Midagi on mul ikkagi valesti selle blogimisega…

Süütuse aeg on möödas. Kuidas ma kord kolm aastat tagasi suvel lihtsalt avasin neti ja kirjutasin, eelkõige iseendale, ja siis neile paarile sõbrale, kes sellest teadlikud olid. Mul oli a) aega, b) julgust, c) vähe lugejaid, d) null pahatahtlikku kritiseerijat. – See on hea blogi tagatis.

Nüüd on kõik teistmoodi. Iga päev juhtub mu elus midagi, millest ma tahaksin kirjutada, sageli alustan mustanditki, märksõnu ja -mõtteid, aga mul pole aega ja julgust, ja mul on palju lugejaid, nende hulgas pahatahtlikke kritiseerijaid.

Nii, nüüd olen umbes viis minutit üritanud midagi öelda ja need laused aina maha kustutanud. Eppppp läheb puhkusele; jõudsin just selle mõtteni. Me kohtume taas. Kunagi (ma ei tea veel, millal ja mis kujul) tulevad mult reisikirjad ja Minu Ameerika 3 ja mu esimene romaan jne. Kõik on veel lahtine. Mul on vist natuke loominguline kriis. Las olla lahti see suvi, see elu, see avatud raamat. Kõike head kõigile!

26 arvamust “Midagi on mul ikkagi valesti selle blogimisega…” kohta

  1. Võta rahulikult. Kui tuju on, siis blogi, kui tunned, et see Sulle ei sobi hetkel, siis puhka. Tegemist on Sul niigi üle pea.

  2. Puhka. Kui blogimine on muutunud raskeks ja on tekkinud kartus lugejate ja pahatahtliku kriitika ees, siis puhka.

    Blogimine peaks olema meeldiv hobi. Tekkinud mõttest vajutad avasõna esimesele tähele ja lõpulause viimasele sõnale punkti pannes vaatad kuhu oled välja jõudnud. Kui blogimist hirmtõsiselt ja kartustega teha, siis on midagi valesti. Blogi pole reisikiri, romaan. Blogi on Sinu mõtted. Seepärast ei saa kritiseerida Sinu blogi vaid Sinu mõtteid. Sa ei saa oma mõtetega kõigile meeldida. See pole lihtsalt võimalik. Oma mõtteid ja nende väljendamist kartes, kardad Sa elada oma elu.

    Tõesti. Võta aeg maha.

    Sinu Hundi ulg, selles postituses esitatud mõtte heatahtlik kritiseerija.

  3. Paks nahk tuleb kasuks. Ise oleksin juba ammu blogimise maha pannud kui ma tagasiside vastu väga tundlik oleks. Positiivset tagasisidet ja konstruktiivset kriitikat on siiski tunduvalt rohkem kui niisama lahmimist.

    Eelkõnelejatega olen täiesti nõus, et ajaveebi kirjutamist ei tohi kohustuse korras teha vaid ikka tuleb panna oma mõteid ilma ajagraafiku surveta ja endale sobivas vormis kirja siis kui see enesele rahuldust pakub. Eks sellest lugejadki hästi aru saavad kui mõni sissekanne saab vaid kohusetunde pärast postitatud: sellised postitused kipuvad nimelt paratamatult sisuvaeseks jääma. Kui panen enda juures vastavaid kalduvusi tähele, võtan ilmtingimata aja maha ja hakan siis kirjutama kui jälle mõtelõnga üles leian.

  4. Tere!
    Lugesin ka Sinu kolumni “Arterist” ja ühinen eelkirjutajate soovitusega: võta puhkust ning usu, et maailm näeb pärast seda välja hoopis parem ning turvalisem paik. Kahe väikese lapse kasvamise kõrvalt mitme muu asjaga tegelemine ongi raske ning võib olla on üliinimesi, kes kõike jõuavad kuid mina neid reaalses elus pole näinud ning kas oleks tarvis. Arteris väljakirjutatud murele oma laste ning iseenda vaimse turvalisuse pärast annab koos sebitud muretud puhkusepäevad kindlasti paksema naha. Kuigi tilk tõrva rikub meepoti on tegelikult mett alati rohkem.
    Päikest ja suve soovides….

