Välismaa mehega abiellumisest, 2. osa, ehk Anna-Maria versioon

Veel kord P.Pulleritsu tänasest artiklist põgenevate eesti pruutide kohta. Mulle kirjutas Anna-Maria Penu ja palus, et ma paneksin ka tema pikad vastused blogisse üles.

Kõigepealt viitab Anna-Maria oma värskele artiklile Eesti Naises – soovitan seda lugeda, väga mõnusas stiilis!

“Nagu siit-sealt kuulnud olen, on lugu kõvasti laineid löönud tekitades lugejais igasuguseid erinevaid emotsioone. Nii mõnigi neist küsib (näiteks uue Eesti Naise lugejakirjas): miks jälle üks kena (õrn, habras, süütu, üdini hea) eesti piiga (kurjale, koledale, tigedale) väljamaalasele mehele läks? Sama mõttesuuna noorem ja otsesem variant kõlas ühe mehe suust alles hiljuti nõnda: “Anna-Maria on ju ilus ja tore tüdruk, kas ta siis t õ e s t i endale Eestist meest ei leidnud?”
Hea küll, need on kaks äärmuslikku näidet, mis ajavad oma naiivses negatiivsuses pigem naerma kui õhutavad tõsisemale debatile, ent fakt on ka see, et taoliste arvamusavaldustega tuleb tihtilugu kokku puutuda. Miks? Ilmselt seetõttu, et teema on võtnud mingi tondiliku ürbi üll, millega käib siis aeg-ajalt rahulikult oma kodus ETV-d vaatavaid inimesi hirmutamas.
Loodan, et Teie lugu aitab teemale natuke valgust heita ja näidata, et asi pole sugugi traagiline, vaid tänases maailmas, tänastes tingimustes loogiline ja loomulik.

hästi lühidalt iseendast: mida olete õppinud, kellena töötanud ja
töötate ja kus parajasti elate?

Eestis sai õpitud kolm aastat turismimajandust, ei meeldinud. Samal ajal töötasin Estravelis ärireisikonsultandina. Siis 3 aastat Pedas eesti filoloogiat ja kirjandust kuni panin turismifirmas lahkumisavalduse lauale, et muuta oma elu ja sattusin Hispaaniasse. Rahanappuse tõttu ei saanud, ja seda vaatamata kahes erinevas ülikoolis veedetud kuuele aastale, paberit. Aga asi saab parandatud. Eelmisel aastal alustasin Catarrojas asuva Florida ülikoolis kolme aastase sotsiaal-poliitilise kursusega ning sellest sügisest olen ka UNED-is politoloogia tudeng. Leiba teenin vabakutselise ajakirjanikuna ning hetkel elan Hispaania idakaldal Valencias.


– mis vahe on teie arvates eesti ja mitte-eesti meestel? kas välismaa
mehed on mingis mõttes teistsugused (väärtused, hoiakud)?

Kõigepealt, üldistada ei saa, sest peale selle, et ma ei tunne ei kõiki eesti ega kõiki välismaa mehi, tuhmistab üldistamine pilgu ja teeb üksikisiku nähtamatuks. Ma ainult tean, miks minu partner on teistest minu jaoks sobivam. Ja see hõlmab tema väärtuste, maailmapildi ning isiksuse klapi minu omadega. Kuid see, et ta on juhtumisi hispaanlane, on minu jaoks täiesti teisejärguline. Kummalisel kombel on aga enamus eestlastest kõrvaltvaatajaile esmatähtis just tema rahvus.

– kas olete mõelnud, mis keele ja rahvuse ja kultuuriga saavad olema
teie lapsed? ja siis omakorda nende lapsed?

Vahel ikka. Selge on see, et kodu saab neil olema kahekeelne. Rahvus? Hm, kas sünnitunnistusele saab märkida estañola (eestlanna + española ehk hispaanlanna hispaania keeles)?
Kuna aga kõikide märkide kohaselt sünnib ta Hispaanias, siis oleks ka laps automaatselt hispaanlane (NB! ja mitte eurooplane! Mis tänases kontekstis poleks sugugi mõeldamatu). Esialgu paberi peal ja kui peaks juhtuma, et ta ka koolis käib siin, kuigi suved veedaks Eestis, siis tunneb ta end enne raudselt hispaanlase kui eestlasena. Kuid, kui me elaksime tema esimesed eluaastad Hiinas? Kellena ta tunneks end tema jaoks loomulikus keskkonnas siis?
Väga raske küsimus tänases maailmas, kus võid praktiliselt elada, kus soovid, kuhu tee viib ja ümbrus võib kardinaalselt muutuda vaid mõnetunnise lennusõidu järel. Ja jällegi pean ütlema, et passis märgitud rahvus pole tähtis. Tähtis on kasvatada temast intelligentne noor inimene, kelle rikkus seisneb vähemalt kahe erineva keele, kirjanduse ja kultuuri põhjalikus tundmises.
Mis lastelastesse puutub, siis see on veel udusem küsimus. Võib-olla saavad neist uued eestlased, sest nende poolhispaanlannast ema tutvus pooleestlasest mehega ja jäi Tallinna külje alla Kakumäe uhkesse villasse elama ning pani oma lapsed Prantsuse Lütseumi?

