Seebihuvilistele püsilugejatele

…et mis siis sai.

Mina kuulun nüüd ka ametlikult nende miniate hulka, kes oma ämmaga läbi ei käi. Ei taha ma siia sellest saastast kirjutada, millest me läbi tulime nädalavahetusel, kui Justini vanematele meelde tuletasime, et me kolime jaanuarist Eestisse. Papa John on mõnus ja mõistlik, aga ämm… Me paraku ei teadnud, et ta just nädal tagasi oli lasknud oma antidepressandi doosi vähendada ning see on tekitanud tema tavaliselt egokesksesse olekusse veel rohkem ego ja võtnud ära viimasegi oskuse teiste inimeste oukorda end panna.

Ja me ei teadnud, et aasta tagasi räägitud jutud pole midagi muutnud (Me ju teatasime neile aasta tagasi, et kolime!)

“Kolime ju ilmselt ainult 2,5 aastaks!”

“Ema, see on mu kirg, õppida Balti ajalugu!”

“Justinil on olemas suurepärane töökoht!” (Ongi. Bureau of National Affairs Balti korrespondent)

“Me tahame ka Epu pere lähedal olla kasvõi natuke aega oma elust.”

“Me tuleme suvel ja jõuludeks külla. Me võime isegi üürilepingu varem ära lõpetada ja jaanuari teie juures elada, enne äralendu…”

Vastuseks kuulsime, et me oleme selle kõik meelega ämma piinamiseks välja mõelnud ja et see on “professionaalne enesetapp” ja Eesti on vaene ja kohutav ja kole ja inimesed ei naerata ja lapsi ahistatakse ja sünnitusmajades on möödunud sajandi tehnika ja minu vanaema ja vanaisa maja on nagu Borati filmist jne… See kõik käis karjumise saatel, mina üritasin sel ajal hingamisharjutusi teha ja vahepeal piiksatasin vahele, et laps on majas ja kas tasemini ei saa…

Ma ei teagi, kas mul on hea meel või kurb, et minu taluvuse piir lõplikult ületatud sai.

Et ma kuulsin seda kõike, mida ma kuulsin ja et ma seda tagasi kerida mitte kunagi ei saa. Ja selle teadmisega, et laps karjumist kuulis, pean ka lihtsalt kuidagi edasi elama. (“No mida sa põed, kõik pered karjuvad!” Vaat mina ei ole enne küll sellist karjumist näinud, õnneks.)

Ma ei teagi, mida ma praegu tunnen. 

Aga see lihtsalt on nüüd nii.

Kõigi elu on natuke raskem: kuidas korraldada seda, et Marta näeks oma vanaema, aga et mina ei peaks kohale ilmuma.

Kuidas näiteks nelja nädala pärast jõule korraldada. Ilmselt Justin viib Marta vanaema-vanaisa juurde ja ma lähen mõnda supikööki reportaazhi tegema.

Ja oma asju ei tohi me nende majas hoiustada, isegi pööningul mitte, nii et tuleb üks suur kilakola netimüük.

Kurb on. Aga see on olnud viitsütikuga pomm, mis siis lõpuks plahvatas. Ma arvan, et ämmal oli mu salajasest vihkamisest sama kõrini kui minul tema silme ees hea näo tegemisest ja kompromisside otsimisest. “Itaalia perekond” tähendab (vähemalt siin) seda, et kõik elavad maksimum tunni kaugusel Mammast ja kõik kuuletuvad Mammale. Mina pole kunagi siia perekonda sobinud. Ja nagu J. on öelnud: sellepärast ma su valisingi, et sa nii tugev oled ja et ma teadsin, sinuga koos saan ma oma Mammale vastu.

(Justinit paluks mitte kritiseerida. Tema olukord pole just kiita. Kui palju saab nabanööri võimuka ema ja hooliva poja vahel läbi lõigata, nii et nende suhe mingil kombel ikkagi jätkuks? Vastust vist polegi, aga ta vähemalt üritab.)

Ah, mis ma siin ikka heietan. Tegelikult olen shokis.

…Ja mulle üldse ei meeldi see mõte, et Eesti Päevaleht iga mu postituse automaatselt endale riputab. Sest see on ikkagi muuhulgas ka minu isiklik päevik.

49 mõtet “Seebihuvilistele püsilugejatele

  1. andry

    A mina õtlen, et Su ämm armastab sind, aint et see armastus on oskamatu.

    Mul on ka analoogiline kogemus võtta oma elust ja oma naisega, nii et peaksin teadma, millest räägin.

    Igal juhul
    Musi musi

  2. Gea

    Epp, Päevalehele saada kiri, et jätku järele. Ma eeldasin, et nad ikka lub a küsisid, enne kui inimeste blogidega endale kasumit teenima hakkasid.

    Aga muidu pai ja kalli!

  3. Metsik Milvi

    Oeh, tunnen kaasa. Vahest tundub, et tlu peab kohe keeruline olema…
    Mis ma oskan öelda. Oma kogemuse põhjal oma ämmadega võin öelda, et tasapisi jäävad nad vanemaks ja leplikumaks.
    Ja praegu neid vaadates ei usukski, milliseid sõdu sai kunagi maha peetud.
    See, et põhjused mõttetud olid, on omaette teema.

  4. Anu

    Mis Justinisse puutub, siis küll see asi tal emaga laabuma hakkab. Aga alles siis, kui ta piltlikult öeldes ema p…e saadab. Siis nad natuke aega ei suhtle ja siis hakkab ema ise otsima võimalust suhelda. Mul oli enda võimuka emaga selline asjade käik. Tal oli väga raske leppida selle mõttega, et ma tema nö käpa alt hakkasin välja libisema. Nüüd aga suhtleme nn. minu reeglite järgi.
    ole tublike ja kõike paremat sulle!

  5. Mari

    Mina istun praegu pommi otsas. Kui ma poole aasta jooksul teise linna ei koli siis võib minu ja ämma kannatus katkeda..

