Kohvi mahajätmisest veel.
Mul on meeles, kuidas üks tark mees kunagi ütles “On asju, mida ei saa seletada ega kirjeldada, neid saab ainult kogeda.”
Nojah, ja ma natuke ikkagi seletaks ja kirjeldaks seda kogemust. Kui teistmoodi on olla ilma kohvita.
Süütu. Rahulik. Paanikavaba.
Süda ei pista.
Unenäod on paremini meeles.
Lapsega mängimine pakub rohkem mõnu. Sest ma pole enam kärsitu. Mõtlen rahulikult mingeid omi mõtteid. Ei sega ka see, et lastehoiust koju tulek võtab pool tundi… No las ta nuusutab kõik naabrite lilled üle ja teeb igale halloweeni-kaunistusele eraldi pai, mul pole kiiret.
Arvutis kirjutamine on ka teistmoodi. Natuke aeglasem, aga kuidagi süvenenum. Ma ei taha iga natukese aja tagant piiluda, mis teistes akendes toimub.
—
Ma pole viitsinud matemaatikat teha, aga ilmselt ma olen öösiti umbes tunni võrra pikemalt maganud pärast seda, kui kohvist loobusin. Aga see tund on seda väärt, ärkvel oldud elu kvaliteet on parem.
Aga üldiselt – olen üllatunud.
Hmm, siin linnas kaib koik ainult kohviauru peal. Huvitav, mis siis juhtuks, kui kohv siit lihtsalt ara kaoks. Voi koigil salaja asenduks decaf’iga 🙂 Paar paeva oleks ilmselt suht kriitilised, aga siis laheks asi ka akki vaga chilliks katte…
Ma juba 3-4-5 tassini paevas joudnud, et koigega sammu pidada. Peaks ka akki eksperimenteerima… 🙂
See on hea mõte: mis juhtuks New Yorgiga, kui kohv kaoks? 😉
Tulin just blogisse, et kirja panna veel paar tähelepanekut.
Nimelt, ilma kohvita tahaks hirmsasti pidada siestat ehk siis lõunalaisklemist. See on omaette mõnus, aga samas ikka raske mentaalne ümberhäälestus enese sees: sa VÕID seda endale lubada, ausõna!
Ja seda, et sörkimas olen nüüd käinud. Isegi natukene jooksmist mõjub hästi ergutavalt.
Ja seda, et see südamehäda kadus kusagile ära. Justkui olekski rohtu saanud.
Ma ikka veel ühe-kaks tassi lahjat piimalurri teen, aga mõte liigub samas suunas. Hakkasin ujumas käima – pärast on lihtsalt ülivõrdes olemine. nagu oleks uus päev alganud. Või siis et jätta kohv nagu vanasti vene ajal – suht kättesaamatuks asjaks ja vahest harva lubada … mõne suurepärase koogitüki kõrvale, ilusast serviisitassist koorega … aga kohvikaanimisel võivad jah jubedad tagajärjed olla küll. Iga kord kui vaatan inimesi Starbucksis, kes võtavad selle ülisuure topsitäie … ja nii paar korda päevas ju … Ükspäev neil ka kuskilt õmblusest käriseb, ma ütlen.
Jah, ma jätsin ka poolkogemata maha. Lihtsalt uneaja arvelt, ei viitsinud varem tõusta, et kohvi juua ja siis tööle tormata. Pigem tõusin hiljem ja siis kontoris üks latte. Nüüd ongi nii, et vahepeal võtan tassi kohvi siin, vahepeal mitte. Ja kodus enam ei tahagi. Kohvi seisab juba pool aastat puutumatuna vist.
Aga võõrutusnähud võisid mul siiski olla, aga kuna mul on liiga sageli viimasel ajal erinevatel põhjustel halb olla, siis ei pruukinud ma neid tähele panna. Ma arvan. Ja mul on kuidagi meeles, et ma kirjutasin sulle ka, kui olin teadlikult hommikukohvist loobunud.
Ehhee, Vagamutt, ma just panin omale Speedost varustuse kodupoole tulema 🙂 Motlesin ka jargmisest nadalast seda nalja proovida. Meil toojuures ujula korvalmajas, nais mis sest valja tuleb.
Peale kohvijoomist peaks suitsetamise ka maha jatma…
Tiia – kas sa ka ei oska ujuda? Mul siin nii kõva treener, kes mind teises tunnis sundis basseini sügavamas otsas peakat panema. Panin ka.
Et see kohv ka viimasel ajal nii kõva teema on massides – täna hommikul võtsin lonksu kogemata musta kohvi, ja see oli lihtsalt ÕUDNE (ehkki rootsi oma ja piimaga juures täitsa hea). Mõtled, et kuidas selline must tõrv sul keres segadust külvab. Peaks kah maole puhkust andma.
Mul saab homme täis nädal aega ilma kohvita!
Ja kohvineelusid mul pole käinudki. Mis häirib, on kohati peal käiv unisus.
Good point. I hadn’t thhuogt about it quite that way. 🙂
Hi Jan,I can so relate to your comment. I’m pretty much an open book too. But I’ve had to learn over time not to tell everyone everything that’s going on in my life. A little bit of mystique is not such a bad thing!