Juuksurilugu
Ma ei jaksa teha kahte sammu, et telefoni tuua ja helistama hakata. Lesin laptopiga diivanil ja olen nii väsinud, et ma isegi ei tea, kas ma depressioonis olen.
Käisin juuksuris. Suvalisse juuksurisse ei tohi sisse astuda! Ma tean küll, olen enne ka spontaanselt ämbrisse astunud. Kui tal pole ajad täis, siis on selleks mingi põhjus.
Ja nüüd on mul juustes mingid väga imelikku värvi triibud (roosad? lillad? külmpunased?), pärast seda, kui ma olin palunud oma väljakasvanud hennapunaste (et siis oranzhide) juuste juured (mis on kartulikoorekarva) ära peita. Eeldades enda loogika järgi, et need värvitakse oranzhiks. Nüüd on mul juustes kõiki eelnimetatud värve. Kas te kujutate seda ette? Halepruunikate juurtega oranzhid juuksed, mille sees on roosakaspunased salgud.
Olin juba siis nii väsinud, et ei viitsinud pahandama hakata. (Kuigi põhjust oleks olnud. Ma ju vastasin ta küsimusele, et kas tahan lillasid triipe, väga selgelt “ei!” Ja sirvisin uniselt aga naisteajakirju edasi, kui ta ütles, et heake küll, jääme siis ikka punaka juurde.)
Nojah.
Maksin ära 325 krooni, mõtlesin, et “vaat kus lops”, hakkasin koju kõndima ja mõtlesin, et kõige ökom on nüüd need juuksed jätta. Või siis jälle lühikeseks lõigata, nagu ma aasta tagasi tegin (nad, kullakesed, kasvavad mul kiiresti). Või siis osta kusagilt hennat ja see pähe valada. Oma rasedat keha ma teist korda küll kusagile keemialõhnu täis salongi ei vea, et “värvi eemaldada” või midagi sellist. Ärge küsige, miks ma sinna üldse läksin.
Teate, see kirjastuse asutamine on osutunud raskemaks, kui ma lootsin.
Kas sa oled jälle oma magamatuse tsüklis?! Ei tohi ju!
Reeglid, mille vastu eksisid
– uniselt ei tohi otsuseid vastu võtta
– võõra juuksuri juures tuleb kõik puust ja punaseks teha
– henna peale ei tohi mu arust üldse teist värvi panna, kunagi ei tea, kuidas reageerib
– (keegi ütles, et) rase ei tohi oma välimuse suhtes muudatusi teha, nagunii pärast kahetseb.
A las jääb, nagu on! Ma tahan ka näha.
Mul on praegu jälle suur kihk lõigata juuksed lühikeseks, aga sellega on vist nagu keskeakriisiga. Ei tasu teha mõtlematuid ja imagot muutvaid otsuseid enne pulmi!
pühabaks lubas 20C sooja, nii et nudiks võib lõigata juba küll… siilikas olla see kevad moes (ja kui pole, siis tuleb moodi tõsta:D)
tegelikult oleks ma soovitanud seda kirjastust mitte teha, vaid leida ikka kirjastus, kes su asju avaldab nii nagu sa tahad. See ei ole mõnus tegevus. Ammugi mitte tasuv. Mul on kaks tuttavat samuti proovinud ja tõdenud, et see ei ole tore tegevus. Kui seda annab seisma panna, siis pane. Eestis ei ole ju raske avaldada? Kirjutada on ikka hoopis toredam kui maadelda OÜga või ASiga. Muidugi on tehtav, aga see võtab ju propotsionaalselt liiga palju energiat. Kui alguses on tore endale tõestada, et näe saan hakkama, aga pärast…
Imestan teid Dakiga, et miks te teete oma elu nii keeruliseks. Elu on ju mõnus. Miks seda siis mitte nautida? Eriti kui ei ole vajadust maailma päästa…
Tee kõik vajalik, aga võimalikult vähe, mis sa tühja rabeled. Rase peaks lesima, lugema ja muusikat kuulama.