  6. VäikeMari

    Vägev! Ma kujutan täiesti ette stseeni!
    Mul on hetkel raskelt vedanud oma sitsiilasest ämmaga… ta on lihtsalt nii hea meel, et keegi ometi ta pojakest välja kannatab.. irw. Muidu kaa, vist juba piisavalt vana ja maha rahunenud. Vaid nüüd kui olen tema lapselapse ootel, helistab paar korda nädala mulle, et uurida mis ma söön ( muretseb, kas ma ikka liha söön).. ning iga päev helistab oma pojale, et teada saada,kas kõik korras.. hehe.
    Aga muidu, see vist on itaallastel natuke veres, et tehakse head näga ja alati… kuni täieliku skandaalini. Natuke silmakirjalikud nad on… Olen alati tuttavaks saanud oma boyfriendide emadega.. ( millegipärast on mind alati kohe võetud kui tulevas abikaasat).. ning kõik need mammad on alati olnud piisavad hirmuäratavad. Nohh, see kui tunned läbi naha, et ei sobi.. aga teed head nägu ja loodad hakkama saada.
    Veel hullemad suhted on mul alati olnud naissoost töökaaslastega ( ma olen ju otsene konkurents, tulen siia idast nende mehi röövima, jahh, selline on mentaliteet).. Ma ei oska olla võlts, ning tihti olen ka liiga aus ja otsekohene.,..
    Aga, Epp, tore on taas midagi õiget lugeda!! Ning pea vastu, kõik asjad lahenevad alati. Jõul saab natuke karm olema, kuid jõulud on sul alati natuke karmid olnud.. ( küll muudel põhjustel)..Seekord saab veel karmim olema!
    Kuid pärast on mingiks ajaks mingi rahu … lähed ju kodumaale… Uued mõtted, uued ajsad, uus ümbrus jne..siis pole aegagi mõelda ämma peale..
    Ja sa oleksid ikka võinud vastu karjuda… need hingamisharjutused mõjuvad pärast, hetkel mõjub ikka vasturünnak ( või olen ma juba italianiseerunud??)..

  7. Leeloo

    Ma ei hakka teemat ennast kommenteerima, ma tahan hoopis öelda, et üks lause su tekstis tegi oma võhiklikkuses ja üleolevas suhtumises mulle isiklikult haiget. Nimelt see: “Me paraku ei teadnud, et ta just nädal tagasi oli lasknud oma antidepressandi doosi vähendada ning see on tekitanud tema tavaliselt egokesksesse olekusse veel rohkem ego ja võtnud ära viimasegi oskuse teiste inimeste oukorda end panna.”

    Oeh. Ma olen kohutavalt väsinud antidepressantidega seotud väärarusaamadest ja eelarvamustest. Ma ei tea, miks su ämm antidepressante võtab, aga olles ise aastaid antidepressante tarvitanud, julgen ma öelda, et pole praktiliselt võimalik, et doosi vähendamine ego suurendaks või empaatiavõimet vähendaks. Eriti juhul, kui doosi muudeti vaid nädala eest – antidepressantide poolestusaeg on tavaliselt nii pikk, et nädala jooksul ei jõua mingit erilist muutust märgatagi.

  8. salvei

    Oeh, see lugu nyyd siia päevalehte töesti ei sobinud…olen lugenud Sinu blogi yhiskondlike teemade töttu. Kuradi EPL. Tunnen kaasa.
    Aga kuna ma juba siin olen – veel yks tähelepanek elust: see ongi poegade emade syndroom. (Tytarde emadel see tavaliselt puudub). Pojakese ema jaoks pole ykskki naine KYLLALT HEA. Eriti halb on iseseisev ja tark naine, nagu Sina. Mul on elu läbi see sama häda olnud, et ämmad mind kas kahtlustavad ja lausa ei salli. Kuni viimaks leidsin öige mehe ja öige ämma. Aga seda juba kyllalt vanalt ja ka ämm oli vana & saanud oma valusa kogemuse eelmise minia näol…nii et vöttis mind jumala kingitusena.
    Yhesönaga, vöta seda ämma kui loodusnähtust. Justinil on vist isegi raskem. toeta siis teda, kallista tugevalt. Lapse pärast ära muretse, on lapsed hullematki näinud ja ellu jäänud 🙂

  9. Lee

    Tunnistan, et olen end korduvalt tabanud soovilt, et Christine blogi peaks – hästi põnev oleks.
    A muidu -pea vastu. Marta elab jupi karjumist üle küll ja vaevalt et see tema suhteid vanaemaga muudab.
    Ma kujutan ette, et see Eesti ja Sinu siinse elu halvustamine võis üsna solvav olla, aga ilmselt ta tõesti ei tea, millest ta räägib. Kas teda siia külla ei annaks meelitada? Käib ringi Alutaguse metsades ja Soomaa soodes, sööb Peipsi ääres jupi latikat, külastab (nt) Võõpsu vene kirikut, ronib Munamäe tippu… jne… Ja pärast ei jõua ta meerikasõbratarid ära kuulata, missugusel võrratul maal tema poeg parajasti viibib.

  10. Krista

    mingi osa ämmadest – ja muidu inimestest ka 😀 – ongi säärased, kes respekteerivad sind ainult siis, kui julged neile vastu hakata ..

    kui oled vagur ja viisakas ja kena, siis tähendab see nende jaoks vaid seda, et oled nõrk ja seega võib ta sul peal talluda nii kuidas jaksab ja kuidas soovib :S

    kui oled kasvõi korra korraliku kakluse maha pidanud ning edaspidi kasutad samaväärseid vahendeid kui tema – on suhted super 😀

    agajah, itaalia Mammadega õnneks või kahjuks kogemused puuduvad 🙂

  11. andry

    Armas Leeloo

    Nii palju kui mina antidepressantidest tean, siis nad hägustavad inimese objektiivse maailmapildi. Kaudselt on Epul ikkagi õigus, ma arvan.