  5. Kurb – muud nagu ei oska selle kohta öelda.
    Samas, kõike ei saa ju tõsiselt võtta. Ennast ei saa tõsiselt võtta.
    Igatahes, üks puhkus teeb kindlasti ainult head.
    Ilusat äraolemist soovides sulle – ikka kiuslik nipitiri.

  6. Sellised langusmeeleolud on täitsa normaalsed ja räägivad väsimisest ja võib-olla isegi stressist. Vahepeal võiksid neid papa mälestusi toksida, mul lõpevad Eeriku omad kohe ära. Arendame vähemalt seda ühte blogi.
    Peaks targemate käes küsima, kuidas saab blogi kõvakettale salvestada( või räägin ma mingit uudut?). Mihkel teab kindlasti. Juhul, kui maailm kukub kokku, siis on meil koht, kus on alles meie kollektiivselt kogutud mälu.
    SEE on väga tähtis.

    Kui Sa sealt Ameerikast naased, siis on hoopis uus situatsioon ja uued mõtted peas. Heitliku loomuga, nagu Sa oled( me kõik oleme!!)

  7. Blogimisega on minu arvates vaid üks asi valesti – nimelt pole inimesed sellega lihtsalt veel harjunud. See on umbes samuti kui omal ajal mobiiltelefonidega – kui esimesed mobiilid hakkasid tänavapilti ilmuma, siis mõne meelest olid nende kasutajad edevad eputajad. Mullegi ütles kord üks tuttav, et ta saab aru küll, et praktiline asi, aga no on siis vaja kohe keset toidupoodi kõnele vastata ja telefoniga rääkida! Tänaseks on tal endalgi juba mitmes telefon ja räägib ise ka kus iganes, toidupoe järjekorras või tänaval kõndides. Enam pole imelik ja keegi ei vaata viltu.
    Ja kirjutamine on kirjutamine, ükskõik, kas avaldad oma mõtteid blogis või annad välja raamatu. Millegipärast ei süüdista Tammsaaret keegi tagantjärele edevuses, aga näe Eppu süüdistatakse. Justnagu oleks Tammsaarel olnud rohkem kirjutamisõigust kui Epul või ükskõik millisel teisel blogijal või kirjanikul. Vaatasin just Postimehe kommentaare ja imestasin – mõni soovitab blogi asemel kirjutada hoopis raamatuid ja end neis välja elada, aga mis vahet seal on? Et kui kirjutad raamatu ja levitad seda heal meelel teistele lugemiseks, et siis on ok, aga kui kirjutad jooksvalt blogi ja jagad sedaviisi omi mõtteid teistega, et see on siis miskipärast mõne meelest rumalus ja edevus ja mis iganes muu paha ilming?
    Käbi Laretei raamatut “Kuhu kadus kõik see armastus?” olete lugenud? Mu õde ütles pärast selle lugemist, et selliseid asju, mida Käbi seal kirjutab, saab avaldada südamerahus vist alles siis, kui oled üle 80 aasta vana või surnud. Ja ometi inimesed loevad ja keegi ei tekita kusagil sellest sensatsiooni ega halvusta kirjutajat.
    Nii, et Epp, anna aga tuld! Puhka välja ja kirjuta aga julgelt edasi!

  8. Ilusat puhkust Sulle! Loodetavasti blogid ikka edasi!
    Ma ei saa millegipärast Anna ja Marta blogisse ennast sisse logida. Äkki on asi oskamatuses. Ootan ühe targema inimese ära, siis hädaldan edasi 🙂

  9. aga kulla Maire, märkimisväärne osa raamatuid Ongi andetu saast, mis ei tohiks künnist ületada

    sul on ajalehes vat nii palju vaba ruumi ja 1 autor pääseb sisse ja teine jääb välja..
    vaba võimalus blogida on aga andnud tribüüni kõigile, ka neile, keda kohe kuidagi pole sobilik AHTga võrrelda

  10. Nooojah, aga blogide lugemine on ju igaühe oma asi, kirjutamine ka. Kui keegi miskit neist andetuks saastaks arvab, siis saab selle saasta ju lugemata jätta. Väärt asju on alati ilmunud ja ilmub ka tulevikus – nii raamatuid kui ka blogikirjutisi – alati saab ju teha valiku.
    Mis aga Epu kirjutistesse puutub, siis need ei ole minu jaoks andetu saast, kohe kindlasti mitte! Seepärast neid loengi.
    Eelmisele kommijale jõudu enda jaoks õigete valikute tegemisel!