Tervitades,
Meeste puhul pole suurt vahet, mida juuksurile ütled, tulemus on ikka su eelmine soeng natuke lühemal kujul (tegin kunagi isegi MS Paintis pildid resultaatidest http://rings.pri.ee/wp/?p=174).
Triin, aga ma naudingi tegutsemist. Ainult et vahel läheb üle piiri… JJa uni lihtsalt saab otsa liiga ruttu, ainult unisus jääb. See on kevadega seotud vist (ja Kaisa, sul on õigus, olen küll vähese une tsüklis… sellest harjumusest ei saa vist kunagi päris lahti).
…Tegutsemisest versus lihtsalt lapse ootamisest. Mu õde valib juba maeiteamitmendat nädalat endale tulevase tita jaoks käru, sorib internetis ja käib poodides. Me oleme niivõrd teisel lainepikkusel. Naudime/kasutame erinevalt seda lapseootuse aega. Aga mina olen enamiku ajast selle enda stiiliga rahul… ja mina ei tahaks kulutada praegu oma aega ideaalse käru otsingutele. Pigem olen mitteideaalsega rahul, aga teen oma raamatuid 😉
…Ja raamatute kokkupanemisest… Tead. See on igatahes palju mõnusam tegevus mulle kui olla ajakirjanik. Uus ja huvitav, samas ma tunnen end kindlalt, sisetunne näitab rohelist tuld.
Ja mulle meeldib suhelda kujundajaga. Ja trükikojaga.
Jama on see raamatupidamuslik pool. Et kas siis teha end käibemaksukohuslaseks või mitte, no ma EI saa aru. Ja mismoodi ma saan oma liiga vara ostetud läpaka tsheki ikka ära kasutada firma kuludes… Aga ma kujutan ette, et kui saab need asjad korda ja edaspidi rutiiniks hea raamatupidaja abiga ning kui algusest peale võtta motoks, et oma asjade kirjastamine on eelkõige mõnu, mitte kasumi taga ajamine, siis läheb kõik kenasti.
Ega ma ei taha kedagi õpetada ja ise olen ka pigem see juhusliku-vankri-tüüp ;). Eks sa ise tead, mis on parem. Aga ma ise andsin kunagi ka ühe raamatu välja (ei olnud ilukirjandus). Kasum polnud oluline ja tahtsin ise teha, sest oli kujundaja ja toimetaja ja kõik muu tundus tore. Oligi. Aga siis see müük ja selle deklareerimine. Poed võtavad ju alguses ca 20 aga hiljem 10 raamatu kaupa. Käi ja tassi siis ja tuleta neile meelde, et raha tuleks ülekanda, kui asi müüdud. Oli vist kaks poodi, kes tegid seda ilma meelde tuletuseta. Ja tegelt on mul siiani veel paar pakki raamatuid üle, sest ma lihtsalt ei viitsi neid viia enam kuhugi tassida.
Nüüd ma vist diiliks ikka mõne kirjastusega. Et saaks teha mis meeldib ja ülejäänu jätaks proffidele ;).
Aga jõudu ikka. Tee tee, mis sa soovid, see on ikka kõige parem.
Kurt Vonnegut on lahkunud. RIP
http://www.nytimes.com/2007/04/12/books/12vonnegut.html?_r=1&oref=slogin
Lp Epp Petrone!
Sõna “käibemaksukohuslane” pole olemas. Viige end vastavate õigusaktidega kurssi. Õige on “käibemaksukohustuslane”. Häbi!
aprill, aprill! Ma tegelikult mõtlesingi seda teist sõna!
Toredad valvekoerad. Jõuate te aga kah kõike häbistada.
Ma tean ka inimesi, keda kohe nagu torkab mõni vale vorm. Aga kui ise selline oleks, siis vist blogisid üldse lugeda ei suudaks. Siin ongi rohkem kõnekeel ja kes ei saa lõdvalt võtta peab vist siiski raamatute juurde tagasi pöörduma. Rahu ja kannatlikku meelt kodanikud.