    Aga Justini ema elu pole kerge, seda me keegi ei tea, mis ta hinge koormab. (Papa John, Justini vend, minia Epp – who knoes, who cares)

    Samas, mina isiklikult ei usu, et antidepressandid põhjuseid ravivad, nad pigem tõmbavad sümptomeil nurgad maha. A noh, mis ütleja ma sellel teemal ikka nii väga olen, mul praktiliselt puudub põhjalikum kogemus ad dega

  12. luize

    antidepressantidel on minu meelest ainult üks eesmärk: kuna ainult aeg parandab kõik haavad, siis annavad nad murtud inimesele seda aega. ja kraabivad tunded maha, halvad tunded, aga nendega koos ka head tunded. pole ise neid söönd, aga need kes on, kirjeldavad seda kui üsna tundetut elu. süüa ei taha midagi. kuhugi minna ei taha eriti. kellegagi rääkida eriti ei taha. seksiisu on läinud. ja nii edasi.

  13. Sirje

    Kõik ämmad ikka ei ole ühesugused. Minu ämmal oli väga muretsev ämm ja kuna talle see ei meeldinud, siis nüüd pole ta end meie ellu kunagi seganud.

    Muideks täna hommikul mulle just üks psühholoog rääkis, et kui riidu minna, siis tegelt on karjumine abiks, et siis tulevad tunded vuhinal välja. Mul on viimasel ajal kombeks kakelda selle rikkis televiisori moodi, et pilt on häält pole, aga ega ma ei kujuta ka ette kuidas oleks nõusid lõhkuda. Igatahes mäletan ma ennast sellest ajast küll, kui emotsioonid üle pea käisid – vuhinal tulid, vuhinal läksid. Kirjutamine on sel puhul abiks küll, aga eestlaslikult on parem, kui kellelegi kirja ei näita. Ehk, mis ma tahtsin öelda oli, et kui on kõva emotsioon, siis võiks ju teoreetiliselt ka ruttu üle minna ja kui muu ei aita, siis tasub alati teha nägu, et olen süüdlane ja nii õnnetu, et kui teine pool minuga ära ei lepi, siis nutan küll ühe ämbritäie.

  14. L@SSIE

    Ämmatapunaljad kuuluvad vist pea kqigi rahvaste huumori üheks koostisosaks.
    Ämmad on tavaliselt oma elujqudu minetavad keskealised naisterahvad, kelle vastu tuleb vqidelda kasutades kqiki lubatud ja keelatud meetodeid.
    Kahjuks riiklikul tasemel ämmade probleemiga ei tegelda.
    Ämma tuleb piinata niikaua, kuni ta on nqus vabatahtlikult minema hooldekottu.
    Qigem oleks muidugi, kui saakski kqik ämmad ämma staatuse tekkimisel paigutada spetsiaalsesse baasi. Seal qpetaks neid käsitsema tavapärases kasutustes olevaid esemeid, nagu pudrunuiad, kahvlid ja plekist liuad relvadena ja seejärel saatma vaenlase tagalasse viiendaks kolonniks.

  15. sammas

    Ela oma elu. Enamus meist elavad oma ämma ja oma abikaasa vahel, ja oma ema ja oma abikaasa vahel. Me saame hakkama. Lapsele on ämm vanaema, jah nii ta on. Ja kellelegi ema. Lähedastele inimestele on ta lähedane. Keegi on kedagi valinud, keegi on kedagi saanud. Segane värk ja väga lähedane. Hingelähedane paljudele ja pool maailma ei oska sellega hakkama saada.

    Sa suhtled Justini emaga veel. Kindlasti kunagi ja võib-olla juba selle jõulu ajal. No ma ei ole mingi prohvet, aga ma arvan nii. Ja loodan, et te suhted siiski muutuvad tasakaalukaks. Kaugemale kolimine tuleb kindlasti kasuks. Vahemaa kilomeetrites ja tundides aitab. Näost-näkku peab õppima kah distantsi hoidma. Ja Giustinol on siin kah sõna sekka öelda. Miski ei ole kerge. Miski ei ole võimatu. Suhted ei pea olema võimatud.

    Sa saad sellest olukorrast palju õppida. Loomulikult seda, mida ise paremini teha. Sina ämmale. Sina Justinile. Sina Martale. Sina oma väimehele. Ja nii edasi.

    Sa proovi. Mine ütle talle “ema”. Proovi. Ütle: ema, meie Justiniga kolime nüüd meie juurde, sest meie läheme nüüd oma eluga edasi ise. Ja sina, ema, võiksid vahest meile ka külla tulla.

    24,5 aastat naise ja ema vahel – olen üht-teist kogenud.

  16. Leeloo

    Andry, Luize – just sellistest eelarvamustest ja väärarusaamadest ma räägingi…

    Mul ei ole aega ega tahtmist siin sel teemal pikemat selgitustööd teha (guugeldage ise – lugemismaterjali sel teemal on lõputult), aga paarile väitele ütlen siiski kiiresti mõne sõna vastu. Esiteks, antidepressandid ei ole ainult mingite konkreetsete hingehaavade raviks, vaid nendega ravitakse ka näiteks bioloogilist depressiooni (mõne inimese aju lihtsalt ei tooda vajalikul määral teatud aineid – nagu näiteks diabeetiku organism ei tooda piisavalt insuliini; aeg ei paranda siin eriti midagi), ärevushäireid, söömishäireid, jne. Teiseks, antidepressante on erinevaid ja nagu kõik teised ravimid, võivad ka antidepressandid need tekitada kõrvaltoimeid, tihtipeale tuleb proovida mitmeid erinevaid ravimeid, et sobiv leida, ja loomulikult on ka selliseid inimesi, kellele ükski antidepressant ei sobi. Tundetus, elurõõmu puudumine, seksiisu kadumine jne pole kindlasti toimiva antidepressandikuuri tunnused, pigem depressiooni enese tundemärgid. Seega on tõenäoline, et inimene, kes selliste sümptomite üle kaebab, kas lihtsalt ei saa adekvaatset ravi (vale ravimitüüp, vale doos, üleüldse vale ravimeetod) või teeb lühiajalise ravi järel ennatlikke järeldusi (selleks, et antidepressantidega mingit märkimisväärset tulemust saavutada, tuleb neid võtta mitmeid kuid, kui mitte aastaid, ja vajadusel kombineerida muude ravimeetoditega nagu psühhoteraapia jne). Paari sellise kogemuse põhjal antidepressantide kui selliste kohta järeldusi teha on üsna lühinägelik.

