimisega on teisiti kui kommenteerimise ja kirjutamisega. Blogi jääb rippuma. Hindamiseks pealekauba.
    Kui sa oled midagi head kirjutanud ja keegi ütleb, et voh! kui hea, siis see ei oma ju mõtet. Kui ma ta kirja panin, siis ikka selle mõttega, et enda arvates oli hea.
    Kui aga siis keegi tuleb ja ütleb, et ahsoo! siis nii madalalt su mõte käibki, siis on jälle halb. Mitte kõik pole selliseks avalikuks hinnanguks valmis. Mitte kõik pole sündinud paksu nahaga avaliku elu tegelasteks. 🙂
    Mina loen väheseid blogisid. Otsin põhiliselt huvitavaid pealkirju. Ja otse loomulikult olen sellega totaalselt alt läinud.
    Noh näiteks ütleb inimene pealkirjas, et kõik on läbi. Tuleb aga välja, et ütleb ainult ühe lause: “Mul pole midagi öelda”. Või mingi roppuse.

  29. Ants

    Tänan! Mul ei ole oma blogi, ja ilmselt ei kavatse ma seda ka teha. Aga mul on suhtlemisvaegus ning inimesed, nende mõtted ja sisu on mind alati huvitanud. Nii on mul väga hea meel, et olen leidnud siin Epu blogides terve rea huvitavaid noori inimesi. Minu maili aadress on antskand@hot.ee ja oleksin väga rõõmus, kui keegi mulle vaevaks võtab kirjutada. Olen Sinu, kerkel, blogide pidev jälgija (neile on aga mõnikord raske sisse saada ja mu kommentaar Sulle ei tulnud läbi!) Kas Sina, Epp, oled kätte saanud mu paki “Arbose” ja Jaapani luulega? 8.5. läks Sulle minu pikk kiri – kas ka see on kohale jõudnud? Kui Sul mahti on, ehk saad mulle mailida.

  30. toivo

    “mingisugune vabatahtlik kokkulepe ei saa ju seadusest üle käia …”

    siin ma olen kardinaalselt vastupidisel arvamusel. alati saab kokkuleppida teisiti kui seaduses piiratud või lubatud. kui mõlemad osapooled sellega nõus on. minu toodud näites ei reguleeri üksi seadus et ostetav kohvi peaks soe olema. viisakus ja eetilisus ei reguleeri kohvi temperatuuri. aga ometi on pakutav kohvi tavaliselt soe. parim näide vabatahtlikust kokkuleppest on abielu.:)

  31. kerkel

    Ants!
    Kui vajad suhtlemist, siis Epp võib sind aidata teha blogi või foorumi, kus toimub ainult mõtete vahetamine. Nagu kommentaariumis. Seal on suhtlemine kiire. Ma ei tea, mitu kommentaari blogis ühe teema alla mahub, aga mitusada küll. Blogiga on muidugi nii, et kommenteerija saab oma mõtted ise ära kustutada ja vestlus võib jääda väga lünklikuks. Olen ise suur kustutaja ja sellega palju ebameeldivust põhjustanud. See-eest sinu enda postkasti laekuvad kõik postitused kui seda soovid ja neid juba ei kustuta. Enamgi veel: võid need kustutatud kommid oma blogisse tagasi riputada ja neid juba tujukas autor kustutada ei saa. Foorumiga on teine asi. Seal võid ise administraator e. otsustaja olla, mida jätta, mida kustutada.

  32. Larko

    Toivo, ma tahtsin öelda, et Sa võid oma blogile ükskõik millise tsiteerimist piirava “vabatahtliku kokkuleppe” üles panna, aga see ei takista kedagi Sind seaduslikult tsiteetrimast.

  33. kaur

    targemad ja pädevamad isikud – Rivo, Larko jt – on kõik nagu ära öelnud, pole midagi lisada.

    Kokkuvõtteks
    – kollane meedia kipub amatöör-sisutootjaid (piltnikke, blogijaid-kirjutajaid) ära kasutama
    – kuna amatöörid ei tea oma õiguste piire, ei seisa nad enda eest väljas
    Selle jama lahendamiseks tuleks teha kolme asja:
    – selgitada amatööridele nende õigusi;
    – selgitada meediale nende kohustusi;
    – korraldada näidispoomine, kus mõni meediaväljaanne avalikult ja valusalt karistada saab.
    Seda viimast Annika Haas ka proovis, a ei saand hakkama, kuna kohus ei jaganud teemat. Seega tasub esimese instantsina kasutada mõnd pädevamat organit, nt Pressinõukogu.

  34. luize

    Minu arust las tsiteerivad nagu jaksavad. Aga samas peavad mõlemad pooled arvestama ka sellega, et teine pool virisema hakkab ehk neid halvemal juhul isegi karistada soovib.