Aga nende ASide ja OÜde kohta tahtsin veel öelda, et tore on ka see, et ega nad nurgas karju kui neid torkida ei saa, ei taha. FIEl on vist viletsam – ta peab sotsmaksu ikka maksma.
…aga levitamiseks on levifirmad ka olemas, Triin. Ma ei tea, mis see sul on, aga anna Rahva Raamatule.
ah ma tol korral uurisin ja lõin käega, nende protsent oleks vist hinna liiga üles ajanud. Ma ei mäleta enam. Ja rahva raamatu kaudu müüsin ka.
Ähh, mis levifirma – Tartu on ju täis noori tudengeid, kes hädasti raha vajavad. Ja teiste Eesti linnade vahet sõidavad vahetpidamata… Vat see oleks öko 😉
Juuksed on selline teema, mille pärast ma võin enesekontrolli kaotada ja laamendama hakata. Ei tea miks, lapsest saati on nii, et kui patsi ilma klimpideta kummitatud ei saanud, siis lendasid harjad ja purunesid peeglid. Ja hiljem siis “juuksurikassid”, tunnen kaasa… Aga kõik selles vallas on õnneks lahendatav – see on ka muidugi asi, muidugi ka see ajab mind vihale, kui keegi ütleb pärast äpardunud juuksuriskäiku nii. Kas sul on kunagi poisipea olnud? Mina isiklikult soovitaks kord elus selle ära proovida, tegelikult usun, et oled juba proovinud ise ka.
Aa, oops, kerge skroll üles vastas viimasele küsimusele 🙂
mis valvekoerad – end kirjutavaks inimeseks pidav inimene võiks natuke õigekirja tunda. epp teeb jubedaid vigu.
kui keeletaju pole, siis tuubi selgeks.
samas ma ei saa aru, kuidas saab pidevalt kirjutada ilma keeletajuta.
appi, kui 6igele asjale juhib t2helepanu viivik. just m6tlesin eile sellele, et eesti keel on mul null, aga kirjutan ikka. eriti siis, kui on midagi 8elda.
ehk teeb epppppki niisamuti?
No ma ei tea, kas siin on tõesti liikvel mõned keelefashistid (viivik, Margus) või teevad nad lihtsalt abitut nalja! Keel on ainult suhtlemisvahend! Saagem sellest aru ja kui viga näed laita, siis saada isiklik e-mail. Eksimused on inimlikud ja näpuvead tulevad lapseootel naisel lihtsamalt kui teistel. Sõimata teist inimest tühise eksimuse pärast on nõme. Eriti nõme on see sellepärast, et kirjutatu mõte oli arusaadav.
Imelugu küll, kuidas too viivik ei tunne ühtegi suurtähte. Ikka täitsa jube.
Ja käib pidevalt lugemas blogi, kust saab pidevalt negatiivseid emotsioone seoses autori “keeletaju puudumisega”. Ei saa aru, noh. Õudne.
Viivikul võib keeletaju olla (mida me ei tea), aga elementaarsetest viisakusreeglitest pole tal küll “mitään tajua”, nagu põhjanaaber ütleb.
Kuule, keelepolitsei – viivik ja muud grammatikapeded, MINGE PERSSE!!
Te olete ilgelt nõmedad kujud.
Suure vene luuletaja Aleksander Sergejevitš Puškini kaasaegne ja mõttekaaslane, vene dekabrist Aleksander Bestužev-Marlinski, kes oli omal ajal populaarne kirjanik ning on auväärsel kohal vene kirjanduses siiamaani, tema nõudis, et ta raamatud sisaldaksid täpset samu keelevigu, mis on ta käsikirjas.
Vahet polnud, olid need vead tekkinud kiirjutsamisest, lohakusest, küündimatusest. Marlinski väitis, et need vead peegeldavad väga hästi kirjutaja hetkeseisudit, tema teadvust.