    Aga noh, mida mina ka tean, ju on mul hägustunud maailmapilt. Hmm, samas – seksiisu on küll olemas, imelik.

  17. Eppppp

    Tänud kõigile kaasaelajatele. Seda et – varsti peaks jälle hea lehekülg tulema, sest elu, see on ju sebra.

    EPLst. Nad küsisid küll luba ja ma andsin neile loa ning andsin ka nõu, kuidas blogikülge võiks mu meelest teha. Aga ma ei kujutanud ette, et automaatselt iga postitus nende küljele üles läheb. Palju enam meeldib mulle Ekspressi süsteem, kus toimetaja valib. Kui on ühiskondliku kõlapinnaga postitus, siis paneb üles. Liiga isiklikud asjad tavaliselt sinna ei jõua.
    Ma olen sellest EPL-le kirjutanud, ja kirjutan veel. Sest blogija seisukohalt on see nende süsteem veidi ebamugav… ei oskagi hästi seletada, miks.

    Antidepressantidest ei tea ma suurt midagi. Sain alles eile teada, et mu ämm neid enamuse elust võtnud on. Ma saan aru nii, et ta sai nädal enne tänupühi uue retsepti, millega hakkas saama 1/3 varasemast doosist. Tänupühadest pühapäevani läksid asjad temaga aina imelikumaks ja hullemaks. Muidugi võis see olla ka lihtsalt tema iseloom, tema suur klammerduv armastus oma poja ja lapselapse suhtes. Aga mulle mõjus see nii, et – nagu ma ütlesin “see on tekitanud tema tavaliselt egokesksesse olekusse veel rohkem ego ja võtnud ära viimasegi oskuse teiste inimeste oukorda end panna.”

    Küll ma talle andeks annan, küll ma selle asja enda sees minna lasen, aga endist suhtlust see ei taasta. Nii palju ma sel minna lasta ei oskaks, ja kas on vajagi.

  18. Mirri

    Nojah, sa ise ütlesid kunagi, et ei tuleta ämmale meelde oma lubadust Eestisse tagasi minna. See oli viga, arvestades sinu ämma tundlikku natuuri. Kui sa oleks ikka ja jälle vihjanud , et Eestisse minek tuleb, oleks ta seda saatuse lööki kergemalt võtnud. Kahju ju haigest inimesest (antidepressandid ju viitavad depressioonile, mis on HAIGUS). Ja vihahoos lausutud asju ei tasu üle tähtsustada. Teil on ju kaks ühist armastust: Justin ja Marta. Ju on teil ka muus palju ühist. Ürita seda tüli kuidagi huumoriga võtta. Sest ema pilguga vaadates on su ämmal ju õigus. Justini tulek Eestisse katkestab tema karjäätri USAs ja see valik, mida te Justini harimiseks teete, on üpris küsitav. Tartu politoloogia on madalseisus. Sulle on aga tulek soodne, sest siin on sinu andekusele väljund. Aga Justin on noor ja võib rahumeeli mõned aastad lihtsalt maailma tundma õppimiseks kasutada.

  19. reet

    Epp, kui sa nüüd ise loed oma sissekannet ja 8 tundi hilisemat kommentaari, kas Sa märkad siis vahet? Mina võõra inimesena märkan küll, hilisem on juba natuke positiivsem. Esimene reaktsioon sellistele kogemustele ongi must auk. Viha, valu, mõtted “mitte kunagi enam” ja “isegi mitte siis, kui”. Tasapisi läheb üle ja hakkad nägema valu põhjustanud inimest kui paratamatust. Nii, nagu Christine võiks – aga ma küll ei oska arvata, kas ta suudab – näha näiteks Sinu rohelist mõtteviisi kui üht paratamatut osa Sinust. Ära saa valesti aru, see ei ole halb, see on lihtsalt üks asi, millega Sinu sõbrad-tuttavad-sugulased-fännid peavad arvestama, sest see mõttelaad kuulub Sinu juurde. Nii nagu Christine juurde kuuluvad tema ülim emotsionaalsus ja klammerdumine ja hirmud. Aga ka heldekäelisus (või soov seda olla? kümned jõulu- ja muud kingid on heldekäelisus!) ja suur armastus oma järeltulijate vastu.
    Minu ämm sai suvel minu ja abikaasa vastu hakkama Mürtsuga, mille peale mina keeldusin temaga enam suhtlemast. Mingiks ajaks. Kahjuks on meil olnud kõik aastad pigem vihkamise-põlastuse-hirmu suhe, nii et ma ei ole kindel, mida seal lappida saab ja kas saab. Aga ma mõtlen sellele, et ta on minu mehe ema ja minu tulevaste laste vanaema, ja südames olen aktsepteerinud, et ta ongi selline inimene. Nii nagu Christine on Justini ema ja Marta vanaema, ja kui mitte midagi muud, siis see on teid ühendav jõud – armastus Justini ja Marta vastu.
    Ühes peresuhete-alases raamatus (midagi nagu “Forgiving your parents…” täpselt ei mäleta) oli juttu andestamisest ja müüdist, et pärast andeksandmist peab kõik olema nagu enne. Selle raamatu autori arvates ei pea, ta väidab, et andestamine ei eelda sunniviisilist unustamist; et me peame küll andestama, aga mitte tegema nägu, nagu halba poleks olnud. Andeksandmine tähendab ka inimese aktsepteerimist nii, nagu ta on, ja Sinu puhul praegu tähendab Christinele andeksandmine edaspidi suhtlemist, teades, et ta on suuteline Marta kuuldes Sinu peale karjuma ja Sinu armastatud kodumaa kohta halvasti ütlema. Kuna teie suhtlemine senini on tundunud vägagi südamlik (mul on võrdlusmoment minia eksistentsi parimal juhul ignoreeriva ämmaga, Justini ema oleks minu jaoks – olemasolevaga võrreldes – unistus), on teil päris palju võimalusi midagi oma suhetest taastada. Päris ilma ju ei saa – isegi kui teil rohkem lapsi ei sünni, kujuta ette Marta pulmi, kus ema ja vanaema üksteist hoolega ignoreerivad – brrr. Aeg annab arutust. Kuni Sinu ja Justini vaheline suhe on korras, saavad muud asjad ka korda.

