Iga kord, kui sa autosse istud…

…iga kord riskid sa eluga.

Imelik, et just täna hommikul rääkisin ma sel teemal. Pesumajas käies uurisin omanikult Ingalt, et kuidas ta õel läheb… Õde oli just hiljuti avariisse sattunud, siinsamas meie rahulikul Rockway Beachil. Ei midagi hullu, aga piinavad seljavalud…

“Indridil läks hästi! Iga kord, kui sa autosse istud, riskid sa ju eluga,” just seda Inga ütles.

Hästi triviaalne ütlemine, eksole.

See tähendab ilmselt rohkemat neile, kes on olnud avariis. Justin näiteks sõidaks meeleldi niimoodi, et ei peaks enam mitte kunagi tegema vasakpöördeid suurele teele… kui mõni auto vähegi silmapiiril, siis alati laseb ta sel minna, ei võta vähimatki riski.

Sest mõlemad ta avariid olid just selles situatsioonis. Liiga julgelt pöörates.

Minu avariikogemus on Jõgevamaalt, sealtsamast Tartu-Tallinn maanteelt. Vastassuunavööndist tuli juhitavuse kaotanud kaubikauto ja sõitis sisse… õnneks meie taguossa. Meie taga sõitev masin sai aga hoobi otse. Nende masin oli täis verd ja terve tee oli täis kaubikauto saiu.

Õnneks keegi surma ei saanud.

Nüüd lugesin lehte. See, et täna (või eile, või üleeile) hukkus mõni inimene autoõnnetuses – see polegi uudis ju tegelikult. See on meie elu reaalsus. Aga see haarab ja painab. Ma tundsin põgusalt Dajan Ahmeti, kusjuures esimesed kokkupuuted olid sellest ammusest ajast, kui ma olin varateismeline ja tädi juures Ugala lava taga töllerdasin. Igavik aega tagasi. Ja Rednar Annuse lugu… Mis on küll see, mis paneb ühe inimese elusse nii palju vintsutusi? Rednari elu oli juba pooleks jagatud: enne peksasaamist ja kuudepikkust elupiiril vaakumist; ning pärast seda, tasapisi elule tagasi tulles. Seda lugu tean ehk ka liigagi hästi… ja mõtlen tahestahtmata neile inimestele, kelle maailm on täna puruks löödud ja kellele kõik see vana katsumus uuena meelde tuleb.

Ma ei saa rohkem kirjutada, värisen. New Yorki on saabunud kõrvetav külm.

3 mõtet “Iga kord, kui sa autosse istud…

  1. Sekeldaja

    Hästi kurb on seda lugeda, mis liikluses iga päev toimub.
    See avarii aga ei olnud “tüüpiline” Eestile, ta oli tingitud täiesti normaalsel kiirusel sõitva juhi veast. Rehvid olid korras, tee ei olnud libe, sirge teelõik.
    VÕimalik, et väikebussi juht oleks saanud midagi päästa ja kokkupõrget vältida.
    Võimalik, et mingid turvarihmad olid ehk lahti ja see määras ka midagi.
    Seda avariid oleks saanud vältida, kui Tartu-Tallinna tee oleks neljarealine.
    Liiklustihedus on siin ikka väga suur, tee seisukorraga võrreldes liiga suur,
    liikluskultuur peaaegu olematu, üks sõit maksab mitmeid närvirakke.
    Sõidan seetõttu, kui ikka pean sõitma, Tallinnasse Piibe teed mööda. Väga rahulik sõit peaaegu alati, rekkasid pole peaegu üldse ja mõni huvijuht ka vahepeal. Nii et palun, võtke aeg maha ja lõpetage mõttetu kiirustamine,
    sõitke Piibe teed mööda, kes tahab sõita turvaliselt.
    Tee kohati on auklik, kuid kui üle 90 ei sõida, esialgu veel sõidetav.
    Meeldivalt kurviline, kuna liiklus väike, omamoodi juhi tähelepanu meeldivalt teel hoidev.
    Tegelikult on see, mida oleks liikluses vaja teha, väga lihtne kirja panna. Oleks vaid tahet:
    1) ehitada valmis normaalne teedevõrk: Tallinn Tartu kõigepealt ja siis Tartu-Pärnu. Euroremondid on teenud mõne kõrvaltee ideaalselt korrasolevaks, aga põhiteed on ikka auklikud ja korda tegemata.
    Ühtlasi remontida Piibe tee ja reklaamida välja nendele inimestele, kes seda surmatantsu ei taha tartu-tallinn teel tantsida. Mina ei taha enam.

    2) maksta liikluspolitseile palka ja nõuda kontrolli kõigil põhilistel teedel, k.a. magavad kontrollid (turvakaamera, kiiruseületajale trahvikviitung või kohtukutse koju, kaamera filmimas sõidukeid.
    Ühtlasi on see maanteametile võimalus teadvustada olukorda.
    Linnas nulltolerants liiklusidiootide suhtes.
    3) Tööl, kodus lõpetada mõttetu ja rumal kiirustamine ja kihutamine.
    ravida psühhopaate nii trahvide, aga ka manitsustega.
    Hiidkallid autod maksustada kirvemaksuga, eriti sportautod.

