Hiroshima no pika
… see tähendab jaapani keeles “Välk Hiroshimas” vms.
Istun praegu Amazoni raamatupoes ja valin, mida kinkekaardi eest osta. Ja lugesin ahnelt selle raamatu arvustusi.
Nägin seda raamatut kaks nädalat tagasi San Franciscos Japantowni suures raamatupoes. Lasteraamat Hiroshima tuumapommist? Esimesel hetkel ei võtnud seda lahtigi, aga ei, käed tulid tagasi raamatu juurde ja mingisugune jõud tiris mind seda algusest lõpuni lugema, ning kui kahe päeva pärast tagasi tulin, lugesin selle teist korda läbi. Minu lapsepõlves oli Hiroshimal oma kindel koht, olen sellest kunagi kirjutanud, kuidas meid sellega hirmutati. Pidasin nõu endaga, kas osta koju Martale see raamat. Kas see on hea, kui ta teab. Või ei? Nüüd lugesin, et see raamat oli ilmudes palju selliseid diskussioone tekitanud. Nii Jaapanis kui ka USAs. Raamatu autor on elukutseline kunstnik (teinud nii pildid kui teksti) ja ta töötas selle kallal mitukümmend aastat.
Mõistus ütleb, et sellist lasteraamatut pole mõtet pisikesele ja nõudlikule Eesti turule tõlkida. Aga mis teie arvate? Kuidas reageeriksite, kui näeksite poes lasteraamatut, mis jutustab Hiroshima tuumapommist ühe lapse silme läbi?
Teine samalaadne raamat oli ka –
http://www.amazon.com/Sadako-Eleanor-Coerr/dp/0698115880/ref=pd_cp_b_1?pf_rd_p=413864201&pf_rd_s=center-41&pf_rd_t=201&pf_rd_i=0688012973&pf_rd_m=ATVPDKIKX0DER&pf_rd_r=18FHD8ENKM7B02VXNVZ6
…et kas ostaks lapsele…hmm. Selles vanuses lastele peab ju vanem oskama asja põhjalikult kommenteerida…paljud oskavad? Sest selline teema võib ju väikeses lugejas palju küsimusi tekida, palju emotsioone kah. Ise mäletan, et igasugused (eelkõige tuuma)sõjateemalised asjad tekitasid lapsena parasjagu kõhedust ja hirmu, mis siis, et neist kodus räägiti nö mõistusega ja arukalt (ja juurde sai loetud ja vanematega arutatud muidugi raamatut “Heledam kui tuhat päikest” – aga see oli rohkem selline põnev teadusraamat).
Mina ise vist mingit lastekat antud teema kohta ei ostaks. Näidatakse ju palju dokusid sellest ja siis saab koos vaadates kommenteerida, ja kommentaare pean sellise teema puhul tõesti vajalikuks.
Teine asi on see, mida sa isegi mainisid – et kas turgu jätkuks Eestis. Lastele ostetakse-kingitakse rohkem ikka nunnu-raamatuid, või lihtsalt sõbralikke selliseid, nii et kahtlane.
mina ostaks kindlalt. Ongi nii, et lastele tehakse selliseid ninnu raamatuid. Aga lapsed tahavad päris elu ja ajalugu on raudselt asi, mida ma lapsele seletan. Ja kui poisid jooksevad lasteaias kisades, et panen sulle tuumapommi, siis ma pidevalt mõtlen, et kuidas asja tõsidust lapsele seletada. Nii hea kui mõni raamat abiks.
Ei ostaks, aga ise tahaks küll lugeda.
Kaur
Ei kujuta ette, ma pean raamatule tavaliselt sisse vaatama, et otsustada. Igatahes see raamat intrigeeriks mind. Olen muide üks selline inimene, kel omal lapsi veel pole, aga raamatupoes lasteraamatute riiulist mööda käia ei saa. Nii et mul on väga hea meel, et sa hakkasid nüüd lasteraamatutega ka tegelema. Jäta parem see Murutari kirjastamine kellelegi teisele, kirjuta ja kirjasta selle asemel lasteraamatuid.
