Jõulukinkidest… Ja kaamosest… Ja jamadest

Tundub, et lääne kultuuris on jõulud üks täiskasvanud inimese töökohustusi. Kui näiteks mõnel maal peavad inimesed tassima joogivett 20 kilomeetri kauguselt ja jala, siis Ameerikas peavad inimesed kaks kuud enne jõulude tulekut hakkama kokku panema enda jõulukinkide sooviliste ja ise sugulaste-tuttavate jaoks šoppama…

Justini kogemust jõuluostlemisest võib lugeda siit -ühesõnaga, trügis seal temagi, kotti ei saand midagi. Ikka pidin mina käised üles käärima ja internetti istuma, et Ameerika sugulastele midagi osta. Sellega seoses kaks head leidu – siin on blogi, mis teeb ülevaateid nn rohelistest kaupadest ja juhatab edasi paljudesse erinevatesse poodidesse: http://greatgreengoods.com. Ostsin siit näiteks kommipaberitest punutud lauamatid.
Teiseks, Portugali-Eesti ühisfirma , kes teeb näiteks piimakilekottidest ilusaid asju – www.grenius.com. Seal on antud poodide nimekiri Tallinnas ja Tartus, kus need asjad müügil on.

Vahepeal on möödunud nädal ja ma ei ole jõudnud seda postitust edasi kirjutada. Kunagi vaatan ma tagasi tänasele elule ja ütlen lihtsalt, et raske aeg oli. Väikeste lastega, ilma lapsehoidjata. Raamatupidaja ootab inventuuri ja Marta ootab sünnipäevapidu ja Justin ootab õhtusööki ja Anna ootab, et saaks ööpäev läbi minu kaisus olla. Mul on mõtteid, aga liha on nõrk, et neid kirja panna. Mõtted ise on ka sellised poolikud, hallid varjud… Nagu ilm.

Kui olin Martaga USA-sse kolinud, tabas mind sünnitusjärgne masendus. See algas umbes siis, kui laps oli 4 kuune ja sai läbi siis, kui ta oli 7kuune. Ma andsin endale aru, mis see on, lugesin kirjandust ja otsustasin: see tuleb lihtsalt välja kannatada, üle elada.

Anna saab kohe 5kuuseks ja ma tean, et See on mul jälle peal. Lapse nutt tekitab mu kurgus pitsituse, justnagu kilpnääre oleks paistes. Aga see läheb varsti üle.

Ja ka kõige pimedam aeg aastas saab varsti läbi. Pealegi, ega kaamose-aeg tähendagi pidevat pimedust. Lae all põlevad küünlad. Ja ega see laps ka kogu aeg nuta. Naerame ja naljatame, hetkedeks on kõik korras, Aga siis muutub kõik kiirelt, ja jälle on see kurgukammitsus tagasi.

Muidugi, ongi igasuguseid jamasid juhtunud, aga ma tean, et küsimus pole mitte selles, MIS juhtub, vaid KUIDAS sa seda tõlgendad.

Näiteks kui kass otsustab järjepidevalt sirtsutada lapse voodisse, kas see on komöödia või tragöödia?

Või näiteks saime trahvikviitungi, sest olime maksnud mobiiltelefonga tsoonis B parkimise eest. Meie autost kahe meetri kaugusel oli silt “tsoon B” ja mingeid muid parkimissilte sel tänaval ei olnud! Hiljem, suheldes korravalvuritega, selgus kurb tõsiasi, et B-tsooni sildi nägemine tähendab, et sa asud A-tsoonis.

Või näiteks sõitis Justin keset ühte halli päeva auto küljepeegli katki ja ostis endale USAst uue peegli. Ja Eesti toll tahtis selle eest saada tollimaksu ja teenustasu. Sest millega tõendada, et me seda peeglit siin müüma ei kavatse hakata? Kas näiteks sellega, et meil on endal täpselt seda sorti auto, millele peegel sobib, ja seda autot on Eestis väga vähe? Ei, see ei loe! (Edasi. Olen juba ette millegipärast kindel, et kindlustuses enda katki sõidetud küljepeegli eest abi ei saa, või saab?)