    -teeb pai-

  20. sille

    kurb, et asi niimoodi lõppes, aga…pane ennast ka ämma olukorda. ütleme, kui Marta kunagi aastate pärast elaks mehe ja lapsega teie naabruses. siis aga teataks, et nii, nüüd kuu aja pärast me kolime ära teise maailma otsa. olgugi, et hüpoteetiliselt on sellest juttu ka enne olnud, et kunagi me läheme…aga see esimene reaalse teate kätte saamise hetk võib ikka nõrgaks võtta küll?
    sul on alles laps nii väike, et ehk tundub, et mina küll suudaksin leppida. aga aeg läheb väga ruttu 😛 18-aastase poja emana tean, et sellised üllatused on väga rasked taluda.
    küllap ämm ka maha rahuneb ja rahune ise ka. ja nagu Reet kirjutas: Marta ja Justini pärast peaksid ikka suutma ämmaga edaspidigi suhelda.

  21. nipi

    see on “professionaalne enesetapp” ja Eesti on vaene ja kohutav ja kole ja inimesed ei naerata ja lapsi ahistatakse ja sünnitusmajades on möödunud sajandi tehnika ja minu vanaema ja vanaisa maja on nagu Borati filmist
    -well, kui karjumine välja jätta, siis kogu see jutt on ju üldiselt tõsi!
    ma pole küll su vanaisa-vanaema maja näinud, kuid suur osa vaesemaast maa-eestist võiks kandideerida borati filmi – eriti lääne inimese silmade jaoks.

  22. andry

    reet, sa oled tark naine

    Epp, ole sina ka.
    Aeg annab arutust ja parandust.

    Aga Anti ja Depressandid on jii keeruline teema, ma pole üldse muide nende vastu, kusagil kaks kuud olen neid ka ise pidanud võtma, aga kõik muutus nii ähmaseks, kõik oli nii pohhui, sain aru: kui ma nüüd nende pillide peale jään ja asjale otsa ei vaata, siis on 10:0 minu kahjuks.
    No ja vaatasin, ja sain võitu ja pille ei tarvita.
    Mis ei tähenda, et need halvad oleksid.

    Ja muide, ma ei põe kopka eest, et EPL seda lugu kasutab ja et inimesed loevad. Minu meelest nii vahva diskussioon siin, ehk keegi isegi õpib midagi, ja Leeloost ma peanv väga lugu muide.

  23. Indrek

    Nipil on õigus ja Epp näeb asju ainult oma mätta otsast ( selles on nad ämmaga ühesugused). Justin toob ennast oma naisele ohvriks. Minu asi see pole, toogu. Ongi Eestimaal rohkem sümpaatseid inimesi. Aga varem või hiljem hakkab Justin Epule ette heitma oma raisatud aastaid. Sest selle teadmise maailmast (Baltikumist), mis ta siin elades saab, saab ta liiga suure ajaraiskamisega kätte.

  24. andry

    Oi, Indrek, kas töötad prohvet-perenõustajana. Kus ja millal on vastuvõtuajad.
    Muhahhaa teen ma su kommi peale, ja veel korra ja veel kõvemini
    MUHHAHAHAAAA

  25. Eppppp Postituse autor

    Te ei tea piisavalt tausta.
    Mina olin see, kes sel suvel ütles, et olen New Yorgiga kohanenud ning täiesti valmis siia jääma, suved Eestis veetma. Olin selleks ajaks aru saanud, et minu elu ainus isiklik ambitsioon on kirjutada raamatuid ja ma saan seda teha misiganes maailma kohas, pealegi tekkis New Yorgis mul üha rohkem sõpru-tuttavaid ja tekkis komöödiaklubide sõltuvus jne.

    Justin oli see, kes oli jõudnud tööalaselt kriisi. Teda ei huvita geenitehnoloogia, kuhu peale ta on sattunud. Teda on alati huvitanud Põhjamaad ja Balti mere piirkond, ta õppis seda ala ka Kopenhaagenis ja Helsinkis (kus me temaga ka kohtusime).
    Pluss, ta ütleb: “Sina oled reisinud ja kogenud nii palju; ma ei taha veel paikseks jääda, ma tahan veel uusi kogemusi uutes kohtades, kasvõi paar aastat!”

    Pole see kindlasti raisatud aeg, mis ees ootab. Justinil on plaan teha oma magistritöö interdistsiplinaarsel alal, Baltimaade inglisekeelse ajakirjanduse arengust, nii et ta saaks 2,5 aasta pärast kandideerida tööle väga laias skaalas kolledzhitesse: võimalik on nii European studies osakonnad kui ajakirjandusosakonnad.
    See on ta plaan: minna doktorantuuri ja samal ajal asuda õppejõuks. Kolledzhi õppejõu elu on lausa meelakkumine ajakirjanikuelu kõrval. Pikk suvepuhkus (mida saame Euroopas veeta…), palju vabadust, normaalne palk, ja mis peaasi – töö ja hobi on seesama.
    Nii et kaugemas perspektiivis on plaan tulla tagasi Ameerikasse. Võib küll juhtuda, et doktorantuur tuleks Stockholmis, kus on väga hea Balti mere õpingute instituut, kellega tal sidemed on tekkinud. Aga varem või hiljem… Mul on isegi lemmikkoht (daydreamer!), nimelt NYU, mis asub Greenwich villages, linna kõige mõnusaimas kohas. Kusagil seal võiks ka elada ja komöödiaklubisid öösiti külastada…

  26. Eppppp Postituse autor

    Ja veel. Ma ausõna saan aru, et see on ämmale ja äiale raske, kui me kaugele kolime. Mina olin oma vanaema ja vanaisaga ninapidi koos suure osa lapsepõlvest (nad elasid meist tunni kaugusel).