Kui iriseda selle üle, kas kirjutada käibemaksukohuslane või mitte, jääb mõte lugemata. Nagu Teie puhul, persekakud, kahjuks ongi.
Produtseerige ise näiteks viis mõtestatud lauset, mis panevad inimesed kaasa mõtlema, ja tulge siis mölisema.
Lugege asja, millest Petrone kirjutab. Tema mõtted on olulised ja puudutavad inimesed.
Teie keelenärimises peegeldub Teie isiklik vaimne küündimatus ja mõtteonanism.
Täieliku lugupidamatusega
Andry Ervald
P.S. Ma jälestan neid tüüpe, kes siin blogis muud ei oska öelda, kui mingite väikeste vigade kallala möliseda. Seakari, mitte Tallinna raad.
Lõpetage oma nõme röhkimine ära.
Armas Epuke
Mis puutub uude soengusse, ja triipudesse ja, no Justinile oled Sa armas ka siis, kui Sul pead küljes ei oleks. Ja Martale ka. Ja Annale ka.
Ja minule ka, muide, ja paljudele teistele veel.
Musi, ära ela üle
Ma ei põe, ilus hommik ju 😉 Pea on täitsa ok tegelikult.
See keeleteemade vaidlus, mis nüüd tekkis. Võiks mitu asja öelda.
– kohus ja kohustus tähendavadki teatud kontekstis sama asja.
– Minu keele-emme Helju Vals toimetas “Minu Ameerika” keelt (see siis üks neist raamatutest, mis välja tulemas) ja oli sellega üldiselt rahul.
– Ja muidugi teen ma vigu, ma ei taha siin kaitsepositsiooni võtta. Blogi kirjutatakse (kirjutan) tavaliselt lõdva randmega ja kiirelt.
Nüüd lähen ma lastekodusse abikasvatajaks, Eesti Naise reportaazhi tegema, täna netti rohkem ei tule, aga kõike head teile siin, vaielge ja arutage 😉
triibik.
mis ma veel tahan keelirisejatele öelda, tehke omale selgeks, misasi on blogispetrsiifika, no katsuge natuke mõelda, pliiiiiiiiiiiz, ja siis te ehk arvate midagi muud ka asjast
Käibemaksust:
Käibemaksuseaduse leiad sellelt lehelt: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12796909
Käibemaksukohustuslaseks peab end registreerima ettevõtlusega tegelev isik, kelle käive on aastas üle 250 000 krooni (KMS § 19 lg 1).
Siis on veel olemas selline elukas nagu piiratud maksukohustuslane, aga sellest ma eriti hästi aru ei saa (KMS § 21).
Kõige lihtsam on vist tõesti pöörduda raamatupidaja poole, samas peaks ka Maksuameti inimesed küsimustele vastata oskama. EMTA infotelefoni number on 1811, sealt peaks saama lihtsamate küsimuste vastused, keerulisemate puhul ilmselt suunatakse edasi.
Edu kirjastamisel!
Veel üks hea sait, kust äriasjade kohta lugeda: http://www.aktiva.ee
Käibemaksu kohta niipalju, et kui kavatsed algul palju kulutada, siis tasub selleks hakata küll.
epp, ole selle hennaga ka ettevaatlik, peale keemilist varvi voib ka see ettearvamatuid tulemusi anda :). aga mu enda kogemused naitavad, et koik punased juuksevarvid kuluvad/pleegivad vaga ruttu orantsikaks, eriti paikse kaes.