Või näiteks olen viimastel kuudel käinud hambaarsti juures ja sain nüüd teada, et seal firmas peaks saama alla 1aastase lapse vanem 20% soodustust. Miks siis mina pole saanud? – Aga miks te seda oma ankeeti ei märkinud? – Nojah, aga siis olin ma ju alles rase, kui seda ankeeti täitsin. – Aga miks te siis ei öelnud, kui te enam rase polnud? – Aga ma ju ei teadnud sellest soodustusest. Ja ma ütlesin oma arstile küll, et mul on väike beebi… jne. Soodustust tagantjärgi ei arvestata ja sain selle olemasolust kenasti teada just nüüd, kui mul hambad korda said.

Jne. Sellised juhtumised. Viimasel ajal on lisandunud jamad kirjastusetöös, trükikodadega suhtlemises…

Kõige tipuks keerab 3aastane Marta külmkapis salaja porgandimehu purgil kaane lahti, nii et see mu käte vahelt pudeneb ja terve kapitäis toite on kaetud oranži mögaga.

25 mõtet “Jõulukinkidest… Ja kaamosest… Ja jamadest

  1. kitty

    eesti riik küsib tollimaksu (ja sellega seotud teenustasu) lihtsalt KÕIGE eest, mis sa välismaalt ostad. see ei ole seotud sellega, kas sa kavatsed selle edasi müüa või ise kasutada.

    olin ise ka üllatunud, kui usa netipoest ostetud pakk maksu alla sattus, aga uurisin tolliameti veebilehte (http://www.emta.ee/?id=16910) ja selgus, et kõik on korrektne – ostsin midagi, mis maksis üle 22 euro, seega polnud tegu väikese väärtusega saadetisega, ja kuna ma ta ostsin, siis polnud see ka mittekaubanduslik saadetis (mille puhul hinnapiir oleks olnud veidi kõrgen, st 45 eurot). kogu lugu. mis ma sellest õppisin – hoolimata ahvatlevatest hindadest ja dollari madalast kursist pole usast eriti midagi mõtet osta.

    nii et moraal on, et ärge seda peegliasja isiklikult võtke:)

    kaskokindlustus katab (peaaegu) kõik iseenda tehtud lollused, iseasi, mis teil omavastutuse määr on. loe oma kindlustuslepingut. liikluskindlustus selle peegliasja puhul muidugi ei aita.

    ja kassi suhtes – vaata, et eelmisest sirtsutamisest sinna enam lõhnagi ei jääks (võib vajada madratsi väljavahetamist vms). kassi kemps on seal, kus tema pissi järgi haiseb. kuni haiseb, seni käib ta seal edasi…

  2. Tiiu

    Ma püüdsin ka kunagi olla väga tubli ja kõigega hakkama saada ja mulle tundub nüüd, et see avaldab senini mu elule halba mõju.

    Jamad annavad märku, et muuda midagi.Tee paus kirjastamisse, lase vabaks midagi (Äkki aitaks raamatu “Loobumise tarkus” lugemine), millest esialgu näib, et on raske loobuda. Praegu on tähtis Justin ja siis lapsed. See on isegi suur töö, hoida meest , kes on eemal oma kodust ja kasvatada lapsi.

  3. anonüüm

    Kassi sirtutuste jaoks osta peletaja: see on selline üsna meeldiva bergamoti lõhnaga aerosool, mis tõesti hoiab kassi eemale. Kasutame seda kevaditi välisukse ees naabri kasside märgistuste vastu. Jõudu!

  4. Eppppp Postituse autor

    Aitäh nõuannete eest.