    Aga sellist reaktsiooni ma ette ei kujutanud. Ma ei taha sellest kirjutada, mis juhtus, aga see oli kohutav. Mitte et see globaalsetes mastaapides midagi unikaalset oleks. Mina lihtsalt olen ära elanud nii, et ma pole varem kogenud sellist röökimist ja asjade lõhkumist. Mis läks iga päevaga hullemaks (olime seal neli päeva).

    Ja mis mind painab, et ma oma last alt vedasin. Et ta seda kuulma pidi ja ma teda sealt varem ära ei suutnud tuua.

    Väga õiged sõnad on need, et andestada. Endale. teistele. Elule. Aga elu pärast andestust pole ikkagi seesama, mis enne.

    Ma ei kavatsegi boikotti. Kuigi… kes siin mainis, et pulmas ei saaks olla ema ja vanaema, kes teineteisega ei räägi? Meie pulmas oli nii! Seesama Justini ema vihkab oma ämma ja nad ei saa üldse läbi, st ei räägi juba aastaid. Pulmas ja Marta ristsetel ignoreerisid üksteist. Justini vanaema on poolsakslane-poolinglane ja hoopis teise temperatuuriga kui Justini ema. Ma ei teagi, mis täpselt nende kahe naise vahel juhtus, aga “limiit sai täis”, nagu mulle on öeldud.
    Kummaline on see, kuidas ajalugu kordub peredes. Ja minu suurim soov on, et ma selle “DNA” suudaksin läbi lõigata ja Martale mitte edasi pärandada.

  27. Anu

    tõepoolest, Indrek, muhhahhaaa – millegipärast tundub sulle normaalne, kui Epp oma karjääri ja kodumaa ohverdab, samamoodi võiks tema hakata oma abikaasale ette heitma raisatud aastaid… Miks peaks Justin, kes on suur Eesti-ja Baltimaade huviline, siin oma aastaid raiskama?

  28. Mirri

    Natuke piinlik on lugeda neid ohverdamisjutte. Minu meelest on maailm kokkuvõttes üsna pisike ja sarnane. Lisaks on NYC ja Tartu vahel kokku ainult 10 tundi lendamist ja bussisõitu . Tõsi küll, ka ports raha. Epu viimased postitused on nii ilusad ja mõistvalt südamlikud, et mul jääb üle talle vaid jaksu soovida, et ta suudaks oma parema mina juhatusel käituda. Alati see ei õnnestu, tean seda omast käest.

  29. Anti Sant

    Inimestele mõjuvad ravimid ja ka kõiksugu muud ained ikka väga erinevalt. Kiire muutus tujudes jms ravimikuuri muutmisest pole üldse võimatu.

  30. maris

    See ämmandus on keeruline värk, aga siiski võimalik lahendada. Meil oli ka tollal, kui veetsime esimesed jõulud üheskoos, hirmus kole tüli. Mina ulgusin nutta teisest toas ja kallis abikaas lubas, et kui vaja, siis pakime kohe asjad ja läheme minema. Aga ma otsustasin jääda. Ja hästi tegin, sest hiljem selgus, et mul on ikka üle prahi ämm, igatepidi tore inimene – oma vigade ja puudustega. Alguses oli ikka väga ebameeldiv ja tunne, et kunagi ei saa hakkama, ja et kõik on nässus. Meie puhul sai aga otsustavaks see, kui kolisime ämmale ja äiale lähedale ja ei pidanud enam öid nende juures veetma, vaid võisime minna koju siis kui tahtsime. Kõik loksus paika. Ja ma ikka väga tahtsin ka ämmaga läbi saada, sest mulle on ta ämm, aga mu kõige kallimale ema. Ja kui ma mõtlen, et ega minu ema kah võibolla see kõige ideaalsem ämm ole.. Kurtsin oma emale salakesi, aga ikka ise otsustasin hakkama saada. Hea otsus. Sulle – jõudu!

  31. triin

    ära sa lapse pärast muretse. Ta on juba nii suur, et saad talle seletada, mis juhtus. Ja lapsed on sellistes asjades taiplikumad, kui me arvame. Neile on tüli vastik, aga kui nad saavad aru, mis toimus ja miks ja eriti kui keegi ei tahtnud kellelegi paha, siis nad mõistavad. Nii see maailmapilt kujuneb. Pole ju meil neile pakkuda ilma tülideta maailma.

  32. andry

    Ämmad äiad oi oi oi-

    Ma olen Anti Santiga nõus, antideprekate maailmast teatakse nii sitaks vähe veel, Leeloo isegi tunnistab, ma kahten neis nii ja kahtlen neis naa, ja ma tean ka inimesi, kes ilma ei saa, ja pean neist ikkagi väga lugu.

    Nii ja naa, naa ja nii.

  33. y

    Epu, loen su blogi ammu, aga kirjutan esimest korda. V-olla sellepärast, et olen kapitaalselt tülli läinud nii oma ämma kui emaga ja antidepressante söönud ka.

  34. y

    ahhaa, läks üles.
    ma ei saa sulle öelda, et sa pead oma ämmaga ära leppima. ma ise ei saa ära leppida ei oma emaga, ei oma endise ülemusega, ei oma mehe vahepealse naisega, ei oma endise parima sõbrannaga. ma tean, et pean seda tegema, aga ma ei saa. need asjad käivad nii palju üle mõistuse, et lihtsalt ei saa. okei, emaga on kõik vaid emotsioonide tasandil. aga kui tulevad mängu antidepressantides määratletavad emotsionaalsed ja rahas mõõdetavad materiaalsed kriisid, siis on raskem. peale selle, sa ei saa kunagi aru, kes kelle peal tallub ja kes see õnnetu ohver siis on.