Muide, kirjutasin enne kirjastuse kodulehele kommentaari-küsimuse Kust tuli pilv? raamatu alla. Ootan vastust :).
Kindlasti ostaksin, kui see on vàhegi usutav… Teadma peab ta kindlasti ja minu arvates on kòige parem, kui ta hakatuseks leiab ise kodust riiulilt selle raamatu ja loeb/tahab, et ette loetakse ja siis kysib juurde. USAs, kus leitakse mainstreamina, et Hiroshima pommitamine oli òigustatud, tekitab see muidugi poleemikat – seda enam on oluline, et lapsed, kes seal elavad, saaksid just sellist vaadet lugeda, seda, millest nad ise aru saavad….
Uuh, ma vist ostan endalegi kohe, minu arvates on see must-be raamat. Heledam kui tuhat pàikest on tsipa vanematele 🙂
mina ostaksin kindlasti! aga sinna kõrvale ka lihtsalid ja lapselikke, nt Ruth Ohi raamatuid. Selle esialgu suht eesipärase nime taga on jaapanlanna (ja kuigi ohi on tema jaapani nimi, on ta abielus eestlasega)
http://www.electricpenguin.com/ruthohi/books/meandmysister.html
Ma vist põhjendan paari sõnaga veel – ma olen 100% nõus, et lastele tuleb rääkida sõdadest jm koledustest, aga ma pole kindel, kas seda tuumapommi-juttu tuleb tingimata rääkida vanusele 4-8. Elu austama, elavatesse olenditesse kenasti suhtuma saab panna ka teisiti ja teatava vanuseni lapsed ongi arenguliselt kõik egotsentrilised, midagi pole teha. Kui 4-aastane laps peaks hakkama ringi tormama ja pommiga ähvardama, eks siis tuleb ka rääkida pommijuttu selles vanuses.Aga ka siis ma ei süveneks konkreetse pommi viskamise õigustatust või mitte puudutavasse ajalooalasesse faktoloogiasse.Natuke peab ju mõtlema ka lapse vastuvõtuvõimele 🙂
Ja siis see asi, et meil on üldiselt komme osta raamatuid, mida mitu korda tahaks kätte võtta – ja ma ei tea, kas ma oleksin väga rõõmus, kui laps tahaks mingit emotsionaalset tuumapommi raamatut korduvalt lugeda.See võib olla hea raamat, aga väga suur huvi teatud teemade vastu paneks mind ehk natuke mõtlema.
“Tuhande päikese” raamatut lugesin ma miski 10 aastasena, seda kui vanadele ta mõeldud on, ei tea – ta lihtsalt oli riiulis.
Noh, osaliselt selline raamat nàitab lapsele, et mitte kòik inimesed ei ole head ja ei armasta teisi (mis kaitseb last siis, kui ta yksi vàljas ringi lippab). Ja samas nàitab sedasorti raamat ka, et kui haiget tehakse, siis saabki haiget…
Mis puutub ajalukku ja òigustamisse, siis USAs kuuleb seda òigustatuse juttu nagunii juba keskkonnast, koolis nàiteks. Siis ongi hea, kui tal mingit teavet juba enne, sellele lapse vastuvòtuvòimele ma viitasingi, kui ytlesin, et oleks hea, kui ta enne kui òigustatusejutt tuleb, omaks ka mingit emotsionaalset teavet.
Kuid ma arvan, et pàrast sedalaadi raamatu lugemist yks kuue-aastane laps kysib, et “aga miks nad niimoodi tegid” – vòib-olla juba ka neljane. Kui mina olin neljane, siis minu lemmikunejutt oli “isa, rààgi mulle caesarist” ja siis oli kyll arutluse all, millised otsused olid òigustatud, millised kellele kasulikud, seega ma usun neljaste mòtlemisvòimesse tugevalt. Oma sòbratari neljase lapsega màletan pikka ja huvitavat arutelu, kas Eesti peaks olema kuningriik vòi vabariik. Minule teeb igal juhul ròòmu, kui lapsed yhiskonna vastu huvi tunnevad….