– kui palju teate veel eestlannasid, kes on välismaalasega abielus – ja mida nemad arvavad oma ja oma laste tulevikus keelelis-rahvuslikus-kultuurilises kontekstis?

Väga hästi tunnen kahte. Kuulnud olen muidugi enamatest. Oma kahe väga hea sõbrannaga oleme laste keele-kultuuri teemast vahel rääkinud -, eriti siis, kui mõned marurahvuslastest poliitikud trambivad tanksaabastes meie “kodumaa reeturitest” südametunnistuste peal -, ja nemad on jõudnud sarnase järelduseni: tähtis on ikkagi ennekõike lapse haritus, mis sisaldab muidugi ka eesti keele ja kultuuri tundmist, kuid kellena laps end tulevikus määratleb, on ju võimatu ette öelda. Kas peakski?

Muide, tegin toimetuses küsitluse, kui paljud kolleegid teavad eesti
naisi, kes on välismaalasega abiellunud. Kaks inimest teadsid tervelt
kümmet! Kusjuures enamik oli jännis, et nimetada mõnda eesti meest, kes
välismaalasega abiellunud. Siit siis küsimus:
– mis teie arvates teeb eesti naised euroopas nii ihaldusväärseks?

Ma loodan väga, et eestlannasid ei peeta Euroopas ihaldusväärseteks, sest “ihaldusväärsus” viitab trofeele, auhinnale, vallutusobjektile, kelleks ma mitte ühestki rahvusest naist ei pea ja soovin väga, et keegi seda ei teeks.
Kuid seda, miks erirahvustest suhete arv on tõusnud, peaks üsna kerge selgitada olema: tänu piiride avanemisele. Eestlannad ei pelga õppida välismaal, end täiendada, reisida või pisut ilma vaadata ja kusagil naaberriigis töötada. Ja on loogiline, et maailmas ringi reisides on tunduvalt suurem tõenäosus tutvuda mitte-eestlase kui eestlasega. Kuid siinkohal on oluline välja tuua see, et tänapäeval pole enam suurema osa inimeste jaoks välismaalasega abiellumine eesmärk omaette. Taoline suhe on mõne teise isikliku otsuse ja/või tingimuste lisatulemus.


– ja kas olete täheldanud sama, et eesti naisi välismaalasega abielus on
rohkem kui mehi?

Jah. Ja olen täheldanud ka seda, et eesti naiste peale, kes abielluvad välismaalasega, vaadatakse pigem viltu, aga eesti mehed, kes teevad sama teisest rahvusest naistega, tekitavad hoopis positiivset uudishimu…


– ja lõppeks, millega teie seletate, et nii palju eesti naisi läheb välismaalasele mehele
?

Aga siin on täiesti statistiline selgitus olemas: Eestis on naisi kõvasti rohkem, kui mehi.
Kui nüüd sügavamale minna, siis esiteks, enamus naisi ei “lähe mehele” vaid otsustab elada enda valitud partneriga paarisuhtes, sest nii tundub neile sel hetkel õige. Siin on põhimõtteline vahe.
Ja kuna üldistada ei saa, sest ma tõesti ei tunne kõiki naisi ega nende põhjusi ja tingimusi, siis ütlen vaid enda kogemuse põhjal, et tänapäeva maailmas ei mängi kaaslase rahvus suuremat rolli. Vähemalt Euroopas ei küüni kahe kultuuri erinevused haigutavate kuristikeni. Tunduvalt suuremad lõhed laiuvad kahe inimese maailmavaadete, väärtuste ja iseloomude vahel ning siin ei anna samast rahvusest olemine mingit eelist. Seega, mis tähtsus on su kaaslase rahvusel, kui otsid mõtte – ja teekaaslast?

15 mõtet “Välismaa mehega abiellumisest, 2. osa, ehk Anna-Maria versioon

  1. Kiki

    Ilusad ja arukad vastused. Justnimelt – milleks üldistada (eriti jubedad üldistused olid artikli kommentaarides) ja kui leiad inimese, kes on sinu jaoks parim partner, ei hakka ju teda sellepärast maha jätma, et ta on juhtumisi teisest rahvusest.