    Kass, kes beebivoodi suhtes on suhtumist ja sirtsutamist üles näidanud, on Chico, meie isane hoiukodu-kass, kes tuli meie juurde rohkem kui kuu tagasi. Ta läheb järgmisel nädalal ära uude hoiukodusse (meie läheme USAsse, minu venna hoolde jääb Miisu, kellel pole nii huvitavat karakterit, ja keda on palju lihtsam pidada…) Mul on kahju, et Chico lahkub. Ta on lahe frukt. Aga see on praegu parem lahendus küll. Tahan tema juhtumised ka ühel päeval kirja panna.

    Tiiu – tunnen ka ise, et pean kuidagi milleski tagasi tõmbuma.

    Kitty – siis me saime valesti aru jah. Justin ütles, et ta üritas postkontoris uurida, kas me oma auto dokumente näidates ei saaks tõendada, et ostsime selle oma kasutusse… Sai vastuseks, et sellest poleks mingit abi.

    Küsin edasi: kas siis mis iganes väljaspoolt EL toodud asjadel (ka oma kohvris veetud asjadel) ei tohiks olla mitte mingisugust märki, et see on sealt ostetud.

  5. kaja

    tegelt on need kõik ju kommunikatsioonikonfliktid, mis sul kodust väljapoole on tekkinud. riik ja selle sees olevad asutused on end tarbijale väga kehvasti arusaadavaks teinud – arvates et see on tarbija asi infot otsida ja targaks saada. suhtekorrdajate töö on tegemata – et kuidas asutused oma sihtrühmi koolitavad enestega käitum. see on kultuuri, kommunikatsioonikultuuri kysimus. mul sellest mitu teaduslikku artiklit, yks just ilmub nyyd PR researech ajakirjas…aga eestit need asjad kahjuks edasi vist ei aita…

  6. Liisa

    Jah, Epp. Kohvris toodavate uute asjade eest peaks ka tollimaksu maksma. Kasutusse võetuna on selge, et “isiklikuks kasutuseks”. Aga nende isikliku kasutuse eesmärgiga välismaalt hangitud asjade piir on ka paarsada eurot, millest edasi peaks tolli maksma,

    Nii et igal juhul lõika kohvris hinnasildid ära ja ära midagi originaalpakendis too. Kui ma eelmisel korral välismaalt Eestisse kolisin, siis näiteks arutasime südaööl tollitöötajaga pikalt, kas lugemata raamatud on “uued, kasutamata kaubad”, mille pealt tolli maksta, sest vaese üliõpilasena ei olnud ma tõesti mitte midagi muud ostnud.

    Ja ühel arvutil olen maksnud soetushinna järgi käibekat riiki sisse tuues (aga see oli ka kastis tutikas desktop), teise, läppari, tõin niisama ja juba kasutuses olevana käekotis. Aga kui ta USAs garantiis käis, oli jälle palju tollijura ja ühel hetkel nad isegi ähvardasid mind “esimesel riiki toomisel” tollimaksu mitte maksmise eest karistada.

  7. helen

    nagu ma kuskil varasemas postituses ka kirjutasin, pole kunagi motet asju otse usast eestisse tellida. tellige stuff Justini vanemate aadressile naiteks ja laske neil see endale edasi saata. muidugi koik originaalpakenditest valja votta ja ymber pakkida. ja tollipaberitesse kirjutada et kingitus ja hind max 40$.
    ja kui ma eestisse suvel tulin, siis toepoolest kysiti kohvris olnud asjade hindu ja kas mul need olid juba enne olemas voi usast ostetud. loomulikult mul olid koik asjad juba enne olemas :).

  8. täpitark

    Epp, kas keegi sind kuidagi aidata siis ei saa? Head sõbrad, vabatahtlik lapsehoidja? Mingi praktilise kandi pealt, et sa ise saaksid aega… ma ei tea – kasvõi magada? Marta, saan aru, käib lasteaias? Et siis nt Annat hoida vahel pool päeva – et oleksid täiesti iseenda päralt, saaksid puhata?
    Ei pea ju nii hull kangelanna kogu aeg olema. Või peab?

