Hea aasta, ellu jäime

Juba selleks ajaks, kui end Bronxi Little Italys maha istutasime, oli selge, et ilmselt me siiski New Yorgist põhja poole mägedesse täna ei lähe.

Esiteks sellepärast, et ilm oli väga vastikuks läinud ja õige torm pidi ka lähitundidel kohale jõudma.

Teiseks sellepärast, et lennuväsimus on seekord eriti tugevalt peal (kui on väikesed lapsed majas, siis tuleb lennuväsimus mitmega korrutada… Mitu segi paisatud unerezhiimiga inimest… oh. raske.)

Ja kolmandaks sellepärast, et Justin oli just teada saanud, et ta peab oma igateisipäevase uudistelehe siiski ka sel nädalal tegema, 1. jaanuariks, mis tähendab, et ta peab 31. detsembril töötama (palju õnne, arvestades, et enamik ta allikaid on teadusfirmade juhatuste esimehed ja enamik neist on praegu kusagil suusa- või lõunamaapuhkustel…)

Bronxiga pole mul mitte mingeid muid isiklikke kogemusi kui et oleme seal korduvalt käinud kolmes sümpaatses kohas: New Yorgi botaanikaaed, New Yorgi suur loomaaed ja kohalik Little Italy.

Itaalia toidu armastajatele soovitaksin Manhattanil asuva Little Italy asemel igatahes pigem põhja suunas sõita ja Bronxis Arthur avenue üles leida – seal asub kohalike itaallaste ja itaalia restoranide kogukond. Ja see on ehe, päris! Manhattanilt on hiinlased itaalia kogukonna sisuliselt välja söönud ja alles on vaid mõned tänavajaod restorane turistidele, liiga kallid ja liiga mitte-itaaliliku toiduga… Ja liiga tavalise atmosfääriga. Seal Bronxi Itaalias on ridamisi väga häid ja samas mitte liiga kalleid restorane. Siia võiks lüüa templi: “papa John soovitab!” Kui me ta eelmisel aastal samuti Marta sünnipäeva puhul Bronxi vedasime, oli papa John üsna skeptiline. Bronx – see on ju mustade ja latiinode ussipesa, hirmus ja kole koht! Aga sealne pisi-Itaalia hakkas talle tegelikult nii väga meeldima, et ta on seal ka iseseisvalt veel käinud.

Kui täna pärast tuules ja rahes tagasi kodu poole sõitsime – ka loomaaia külastus jäi ära, sest ilm kiskus nii kehvaks – , siis Justin ohkas umbes viis korda järjest: “Kui hea, et me otsustasime mitte mägedesse minna!” ja “Oh, kui õnnelik ma olen, et ma täna seal mägedes sõitma ei pea” jne.

Selle aasta 1. jaanuaril olime ju sealsamas mägedes, peresõprade juures. Taas kord Justini töö pärast pidime end sel päeval liigutama hakkama, kodu poole. Kodu – see oli kusagil seal all ja kaugel, aga meie asusime üleval uduste peenvihmapilvede sees ja keerutasime autoga kusagil kaljuseina ääres, nii et mul tagaistmel oli süda paha ja Justin kurtis eesistmel, et ta ei näe mitte midagi, kuidas siin üldse kurat sõita saab ja kui me siit eluga pääseme, on küll hea algusega aasta!

Mõne aja pärast selgus, et sõitsime vales suunas… Just siis, kui olime pilvest välja sõitnud ja esimest asustatud punkti nägime, kus sai teed küsida. Egas midagi, sõitsime siis pilve sisse tagasi.

Täna aga tundus, et “kui nüüd avariita hakkama saame, siis on see aasta ka hästi lõppenud”… Linna lähedal on kiirtee küll mitmerealine (vist kolmerealine mõlemas suunas, aga võibolla ka neljarealine, ei mäleta hetkel), aga samas kiirtee kohta üsna käänuline – sest asustus oli siin enne seda, kui inimkond kiirteid vajama hakkas. Lisa pilti tume öö, vastik rahe ja libe tee – ja ära lisa naelkumme, sest need pole siin levinud – ja kindlasti paar hullu kihutajat.

“Uhh! See inimene on liiga palju videomänge mänginud!” See oli Justini kommentaar, kui keegi jälle meist möödus ja sõiduridu vahetades kusagile kaugele ette tõmbas.

Natukese aja pärast nägime teelt välja sõitnud autot. Ja siis veel ühte. Nii see on. Sa võid küll loota, et Tartu-Tallinn maantee parandamine jätab liiklusõnnetused ära, aga – liiklusõnnetusi ei jäta miski ära. Olen siin näinud näiteks autosid teeäärsete puude latvades – masin on juhitavuse kaotanud ja kuidagi näed sinna puu otsa sattunud… Ja tavaline asi on avarii tõttu suletud teeosa ja/või autoummik.
Arutasime Justiniga ka seda, et ta ei teagi siin mitte ühtegi sõpra-tuttavat-sugulast, kes poleks mingisugusel kujul autoavariis osalenud. Eestis tean ma selliseid sõpru-sugulasi-tuttavad päris palju. See on siinse autokultuuri hind. Justin ise on kolm korda õnnetusse sattunud. Vähemasti pole ta haiglas avariide tõttu olnud: vend Ian ja papa John on mõlemad õnnetustes ka luid murdnud. Iani legendaarne avarii sai alguse sellest, et keegi oli majade vahel oma basseinist vee välja lasknud ja see oli majadevahelise tee märjaks ja libedaks teinud… keset suvist ööd kihutasid noored poisid majade vahel, kaotasid juhitavuse ja sõitsid otse puusse. Sõber Mark näiteks oli aga kahe surmaga lõppenud õnnetuses kiirteel, mis algas seetõttu, et juht küünitas sahtlist uut CD-d otsima. Ja Justini ema tuttav sai surma, kui märkas, et ta auto pagasnik on lahti, tõmbas end kiirteel kõrvale tee äärde ja astus autost välja, ettevaatlikult, pani pagasniku kinni ja hakkas tagasi astuma…

Justinil on 89aastane vanaema, kes on muidu ülimalt heas tervislikus vormis, väntab iga päev toas teleka ees jalgrattal ja teeb hantlitega videode järgi vanurite aeroobikat… ainuke tuvastatud tervisehäda on tal see, et silmade peale on kae kasvanud. “Mina kardan seda operatsiooni!”ütleb Peg. Ta elab üksinda ja käib endiselt oma autoga oma argisõite tegemas (sest ilma autota ei pääsekski ta kusagile): poolpimesi sõidab ta poodi, arsti juurde, iga pühapäev kirikusse. Ma loodan, et ta mitte avarii läbi lõpuks meie hulgast lahkuma ei pea…

…Igatahes jõudsime me eluga koju ja aasta 2007 on meie perele päris hea olnud.