  2. Katrin

    Täiesti nõus Anna-Mariaga. Mind häirib eesti naine – välismaa mees teema juures just see, kui asja käsitletakse seisukohalt, et eesti naistel on teadlik eesmärk just välismaa mehega abielluda. Täiesti absurdne on panna kõik eesti mehed ühte patta kui joodikud, luuserid vms ja sama absurdne on väita, et kõik välismaa mehed on perekesksed või rikkad. Samamoodi on Eesti jõudnud sellisele arengutasemele, et pole põhjust välismaale abiellunud eestlannasid süüdistada rikkuse tagaajamises. Abiellutakse ikkagi inimesega, mitte rahvusega.

  3. triin

    lugesin Anna-Maria ja Epu vastuseid ja vahele seda lehelugu ka. vastuolu torkas silma: mõlema naise vastustest õhkub arukust ja inimesekesksust, mõistmist, et nii naised kui ka mehed on eelkõige inimesed, üksikisikud, alles seejärel tuleb sugu ja rahvus, aga leheloos domineerib ikka objektistav-asjastav suhtumine, täpselt see “eesti mehed, meie pruute röövitakse” ja üks üldistus teise sabas. ma saan aru küll, et selle loo autorile omane on soov šokeerida ja mitte ükskõikseks jätta (mis on ju saavutatud), aga kui arvestada, et meedia taastoodab tegelikkust, siis eelistaksin mina küll teistsuguste soorollide ja hoiakute taastootmist ning vähem üldistusi.

  4. võilill

    oot-oot. Sa väidad, et oled lubanud esimesest abielust avalikult mitte rääkida ja nüüd kirjeldad siin söögitegemisi etc. pea ikka lubadust palun.

  5. Krista

    Lugesin seda lehelugu ja leidsid kinnitust minu kahtlused, mille kohaselt kunagi Pärnus elanud elukaaslane ei ole kohalik;) On küll maskeerunud eesti meheks, aga pole tal neid kohaliku miinuseid; see-eest jagub küllalt võõramaalase plusse.

  6. Peeter

    Tere,

    Sattusin siia juhuslikult. Lugesin nimelt Inno Tähismaa veebist lugu, mis oli kirjutet kommentaariks Teie poolt tehtud loole Eesti Naises Ingrid Tähismaast.

    http://innojairja.blogspot.com/2007/11/mis-ma-oleks-epp-petronele-rkinud-kui.html

    See võttis mul suu lahti? Ma kõike ei usu ka, mida Inno Tähismaa räägib, aga kui poolgi sellest tõele vastab, siis täiesti arusaamatu, kuidas võib sellist artiklit kirjutada ilma teist poolt ära kuulamata.

    Sry, et siia kirjutan. Samuti ütlen, et ma ei tunne kumbagi, ei Ingridit ega Innot. Ega mullegi ei meeldi, et Inno Teid prostituudiks nimetab, aga lugu on tõesti hämmastav.

  7. kalvi

    Vaata, Peeter, Inno Tähismaa on haige inimene. Skisofreenik, nagu tema suguvõsas paljud on. Kui sa tema blogi rohkem loed, siis sa näed, et Ingrid on tama kinnisidee, tema elu. Ja ta on, nagu kasvõi see Soome koolitulistaja, absoluutselt ebaadekvaatne. No mõtle ise, miks peaks üks normaalne mehepoeg tegelema oma eksnaise ja laste ema tõrvamisega? Normaalne ja hästi sotsialiseeritud inimene leiaks mingi muu tee oma probleemide lahendamiseks.

    Ja reaalses elus on ju ikka nii, et olukordi saab valgustada nii ja naa. Piinlik on lugeda kasvõi seda sushi tegemist. Ja siis? Minu mees kokkab ka ja paljud mehed teevad seda. See on nii normaalne, et enamusel meestest ei tuleks pähe sellest rääkidagi.

  8. om

    Minu meelest ei saa ei Peeter ega Inno aru, et Eesti Naine ei teegi uurivat ajakirjandust. Loo eesmärk oli teha puhtalt meelelahutusest kena portreelugu ühest edukast Eesti naisest, mitte tõde ja õigust taga ajada.
    Ka Ingrid ei kasutanud ära võimalust mingit kibedust välja valada, kuigi 13 ebaõnnestunud abieluaasta peale oli seda tõenäoliselt kogunenud terve raamatutäis.
    Ainus, mida Inno võib tõesti loole ette heita, oli see, et need tema lapsepõlveprobleemid olid sisse kirjutatud, aga eks me kõik oleme tema blogistki ja tema enda suust nendest paljusõnaliselt lugenud.