  9. Leanika

    märge kingituste koha pealt, mina jällegi alustaksin maailma parandamist kodust ehk siis http://www.elfond.ee/est/pood kingitustest.

    Üldiselt on kõigi masenduste, depressioonide ja muude asjadega nii et, kui ei karda, pole ka hirmu. See teadmine aitab mind peaaegu alati, teine võimalus on lapsed müramisega naerma ajada ja nendega koos naerda. See toodab kehasse niisuguse hulga häid hormoone, mis stressitekitajaid ründavad. Palju parem ravim kui prozac või mis iganes muu kraam. seega, naera koos lastega 🙂

  10. Krentu

    Minul on vanem laps 2,5 a ja noorem 0,5 a ja ma olen nende mõlemaga kogu aeg kodus. Vanem on kogu aeg haige, sest hakkas lasteaias käima. Nii et ma ei pääse päeval ka kuhugi välja. Ja ma tunnen, kuidas ma olen muutunud täielikuks närvihaigeks. Sest mul ei ole aega endale (v.a. öösel). Kui ma lähen kuhugi õhtul, siis on ka kogu aeg tuli takus, sest väiksem ju tahab süüa ja peab ruttu koju tagasi minema. Mees küll alati ütleb, et võta rahulikult, aga ikkagi, süda valutab. Nii et ei ole see tõesti kerge. Aga ma ka tean, et see läheb mööda ja veel päris ruttu. Mehele ütlesin, et suhtugu minusse kui natuke haigesse praegu (närvihaigesse siis) ja et ma saan ise ka aru, et ma praegu oma parimas konditsioonis pole.
    Mis kõige huvitavam – kõik “meelelahutus”, nt kino või kohvik vms, mõjub ainult niikaua kui see kestab. Nii kui ma tulen koju ja hakkab jonn või nutt pihta, tunnen end paugupealt närvilisena ja puhkust juskui poleks olnud.
    Ja see kõik ei tähenda tõesti, et kogu aeg oleks jonn või nutt või probleemid. Tegelikult on ju enamus ajast kõik hästi. Aga eks need emad on lihtsalt õrnad siis.
    Ja ma ka otsustasin, et lõpetan oma naba paigast väänamise – missest, et mul on nii soov, tahe kui oskused nt jõulukingid ise teha – ma lihtsalt ei jõua seda oma kahe lapse kõrvalt. Parem mõnel vabal hetkel lihstalt diivanil lesida, teed juua ja olla niisama.
    Ja ma ei väsi imestamast, kuidas Sa ometi jõuad seda kirjastuse tööd teha! Millal?!

  11. Toru

    Aga minul tekib küsimus, et kui juba esimese lapsega on kõik masendused jna kogetud juba, siis miks te veel teise lapse muretsete?
    Lisaks on ju iga juurdetoodetud inimene keskkonna mõttes kahjulik…

  12. tinz

    Lugupeetud Toru, ju siis mööduvad miinused teevad heaks olevased ja tulevased plussid.

    Keskkonna mõttes kahjulik on eeskätt rumal inimene. Kõige loodussõbralikum oleks loomulikult välja surra, aga sellele sõdib vastu ellujäämisinstinkt.

    Teie aga võite endale mõttekaaslasi otsida teadagi kust…

  13. Eppppp Postituse autor

    Krentu ja täpitark – ega enam hästi saagi asju kombineerida, laps on kasvanud, aga samas ikka liiga väike, et teistele hoida anda…
    Ilmselt alates veebruarist hakkab mul üks teismeeas tüdruk abiks käima Annaga mängimas pärastlõunati. Selline oli ka Marta esimene lapsehoidja: mina kirjutasin kõrvaltoas, tema mängis titega ja teenis oma esimest töötasu.

    Leanika – terve elu kalender on mõnus jah. Minult on seal ka üks lehekülg teksti.Sama armas on ka Fred Jüssi kalender.