    Ütlen sulle veel üht asja. Inimesed, kes võtavad antidepressante, ei ole tegelikult nii egotsentrilised, nagu sa endale ette kujutad. Võib-olla oli sinu ämm püstitanud just omad ideaalsed kaardimajakesed ja teie lõite need oma ootamatu hoobiga (kuulge, oleksite võinud tädi ikka natuke ette valmistada ka) uppi.

    mis iganes. eneselegi tahtmata asusin kaitsma vanu ja konservatiivseid (ameerika mõistes vist) inimesi, kuigi muidu seda ei teeks.

    Ei taha öelda isegi seda, et hoidke sest Eesti riigist eemale, et siin on õnnetu korporatiivne poolfašistlik ühiskond.

    arvan, et teil läheb igal pool hästi, kuhu te ka ei maanduks. sest teil on lai silmaring, te suudate kohaneda nii siin kui seal ja te suudate raskustele vastu seista.

    võta, epp. seda ämma värki, nagu üht sellist ajutist raskust. probleem on temas, mitte sinus. sina ei pea mõtlema, mida teha. kui tema ei suuda kohaneda, on see tema probleem. sa ei pea teda selle väikese asja pärast maha jätma ja maa põhja taguma. see on väikese inimese lahendus.

  35. Eppppp Postituse autor

    Mul on muide tõsiselt heameel, et selle postituse üles pistsin (kahtlesin, kas teha seda). Väga huvitavat mõtteainest saab. Ja inimesed räägivad (räägite) oma valudest ja kriisidest, aitäh.

    Aga, viimase postituse peale… Ettevalmistus? Me rääkisime ju kohe kolm aastat tagasi siia kolides, et tahame mõne aja pärast veel Eestisse minna – maha jäi korter, asjad, sõbrad, sugulased. Mäletan täpselt, kuidas seletasin ämmale, et meil on hea aeg Ameerika elu proovida kuni Marta 3seks saamiseni, sest sel ajal ei saa ma korralikult töötada nagunii ja olen kodune.
    Teiseks, täpsem ettevalmistus oli aasta tagasi, kui neile teatasime, et plaan on ikka endiselt jõus. Ja elasime suure orkaani üle…
    Eelmisest novembrist kuni suveni elasime nii, et alalõpmata mainisime muuseas peatset Eestisse kolimist ja elasime suuremaid ja väiksemaid negatiivseid reaktsioone üle sellega seoses.
    Aga. Suvel mainisin J-i vanematele ka seda mõtet, et võibolla hakkaks ikkagi ainult suviti Eestis käima. Korra käis ka läbi mõte teha koos Justini vanematega Bed and Breakfast (õnneks said kõik kiirelt aru, et see mõte ei toimiks)…
    Siis hakkasime mainima, et Justin kavatseb õppima minna ja kandideerib stippidele. Ja olime ammuammu Justiniga kokku leppinud, et KUI vanemad küsivad, kuhu õppima, või et KAS te enam ei kavatse Euroopasse kolida, siis vastame kohe ausalt.
    Nii see tiksus ja suvest sai sügis ja hilissügis. Kuni otsustasime, et peame ikka ise uuesti teema üles võtma, sest nemad ei julge küsida. See sügis oli ehk tõesti meie poolt argpükslik (sama palju kui nende poolt, sest tegelikult nad ju TEADSID, aga ei julgenud küsida).

    Minu pere oli ka kurb, kui ma ära kolisin, aga hoopis teistmoodi. Eestlaste moodi 😉

  36. y

    ta võis ju teada, aga ei uskunud seda. kle, ameerika tüübid ei kujuta iialgi ette, et keegi võiks vabatahtlikult borati maale kolida. sellest, mis ma siin lugesin, sain küll aru, et te ütlesitegi nädal tagasi, et teil on piletid ja nüüd on kasakhstan 🙂

  37. mia

    Üks tark inimene ütles, et inimesed, keda me ei mõista ning kes oma tegude ja/või olemusega on meile vastikud on antud meile õppimiseks.
    Epp!
    Millise õppetunni saad omandada oma ämma kaudu? Usun et aastate pärast suudad ka sellele vastata. Hinga rahulikult sisse ja jälle välja ning näed kuidas enesetunne läheb paremaks. Ning homme on jälle päev .
    Tütre pärast ära muretse, sellises vanuses lapsed võivad oma reaktsioonidega üllatada ning selline plahvatus pühib alati õhu puhtamaks. Laps tajus seda pinget nii kui nii .

  38. koolipreili

    Christine käitumine on nagu kolmeaastasel jõnglasel: trambin jalgu ja tahan oma tahtmist saada! Aga sääraste probleemide DNA on võimalik läbi lõigata, kui laseme oma lastel suureks kasvada, laseme neil alati eakohaselt ise otsustada ja ise vastutada. Ja aktsepteerime nende otsuseid ega püüa vastutust (mõnikord üsna valusat) vähendada.

  39. Liina

    Meie votsime katte ja kolisime minu ammast/aiast 24 lennutunni kaugusele ja seda veel nende esimese 1 aastase lapselapsega. Kurvad nad olid aga tulid mone kuu parast kulla ja jargmine aasta tulevad jalle. See ikka oleneb inimestest kuidas/kas nad oma lapsi usaldavad ja iseseisvalt lennata lasevad…
    Antidepressantide kohta vaid niipalju, et ilma oma uhe Prozac-aastata ei oleks ma praegu nii ‘normaalne’ ja onnelik 🙂

  40. helen

    ma ei pea seda yldistust oigeks, et poegade emad ongi sellised. ainuyksi minu lahedaste soprade seas umbes 5 meessoost isikut, kes on olnud ainsad pojad peres, neist kolmel juhul ainult ema kasvatatud. ja koik need emad on olnud suureparased ammad ja isegi suureparased eksammad. asi on kinni ikka inimeses mitte laste soos.
    ja see, et ammale on see suur shokk, et te eestisse elama lahete.. toepoolest, kuidas Epu lahedased sellist shokki ei saanud? kuidas enamus vanemaid, kelle lapsed valismaal elavad, sellist shokki ei saa? ja lubati ju mitu korda aastas kylla isegi tulla. toepoolest, grow up.