Blogispetsiifika on ka see, et iga inimene võib ning saab blogisid lugeda ja lugeda neid nii, kuidas ta lugeda tahab. Olen samuti väga pealiskaudne inimene, ise mõtestatud lauseid kirjutada ei oska, aga kui keegi kirjutab kriitiliselt keeleteemadel, siis hakkavad vead eriliselt silma küll. Muidugi ei pea seda ebaviisakal viisil kohe teada andma, aga selline tegevus heidab varju ikka pigem antud kommenteerijale endale. Praegusel hetkel aga on Andry justkui lõukoer Epu blogi kommentaaride väravas, valmis purema olematuks igaühe enterinäpu, kes julgeb Epu juttu mittesoosivalt kommenteerida. Tehes endal nii marki täis rohkemgi, kui (hästi öeldud Mirri!) keelefashist. Justkui ei suudaks Epp siin ennast ise kaitsta. Minumeelest suutis ta seda lausa aplausi väärivalt! Mõlemal korral. Kordagi ropendamata! Kahju Andry.
See unisus on täiesti normaalne nähtus. Mina viibisin ka oma raseduse viimased kuud pideva une seisundis. Niipea kui vähegi vaba hetk tekkis, tundsin, kuidas silmad otsemaid kinni hakkasid vajuma, väsimus peale voolas ja haigutusmaraton algas :). See vist kuulub väheke nagu raseduse juurde – eriti kui eelnevatel kuudel on palju askeldamist ja sekeldamist ja tegutsemist olnud (mida seesugune suur elumuutus nagu ühelt kontinendilt teisele kolimine ju on). Organism lihtsalt annab mõista, et aitab, puhata vaja, muidu ei ole sul enam kõhu kasvatamiseks ressursse varsti. (Ja nii mõnigi tuttav või kolleeg kirjeldas täpselt samasuguse seisundi esinemist iseenda või siis oma abikaasa näitel :).)
Ja kui sa nüüd seda soengut vaatad ja temaga väheke harjud, siis mine tea, äkki jõuad hoopis mingil hetkel positiivse tõdemuseni, et jess, ma olen lahedalt punk sellega :D. Ma just ka praegu üritan välja mõelda, millist kevadevärvi oma pähe tekitada (teisipäeval on juuksuriaeg) ja meeldiks ka mingi kirju ja mitmes toonis läikiv versioon. Olid kunagi endal ka mingid imelikud roosad salgud peas pärast punaste salkude kõrvale heledate tegemise katset :). Ja pärastpoole nad tegelikult hakkasid mulle kangesti meeldima ja kandsin neid uhkusega ning sättisin oma kirjut pead vaimustusest särades õige nurga all vaatamiseks välja, kui võimalus avanes :). Ja kõik ütlesid, et väga lahe – ja mitte minu meelitamiseks, kuna pärast nägin seesugust tooni veel nii mõneski peas kes mu juustele eelnevalt pilku oli saanud heita :). Nii et kui see saatus sulle ka sidruni andis, siis tegelikult saab sellest suurima rahuga hoopis limonaadi teha. Kõik on suhtumise küsimus.
Aga õigekirja koha pealt olen parem vait :). Ma ise oleks ka suurima süüdimatu sinisilmsusega käibemaksukohuslane kirjutanud – kuna see tundub palju ilusam ja levinum olema kui lohisevavõitu kohustuslane. Õnneks mul hetkel mingit ähvardavat käibemaksukohustust kaelas ei ole :). Ja õnneks olen ma tavaline harju keskmine kirjaoskaja, ega pretendeerigi absoluutsele veavabadusele oma mõtteavaldustes – kuidas saaksingi, neid on mul päris palju ilmselt tegelikult (nii näpuvigu kui ka teadmatusest tulenevaid). Noh, kui keegi just tugevate-nõrkade tähtede õigekirja vastu räigelt eksib või punktide-komade järele järjekindlalt tühikud panemata jätab või muul moel täiesti rämedalt vigu teeb, siis muidugi võpatan küll lugedes, aga seda ilmselt ikka vigade puhul, mida ma ise enam EI TEE. Aga mida ise ei taipa veaks pidada, selle puhul ei teki ka ärritusreaktsiooni. 🙂 Ja ma arvan, et kui Epp oma blogis ka mõne vea sisse laseb hajameelsusest või teadmatusest (kes meist ikka nii õigekirjageenius on, et absoluutselt ilma ühegi veata kirjutada suudab), siis vast on tal ametlikumate üllitiste tarbeks ka inimene olemas, kes omakorda asja üle vaatab ja seesugu komistused välja praagib. Blogi aga, eriti sellisena nagu ta viimastel kuudel on eksisteerinud, on ikkagi vabamas vormis eneseväljendus ja ma oletan, et karmidel Margusel ja viivikul on endal prioriteedid pisut sassis, et siin nii kurjade sõnadega ennast väljendavad. Kus viga näed laita, eks tule ja aita, aga ma ei mäleta, et sõimamine ja solvamine sellesse vanasõnasse oleks kuulunud.