Ma pole muidugi kindel, et enamusele 4 aastastele räägitakse Caesarist või muust sarnasest – kui mõelda, et kas sel Hiroshima raamatul oleks ses vanusegrupis ja Eestis minekut. Kui USAs see pommi-teema jätkuvalt aktuaalne on,on ta seal tõenäoliselt mõistlik ja minev lugemisvara muidugi. Eesti kontekstis aga kahtlen, kas tuleks suur lugejaskond.
Tuleb meelde Epu mõtisklus, et kuidas lastele seletada, kes ja mis on sõdur.Et tapab ja teeb haiget…aga kuskilt näevad lapsed siis võidupäevaparaadi (no seda Eesti oma) ja siis tuleb jälle ümber seletada ja küllap öelda, et eks jah, need sellid seal peaksid vajadusel ka teistele inimestele haiget tegema, aga see oleks siis siuke õigustatud haigettegemine ja….keeruline-keeruline on see asi.
Kui nii mõtlema hakata, siis on hetkel hea kerge tunne, et enda põnn veel selliseid küsimusi ei küsi…on aega valmistuda 🙂
Jah, need ongi väga keerulised teemad.
Sellepärast selle küsimuse püstitasingi.
Ja muide, ikkagi ma ei ostnud endale seda raamatut, mõeldes, et liiga vara Martale. Ja samas ihkan seda ise üle lugeda.
Seal on huvitavad pildid ka. Kunst, mitte Disney.
Mis teised Murutarist arvavad? Kui keegi tahab arvamust avaldada.
Ma ise peaks ka sellest kirjutama, kuidas ma ta uut “Naisena sündinut” toimetasin jne..
Sellel raamatul oleks vist tõesti Eesti raamatuturul mõnevõrra keeruline. Raamatukogudesse ostetaks ikka, aga kas koju ka, pole kindel.
Ghibli on muidu ka selle teemaga muidu tegelenud: “Grave of the Fireflies”. Ka lapse seisukohast tehtud, ilma ninnu-nännu ja häppi endita. Elukaaslanegi oli pärast anime lõppu vaikne ja löödud – mis siis, et ta selle alaga “keskmisest” rohkem kokku puutunud. Olekski parasjagu aega, et enne lapse vastavasse ikka jõudmist asi eesti keelde ümber panna:)
mulle murutar väga meeldib 🙂
Vastates Epp Sinu küsimustele, äkki täpsustaks millises vanuses lastele see Hirosima raamat kirjutatud on? Oma 11 aastasele annaks hästi kirjutatud raamatut lugeda (tal on üldse suur huvi maailmas toimuva vastu) 4 aastasele kindlasti mitte.
Ise mäletan oma lapsepõlvest: 1 klassis rääkis minu pinginaaber, et igal õhtul kukub maailmas kuskile 1 täht maha ning sinna tekib suur auk nagu Kaali kraater, keegi loomulikult ei tea kuhu täpselt see kukub. Vaatasin igal õhtul hirmuga taeva poole soovides et meie kodust see prohmakas mööda läheks niimoodi kuskil neljanda klassini.
Kati poolt kirjutatut loen hea meelega kuna olema eakaaslased, kasvanud samas linnas ning ka omavahel läbikäinud. Minu arust on tegu vahva isiksusega kellel on paremaid ning halvemaid päevi ja/ning kirjatükke, kuid kelle elamisjulgust alati imetlen.
Tegelikult see oligi pigem sellistele 11-aastastele.
Kati Murutari raamatuga on praegu nii, et oleme saatnud laiali 22 eksemplari ja pole veel nende põhjal mitte ühtegi meediakajastust tulnud, oleks nagu musta auku läinud… (Samas kui näiteks Anna-Maria raamatut kajastavad ka need väljaanded, kellele meil ei tulnudki kohe pähe raamatut saata). Mina arvan samuti, et Katil on paremaid ja halvemaid tekste, aga ma “Naisena sündinut” pean nende esimeste sekka kuuluvaks pigem (eriti vana osa, aga ka need uued vahelekirjutised on huvitavad).
Kõige parem tekst, mis talt lugenud olen, minu meelest, oli LR kirjade kogumikus kiri surnud vennale.
Oeh, öine aeg, lobisema kukkusin 😉