  41. VäikeMari

    Nendele viimastele, kes on siin võrdlusi teinud.. Temperamendis on ka asi!!! Kui ikka on mingi “kuum” joon sees, siis on ka käitumine vastav. Keegi ei saagi oodata Eestis elavalt eesti emmelt samasugust käitumist kui mõnelt lõunamaa karakterilt ( veel hullem oleks, kui Eppu ämm elaks ka veel kuskil Lõunamaal)…
    Muidugi on veel peotäis erandeid, kes kinnitavad reeglit… Kuid ka itaalia verega tuleb paratamatult kaasa see kuum veri ( p.s. Martast võib veel selline saada hihihihi)

  42. Harak

    Ei no see on küll nüüd mõtettu hala, et EPL selle üles pani. Mis kirjutad siis? Edevus ajab inimesi blogisi kirjutama ja kui oled avalikuks oma elu ka teinud, siis pead sellega elama. See on taunitav, kui ajakirjanik interjueerib intervjueeritavat nii osavalt, et see kõik välja laliseb, mida hiljem kahetseb ja ajakirjanik siis selle ka avaldab. Sina riputad oma elu ise vabatahtlikult kõigile nähtavalt üles ja siis kukud halama, et miks seda laiemale publikule tutvustatakse. Kirjuta siis tavalisse päevikusse ja näita seda oma parimale sõbrannale, kui mingit privaatsust tahad. Mis on internetis on avalik. Get used to it!!!!

  43. Eppppp

    Mina blogijana arvan siiski, et on rohkem või vähem avalikku internetti. Näiteks olla blog.tr.ee-s esikümnes on palju turvalisem ja sõbralikum ja vähem avalik kui olla Eesti Päevalehe esilehekülje uudis.
    Blog.tr.ee-s käivad sirvimas inimesed, kes on kursis, mis on blogindus, nad on nii mõneski mõttes ühise ja suhteliselt sõbraliku infovälja sees. Olla aga oma eraeluga loetavuselt esimene postitus Eesti Päevalehe esiküljel, kus käivad suvalised inimesed – kindlasti enamuses ka toredad inimesed, aga… see lihtsalt on ebamugav.
    Ma ei arva küll, et ma kusagil eriti halanud oleksin. Olen ennast ära andnud, olen palju vastu saanud.
    Aga ajakirjanikuna ja blogijana võin ma siiski oma arvamust avaldada, ilma et seda halamiseks peaks nimetama – mulle ei meeldi see EPL süsteem, mitmel põhjusel, üks neist see, et kõik mu postitused automaatselt neile üles lähevad. Ja ma olen seda nende peatoimetajale korduvalt mailinud, samamoodi Justin. Palju sümpaatsem on Ekspressi süsteem, kus toimetaja valib nende lehe konteksti sobivaid postitusi. Samamoodi sümpaatne on automaatikaga eksperimenteeriv, aga seda täiesti oma kontekstis tegev blog.tr.ee.
    Eesti Päevalehe süsteem on automaatika peal, ja vales kontekstis. See on probleem. Tuleb inimene seda tööd tegema panna.

    Sai nüüd süda puhtaks räägitud 😉

  44. Harak

    Avalik internet on avalik (avalikkusele ligipääsetav), suletud internet on piirangutega. See natuke avalik ja palju avalik on umbes sama nagu natuke rase ja palju rase. Loomulikult ei võta EPLi peatoimetaja seda maha, sest populaarsede blogid tõstavad loetavust ja teiseks – blogid on vabatahtlikult avaldatud teave, mida ei reguleeri mitte kuidagi. Ekspress saab tõesti rohkem valida, sest tegemist on nädalalehega. Päevaleht ilmub iga päev ja on vaja kõige muuga tegeleda, kui blogisid selekteerida või toimetada.
    Arvaks, et ajakirjanikuna oled selliste asjadega kursis.

  45. Eppppp

    EPL peatoimetaja võtaks mu blogi kohe maha, kui ma paluks. Aga ma siiski ei palu, sest nad on oma süsteemi nagunii peagi muutmas automaatsest manuaalseks, arvuti asemel hakkaks inimene otsustama.

    Ekspressi online vaheldub iga päev, ka blogid. Paberleht on neil jah nädalaleht, aga online on võtnud suuna olla päevaleht (kui veidi liialdada).

    Ja nagu ma seletasin, minu arusaama järgin on rohkem ja vähem avalikku internetti. Kontekst on meedias ja samamoodi internetis väga oluline.

    Ämmateema on jah hetkel minu jaoks päevakorrast maas, nii palju on muid tegevusi. Ma loodan, et ka tema on omas kodus rahunenud ja asja üle järgi mõelnud.

  46. Metsik Milvi

    Hmm, natuke veel teemat arendades… mind pani mõtlema see Nipi seisukoht, et üldjoontes on kõik õige. Eesti on jube kole ja lapsi ahistatakse ning inimesed on mossis… Oeh. Vahest jääb tunne, et inimesed elavad kõrvuti aga nagu erineval planeedil.
    Ma olen vist parandamatu optimist, aga iga kord piiri tagant tulles, ei jõua ma ära õhata, kui mõnus, kui puhas ja kodune ja aus siin on. Kui mõnusad inimesed, kui lihtne ja vaba suhelda. Ja kui ilus.
    Ok, mööndustega on nipil ka õigus – võibolla tõesti lääne inimene, kes on harjunud “Totaalse muutumise kodu-eri”-laadses värskelt värvitud papi- ja plastmassmajas elama, seda ilu ei näe.

  47. annely

    mde, kogu armastuse juures oma vanemate, vanavanemate jne vastu (ja see on täiesti sügav ja siiras) olen ma enda omadest oma elus vahepeal ka eemale hoidnud – põhjuseks just seesama ego ja võimutsemine. ja mde.. see ei ole armastus, räägitagu, mis tahes. muidugi ei välista selline võimuiha armastust, kuid need ei ole üks ja seesama ja neid saab kenasti üksteisest eraldada – kuid selleks peab kõvasti vastupidavust olema, sest see on kõike muud kui kerge.

    igatahes – ära lase enda üle võimutseda, kuid anna seejuures talle andeks 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.