Armas Maris, ma ei kaitse Eppu.
Ma kaitsen midagi tähtsamat.
See tähtsam koosneb kahest asjast.
Üks: iga inimese õigus kasutada eripärast keelt. Loe selles suhtes Kaplinski raamatut Kõik on ime, keeleartikleid.
Teiseks, blogi on väga spetsiifiline žanr.
Ja kõige rohkem häirib mind, kui keel topitakse skaalale “õige” – “vale”. See on Prokrustese säng.
Lugu pidades
A
Nähh! Seal nad siis on! Vaata ja imetle. Piisas vaid sellest, et peremees korraks linna asju ajama läks ja kohe naistekäts majas lahti. Kisavad siin kimedate häältega ja tirivad juustest. Ikka selle nimel, et kes targem ja kultuursem on.
Oeh. Tuleb Justin tagasi, jääb ehk elu siinkandis vaiksemaks.
Ma ei saa Andry sõimust hoolimata suud kinni hoida ja tsiteerin ÕSi, mis on teatavasti kirjakeele normi alus ja millest tuleks enne igasugust sõimamist enda keeletaju kontrollida: kohuslane kohustuslane (http://www.eki.ee/dict/qs2006/index.cgi?Q=kohuslane&F=M&O=0&E=0). Need on sünonüümid. M.O.T.T. Nii et armas Epp, käibemaksukohuslane = käibemaksukohustuslane ja kes ei usu, neile näita ÕSi.
Tervisi ka Andryle – röh, röh!
Hmh, millegipärast kadus osa ÕSi väljavõttest ära, kahju küll, aga lingi alt näeb ainult see, kes viitsib kopeeri-kleebi teha.
Minu meelest on see Andry klähvimine on siin kõige tüütavam.
(Marise hea väljend) – lõukoer epu kommentaaride väravas!
Niuksub ja lipitseb perenaise ees ja lakub ta jalgu ja siis kui perenaine kodust ära, siis klähvib hääle kähedaks väravas ;)))
Aru ma ei saa kuidas anrdy kaitseb oma punkti #2 – “Teiseks, blogi on väga spetsiifiline žanr.”
🙂
Paneb siin nagu Harju Loogik “Malevast.”
Andry, pea vastu 😉
—
ahah, et ongi mõlemad variandid lubatud. Just mõtlesin, et pean oma raamatupidajale märkuse tegema (temalt ma selle sõna õppisingi, irw). Aga siis ei pea.
Blogi on minu arust ka väga eriline zhanr. Seal on lubatud kõnekeelsus ja uued väljendid. Ja suurem isiklikkus. Samas aga on see kõik – juhul, kui avatud kommentaarirubriik – avatud ka kriitikale. Nii lihtsalt on.
Ma olen selle poolt, et eesti keele asju võib siin alati arutada. Ausalt. Ega neid kohti palju ole, kus neid netis arutada saab (või on?) Vabalt võib torkida, kuni lõpuks selgub tõde, või ei selgu ka.