    4) Tartus ja Tallinnas käima panna linnaliiklus, et ei peaks sõitma autoga,
    praegu ei jõua lihtsalt mõnda asja ajades, kui firma kontor kusagil äärelinnas, ilma autota kuhugile.
    Firmakultuur peaks ka vähem tõmblema, hilinemiste suhtes võiks olla tolerantsem.
    Ma isegi natuke mõistan liiklushuligaanist müügijuhti, kui tema hilinemisest sõltub kingasaamine.
    5) otse loomulikult ka rongiliikluse arendamine.
    6) finish speed cult, s.t. hollywuudi aktsioonifilmide promomine,
    kus ülikiirustel käib pidev mõrvaritöö (aga midagi ei juhtu).
    Ei ole juhuslik, et see sünnitab iga aasta mitukümmend mõrvatööd
    meie teedel.
    Ajakirjanikel on siin ka võimalus, samuti võiks rahvaalgatuse korras mõnikord Tartu-Tallinn reisile kaasa võtta videokaamera ja idioodid üles võtta.
    Kordan veel, see juhtum aga ei olnud sellest kategooriast, inimlik eksitus ükskõik mis tasandil võib saada saatuslikuks. Mida vähem neid eksimisvõimalusi on, seda vähem oleks selliseid tragöödiaid.

    Dajan aga oli Suur Näitleja.

    Kõigi hukkunute omastele siiras kaastunne.

  2. mia

    `Sokeeriv lugu, sest kannatada said Eestis hästi tuntud inimesed. Tegelikult on selline tunne, et iga aasta läheb “Estonia” uuesti põhja pardal noored inimesed kes hukkuvad liikluses. Kui palju leina ning kurbust peredesse, keda see puudutab.Ning võime lõpmatult kiruda parteisid, valitsusi ja keda vaid, aga nii kaua kui me iseesndid liikluses ei muuda, on see nagu sõjas, kus kunagi ei tea kas õhtul koju jõuad.
    Rednar Annusega seoses meenus kuskil loetu, et korra on ta piiri peal ära käinud ning sealt tagasi tulnud. Nautisin tema osatäitmisi Wremjas alati(oli vist sellenimeline Vigla show). Elu võib olla tõeliselt karm

  3. krista

    just mõtlesin, et kes või kui palju inimesi seal Tartu maanteel veel surma peaks saama, et keegi seda asja tõsiselt võtma hakkaks…
    Sekeldaja on kõik ilusti kirja pannud, aga lisaks sellele panin mina suvel tähele veel selliseid asju…

    Sõiduatod võivad väga paljudes kohtades sõita 100km/h, rekkad aga 90 km/h. Kuna aga maanteel on hunnikute viisi “ees koperdavaid” rekkasid, siis käibki üks pidev saalimine.

    Eesti autopark läheb järjest paremaks… uued, kallid, turvalised autod … nende juhid aga ei mõtle, kui palju närvi ja muid rakke kulub sellel inimesel, kelle nina all nad oma autodega hulljulgeid manöövreid teevad.
    Või siis mõtlevad, et küll see teine ka näeb ja pidurdab.
    Nii olengi mina ikka väga palju kordi pidurit tallunud, kui keegi mulle maantee peal minu vööndis vastu sõidab omarust “väikest ja kiiret” möödasõitu sooritamas.

    Selles osas ma ei tahakski olla sekeldajaga ühel nõul… sest see õnnetus oli just tüüpiline eesti õnnetus. Keegi on lihtsalt sinu vööndis ja sõidab sulle otsa!!!!

    Olles ise käinud päris palju suurtes euroopa linnades, ei ole seal kordagi isegi tulnud selle peale, et autoga kesklinna ukerdama sõita ja küsimus ei ole olnud selles, et mulle ei meeldiks. Aga milleks, kui busside, metroodega on palju kordi lihtsam, kiirem ja mugavam liigelda.

    Samas Tallinnas ei tule selle pealegi, et minna bussi peale, sest meil ei jõua lihtsalt bussiga kiiremini ja mugavamalt :)))
    Näiteks ei saa ma aru, miks ei võiks tramm sõita kesklinnas Nõmmeni välja ja isegi edasi? Mis huvitav lõpppeatus see Tondi on ja kuhu sealt need inimesed edasi peaks minema? Bussi peale, et siis koos autodega ummikus seista? Minu arust oleks ju väga loogiline ja mõnus kui tramm sealt mööda vabakat kuni Laagrini välja sõidaks… siis ma saaks trammi eesmärgist palju paremini aru ja jõuakski kiiremini ja mugavamalt kesklinna ja tagasi!

    Ja nii kaua kui rong sõidab nõmmelt linna vahel tunni ajaste vahedega, ei ole ka see mingi arvestatav liiklusvahend 🙂

    PS: inglise kuninganna võiks meil küll tihemini külas käia ja siis ka soovitavalt Tartu maanteed mööda sõita…. sest nii mõnusat liiklust ja korda ja vähe ummikuid ja mida kõike ei ole mina Tallinnas veel enne näinud!!!!!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.