  9. liina

    lugesin ka uuesti eesti naise lugu ja siis inno kommentaare.
    äärmiselt piinlik hakkas, epu pärast. tõeline prostitutsioon. ja kas sellise kallutatud ja makstud loo autor tõesti arvab, et see talle kunagi tagasi ei tule? meie väikeses eestis?

    ma ise ei tunne neist kedagi, kuigi nii epu kui ingridi kohta olen kuulnud, et neil on
    haiglane tähelepanuvajadus, mis arvatavasti tuleneb sügavast sisemisest alaväärtuskompleksist. ja et nad mõlemad on pealiskaudsed manipulaatorid, kes tegelikult inimestest ei hooli, vaid ainult omakasust.
    hakkasin ise pärast eesti naise lugemist mõtlema, et nii epp kui ingrid on lihtsad emata kasvanud maatüdrukud, kes siis järsku suurde linna on sattunud. äkki see on neid segi löönud?

    ja mis puuutub innosse, siis eks ennegi on tõerääkijaid hulludeks ja skisodeks sõimatud. ja eks nad tunduvadki sellistena, sest inimesed on tõest nii võõrdunud, et igaüks kes hea tava kohaselt ei valeta ja keeruta, tundub imelik.

  10. liisi

    Pole ei Ingridil ega Epul häda midagi. Toredad tegusad inimesed, kes ei aja taga mineviku varje. Au mõlemale.

    Aga Inno võiks oma tuleviku pärast loobuda Ingridist mõtlemisest. Ta elus on kindlasti muudki kui Ingrid. Ja kui kinnismõte lahti ei lase, siis pole ju häbi asi psühhiaatrilt abi paluda.

    Kui keegi kuulutab “tõde” mille vastu mitte keegi huvi ei tunne peale kuulutaja enda, siis ongi aeg psühhiaatrilt abi paluda.

  11. Inga

    Mõned mõtted seoses “võõramaalastega” abiellumisega…
    Ega jah, armstus rahvust ei küsi ju. Samas aga väita, et eesti naised raha ja varandust taga ajavad välismaale kolides, pole õige. Kolimine on rohkem sellesama armastuse kõrvalnäht. Põhjus (või üks põhjustest) nimelt selles, et eesti naised valdavad inglise (saksa, prantsuse jm…) keelt. Seesama keskmine ameeriklane (inglane, sakslane, prantslane…) aga eesti keelt tavaliselt ei valda, seega on naisel teises keskkonnas lihtsam hakkama saada ja ennast teostada.
    Justin on äärmiselt tubli ja vahva erand, koos käputäie teiste vaprate meestega, kes on julgenud “turvaliselt” kodumaalt Eestisse kolida ja võtnud vaevaks ka keelt õppida! Enamjaolt aga ei ole mujal maal elaval mehel mingit põhjust pisikese riigi keelt omandama hakata. Ja nii need naised mujale kolivadki.
    Kõigi asjade alguse – armastuse – põhjuste ja allikate üle aga on püütud sajandeid juurelda, edu!

  12. Eppppp Postituse autor

    Hei, Inga, ma pole sulle vahepeal meilinud, sest Justini järgmise aasta komandeeringuteplaan pole bosside poolt veel kinnitatud…
    Ma tean muide päris palju välismaalastega abiellunuid, kes ei suple raha sees. Meil olid ka esimesed aastad keerulised, kogu aeg kippusime oma eluga miinustesse jääma, ei tulnud ots otsaga kokku. Ma abiellusin ju äsja kolledzhi lõpetanud noormehega (kujutad Ameerikas elades umbes ette, mida see tähendab… “proper job” oli veel leidmata jne.) Alles viimasel ajal on lihtsamaks läinud. Ja tean USAsse abiellunud eestlannasid, kes lihtsalt rahaliselt ei saa lubada Eesti külastamist rohkem kui iga 2 a tagant. Ja seal lämmatavad eluasemelaenud jne.

    Põhimõtteliselt läheb üks osa vastusest “miks?” eestlaste haridustaseme juurde. Eestis on kõrgharitud naisi ju rohkem kui mehi. Juba omal ajal maaraamatukogus töötades jäi mulle slma, et naised käisid lugemas, lugesid väliskirjandust, mehed mitte. Palju oli maal ka paare, kus mees oli traktorist-kombainer, aga naine õpetaja. Kui sellised paarid hiljem lahku lähevad, kust see naine endale leiaks väärilise partneri?
    Ja keskkoolis oli meie klassis ÜKS poiss! Teised langesid välja. (Nojah, meil oli humanitaarkallakuga klass ka, reaalis oli poisse rohkem. Aga siiski.)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.