Solvata üksteist muidugi ei maksa. Aga tegelikult, see teatud kraaklusmoment vist käib ka blogitsemisega kaasas… 😉
Oh seda keelekraaklust. Raamatupidajana pean ikka ka oma sõna sekka ütlema. No ei ole mina veel ühtegi oma kolleegi kuulnud ütlemas “käibemaksukohustuslane”. Eks räägitakse ikka nii nagu suule mugavam ehk siis “käibemaksukohuslane”. Seega las see lohisev ja ebamugav “kohustuslane” jääb seadustesse ja ametlikesse dokumentidesse ja nähtavasati kaob ka sealt ajapikku.
Kas sõna “käibekas” eest võetakse ka pea maha 🙂
õs lubab kommentaarideta nii kohuslast kui kohustuslast, seega on mõlemad täiesti korrektsed:
(http://www.eki.ee/dict/qs2006/index.cgi?Q=kohuslane&F=M&O=0&E=0)
NB: ÕS 2006 on kirjakeele normi alus alates 1. detsembrist 2006.
nii et seni, kuni õsi pole mingit kommentaari lisatud, et üks on eelistatum kui teine, võib mõlemat julgelt kasutada.
samas ütleb keelenõu: Soovitame kirjutada raamatupidamiskohustuslane, sõna kohustuslane on täpsem kui kohuslane.
(http://www.eki.ee/keeleabi/index.php?leht=4)
ma ise õiendan kah inimeste keelekasutuse teemadel, aga kui ma lähen kellegi blogisse plõksima, siis üritan seda alati viisakalt teha, mitte ei trambi jalgu ja purska tuld. ma saan aru, kui epp oleks eesti keele õpetaja ja teeks oma blogis süstemaatiliselt räigeid vigu, aga vabandage väga, nii kirjanikud kui ajakirjanikud ei pea olema 100% korrektse keelekasutusega, selleks on olemas toimetajad. pigem võiks olemas olla mõte, mida toimetada, mitte korrektne keel ilma poindita. hea keeletaju on muidugi boonus ja minu hinnangul on see epul ka olemas. kirjatükid on väga ladusad ja mõnusad lugeda ja see, kui aeg-ajalt pisivigu leidub, ei ole veel maailma lõpp.
ps. epp, sul on blogikell vale, ma tegelikult ei tõuse laupäeval kell 7 üles, et kommenteerima tõtata, vaid hoopis pärast kella 8, seega momendil on kell 8.23 🙂
oh, olen keelekõrva üleeelmiste sissekannetega nõus.
Muide, millest see tuleb, oo ülla ja kõiketeadva keelepolitsei liikmed, et te enamasti ei esine kas oma nime all, või kui ka esinete, siis peidate otsad hoolega vette?
Minu meelest näitab see mõndagi.
Ja kui keegi ütleb, et ma Epu taldu lakun, siis ma lihtsalt naeran ja lasen puuksu selle peale.
Lisan siia ühe kena ja toreda näpuka, mis ühe ametliku pressiteate lõpus oli. “Kana päeva soovides!” Kana pidi olema vist kena, aga väga ajas naerma, kui seda lugesin… Tegemist ei olnud teps mitte, kanakasvatuse ettevõttega.
Seega teilegi
Kana päeva soovides…
Minu meelest vihjas Keelekõrv just Andryle, kui mainis, et tema ei trambiks jalgu ega purskaks tuld, vaid käituks võõras blogis viisakalt.
Aga võib-olla ma eksin? Võib-olla ei olnudki see Andry Ervald, kes 13. aprillil kl 7.45 siin kommentaarides seakarjast ja Tallinna raest sonis? Rääkimata väljenditest “grammatikapeded, MINGE PERSSE, ilgelt nõmedad kujud, mõtteonanism” jms. Mina oma blogisse küll sellist solgipurset ei tahaks, olgu siis minu poolt või minu vastu.
See, kes Andryt tallalakkujaks nimetas, ei pannud mööda. Väga silmakirjalik isik, tõepoolest.
Lisan siia lõppu ka oma juuksuriloo lahenduse. Lõikasin juuksed lühemaks ja need roosakaspunased salgud jäid põrandale.