    Ja NB, nüüd on väljas ka minu roheraamat, ka kena jõulukink 😉 http://www.petroneprint.ee/roheraamat.php

  14. Eppppp

    Torule ununes vastamata.
    Netis ei kuule ju tooni. Need on tegelikult sellised küsimused, mida ma siiralt olen ka endale esitanud. Põhimõtteliselt on see instinkt.
    Ja olen nõus, laste sünnitamine on keskkonna koormamine. See on mitme otsaga asi, kirjutan sellest ka roheraamatus.

  15. kaisa

    See on tõesti mitme otsaga asi. Inimene on küll suurim reostaja, kuid teisest küljest on ta ka ainus liik, kes tegeleb looduskaitsega, liikide säilitamisega, ökoloogiaga. Loodetavasti on suurimad reostusajad möödas ja inimestel tekib järjest rohkem tehnoloogilist ja teadmispõhist ressurssi, et loodust puhtamaks muuta ja liikide väljasuremist takistada.
    Samas, negatiivne iive paneb selle kõik ohtu: mida enam demograafia tasakaalust väljub, seda suurem tähelepanu on ellujäämisel ja seda vähem jääb ressurssi muu maailma parendamiseks.

  16. Toru

    Lugupeetud tinz. Minu küsimus ei olnud sugugi halvamaiguline vaid pigem uuriv. Ehk siis millest tekib inimesel selline lausa “sado-masolik” tahe uuesti kogeda sama kehva tunnet, mis varem. Loomulikult mõistan, et laps siiski toob palju rõõmu aga kui on juba üks laps, kes n.ö. “ahistab”, siis millest tuleneb tahe veel üks laps saada? See oli minu küsimuse mõte. Õnneks Epp on niipalju optimist, et ei näe kõiges vaid kriitikat.

  17. Eppppp

    Toru! Aga see raske aeg oli esimese lapsega paar kuud ja suure tõenäosusega on ka seekord. Lühike aeg ju siiski, pikemas perspektiivis. Optimist olen küll ;).

  18. anna

    Meil siseringis Chico kohta üldiselt arvatakse, et kusagil on viga tehtud. Nt. kassi ei tohi ninapidi sinna sisse toppida, kuhu ta sirtsutanud on jne, vanad teada-tuntud kassikasvatuse meetodid tegelikult ei kehti.
    Aga eks ole näha, mis temast uues hoiukodus saab, suur osa on ilmselt sellel ka, et ta on täies elujõus isane ja oppimata ning tahab oma territooriumi märgistada. Lisa sellele veel juurde, et tegu on kodust ära antud kassiga ja ongi olemas.

    Mina aitaksin väiksemaid lapsi hea meelega hoida, aga ma ei tea, kas ma oskan. Mul on enesel küll väike vend olnud, aga meie vanusevahe oli viis aastat, seega tema imikueas mina temaga väga ei tegelenud. Täditütre last olen beebieas ja hiljemgi hoidnud, temaga sain hakkama küll, aga titena oli temaga ka väga lihtne – muudkui vankrisse ja jalutama 🙂

  19. Tiia

    Olen väga Leanika naerujutuga nõus. Vahest, kui on juhe nii väljakannatamatult koos, et pea otsas plahvatamas, siis on see tõesti parim lahendus. Ei teagi, kust see tuleb, aga igal juhul kui korraga hakkab naljakas, siis on mõlemal meist suur kergendus ja edasi läheb asi juba natuke muhedamalt. Alati see kindlasti meelde ei tule, aga kui juhtub selline naerukoht pingelisel hetkel tulema, siis on see alati väga teretulnud.

  20. seke

    Haigekassa maksab hambaravi hüvitist nii rasedatele, kui ka alla 1-aastase lapse emadele 450.- Midagi ikka 🙂

  21. e2-e4

    Toru: “Lisaks on ju iga juurdetoodetud inimene keskkonna mõttes kahjulik…”
    aga Toru tulevase pensioni mõttes?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.