    Üldiselt on ajakirjandusväljaannete endi seas (uudisteagentuurid kaasa arvatud) vist sihuke reegel, et tarvita, aga ütle, kust said. Reeglina seda ka tehakse, aga rikkumisi esineb mõlemal pool.

    Kui läheb konkreetselt mahaviksimiseks, näiteks keegi asutab mingi virtuaalse “ajalehe”, mille sisu on uhtalt mujalt hangitud artiklid, siis on asi muiduig kuri. Aga vaevalt me sinnani jõuame. Või siis mine sa tea kah.

  35. Ulmeguru

    Tsiteerimist ei saa kuidagi keelata, küll aga tuleb tsiteerimisel viidata allikale.

    Mõistlik maht? Kunagi kui ma veel autoriõiguste lepingutega (King, Christie, Heinlein, Stout, Bradbury jne.) tegelesin, siis oli üks levinud punkt neis lepingutes, et teosest tohib reklaami eesmärgil avaldada ka tasuta katkendeid, aga katkend ei tohi olla üle 10% teose mahust. Loomulikult tohtis sellist katkendit avaldada ainult teosele litsentsi ostnu. Arvan, et tsiteerimise puhul oleks ka see 10% suht mõistlik maht, sest suurema mahu juures oleks ausam siiski juba honorari maksta ning avaldada siis just sellises mahus ja sellise hinna eest, nagu kokku lepitakse.

    Autori õigus oma loomingule on võõrandamatu… seega ei muuda autorlust olematuks ka miski © märgi puudumine ning inimesed, kes topivad oma blogile Creative Commons License mägi, võiks enne asjaga pisut tutvuda, sest ilma selle jublakata on teil oma tekstile rohkem õigusi.

    Pressinõukogust on üldiselt vähe abi, sest antud organisatsioon tegeleb eelkõige juhtumitega, kus mõni kodanik/organisatsioon tunneb, et temale on ajakirjanduse poolt liiga tehtud… ok, neil on miski tsiteerimise hea tava ka ning võibolla läheb mõne blogi juhtum ka selle alla…

    Ise olen hoopis «lõbusama» portsu otsas: http://ulmeguru.blogspot.com/2006/03/vargus-surma-varjus.html

    Lühidalt: kirjutasin portaali ULME.EE nupu ning üks kodanik kirjutas selle põhjal «Eesti Päevalehte» loo, tsiteerides sealjuures ohtralt ja kordagi originaalloole viitamata. Kirjutasin siis asjast oma blogis ning saatsin blogilingi ka Priit Hõbemäele ning soovisin tema komentaari asja kohta… loomulikult kodanik Hõbemägi ei vastanud.

    Pressinõukogu aga selle juhtumiga eriti tegeleda ei saa, sest tegu on ilmselge plagiaadiga… soovitati pigem autorikaitsesse pöörduda. OK, on muidugi õhkõrn võimalus, et Pressinõukogu siiski tegeleb asjaga ning leiab võimaluse antud küsimust käsitleda.

  36. Pingback: Miscellanea - Blog Archive » Delfi ähvardab politseiga

  37. Larko

    Ulmeguru, AõS räägib mitte mõistlikust vaid motiveeritud mahust ega pane seda täpsemalt paika. Kas on tsiteeritud motiveeritud mahus või mitte, otsustatakse iga kaasuse puhul eraldi. Kui näiteks tsiteeritav teos koosneb ühest lausest, võib olla motiveeritud seda isegi 100 % ulatuses tsiteerida. Kui aga teose maht on näiteks 1000 lehekülge, oleks Sinu pakutud 10 % ilmselt üleliigne.

    Kommentaar, mida ma parasjagu sisse toksin, on samuti teos, mille sünni puhul (st. pärast seda kui olen nupule vajutanud) tekivad mulle autoriõigused ja nendega kaasnevad õigused. Käesolevat teost oleks raske tsiteerida täitmata “terviku mõtte õige edasiandmise kohustust” (AõS) kui esimesest lõigust midagi maha jäetaks.

  38. kerkel

    Oh! Kas keegi tragi ei mõtleks selle peale, et luua blogiajaleht paberväljaandes, kus siis ajalehe omanik valiks oma(või mingi väikese komisjni abil) välja häid blogimaterjale. Neid huvitavaid sissekandeid ja pilte ja linke on palju, kes neid kõiki leida jaksab). Materjalid avaldataks paberväljaandes (või virtuaalselt juba ärilises spets. blogis) ja tulu jagataks autoritele honoraridena.

  39. kerkel

    Tegelikult EPL seda vaikselt teha üritabki. Kutsub oma mõtteid avaldama “Allikas”. Tasuta muidugi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.