  11. Käbi Laretei ausus ja tundlikkus on imetlust väärt, aga võibolla peab tõesti olema 80, et olla mineviku suhtes aus.
    Mulle kleepus pähe see mõte, kuidas Anu Saagim ütles, et plaanib oma memuaaride kirjutamise lükata nii kaugele, kui saab – et suudaks olla nii aus, kui võimalik.
    Ma olen ka oma reisikirjade suhtes saanud aru, et see on “tõde, aga mitte kogu tõde”. Võibolla 80-aastaselt tuleb “tõde, kogu tõde”.
    Mis Tammsaaresse puutub, siis kindlasti oli temal – on vist kõigil kirjutajatel, kõigil tegijatel – oma vihkajaskond. Meie klassis keskkoolis tegelikult pooled vihkasid Tammsaaret, kui meenutama hakata ;). Ja ma olen kuulnud, et Oru perekonna prototüübid tahtsid talle tuupi teha.

  12. Mul on väga raske aru saada sellisest asjast … Blogin üle kolme aasta vist, ja kunagi ei ole tunnet, et mul jääb midagi ütlemata. Minu jaoks on iseensest mõistetav, et avalikku blogisse ma kõike ei kirjuta, sest võhivõõrale ju oma kõige isiklikumaid mõtteid ei räägi. Olen mitu korda mõelnud pidada paralleelset kaht blogi, üht, kus kirjutan oma sõpradele (ja paratamatult ka võhivõõrale lugejale) ja teist, kus kirjutan iseendale. Aga vot ei viitsi kahte blogi pidada ja kuna tean, et mu sõbrad tõesti aeg-ajalt end mu eluga läbi blogi kursis hoiavad, siis on jäänud see üks ja avalik.

    Olen sattunud ka mingitesse blogitülidesse paar korda, aga minu jaoks on naeruväärne tülitseda võhivõõraga Internetis ja seega olen ma pigem naernud selle paari korra üle samas, kui teine pool väga vahutab. Aga saan aru, et kui asi ei puuduta mitte eriarvamusi, vaid juba laste kallal võetakse, siis on lood veidi teised.

    Saab vist veidi hüplev ja kaootiline tekst, kuid siiski: miks sa pead kõigest kirjutama? Miks mitte sellest, mis sulle kuidagi kurja ei saa teha?
    Või ma ei tea, võib-olla on meeletult populaarse blogiga lood täiesti teised ja minu jaoks mõistetamatud.

  13. Ühte asja tahtsin veel küsida: lugesin neid kommentaare Postimehest ja mingit viha ma sealt küll ei leidnud. Ma saan oma lugudele pidevalt samasuguseid kommentaare ja ma ei arva, et keegi sellepärast mind vihkaks, pean neid tavaliseks arvamusavalduseks, mõni ehk veidi krõbedamalt sõnastatud, mõni põhjendatud ja mõistetav, mõni natuke labane jne. Selliseid asju ei ole küll mõtet südamesse võtta minu meelest 🙂

  14. Anna, raske seletada ja vastata. proovin…
    – Ma ei oska hästi teha pooles vinnas asju. Kui kirjutada, siis sellest, mis oluline on.
    -Ei tea, mis artiklid sul on, aga minu omad viimasel ajal on olnud ikka üsna isiklikud ja sellele tulev kriitika kindlasti riivab rohkem. Pealegi läheb paljuski ka täppi: jah, MIKS ma peaksin seda tegema? Mina kirjutan, sest mulle meeldib see tunne, mille kirjutamine mus tekitab. Aga kui mulle öeldakse, et teen seda nurjatust edevusest, siis mõtlen, et tõepoolest, äkki teengi? Ja selle järgmine mõte on, et seda pole vaja.
    Tuntust tõesti ei ole eluks vaja. Kui küüniline olla, siis pole suurt materiaalset vahet, kas kirjutaja-kirjastaja müüb pisikeses Eestis 200 raamatut rohkem või mitte. Privaatsuse kadu ei ole seda väärt.
    Mis siis on?
    Sellele pean veel mõtlema.

  15. Ma arvan, Epp, et just sinu stiilis südamest ja avali kirja pandud eluvaatlemised on need, mis lugejaid köidavad. Kui hakkaksid pidevalt mõtlema ja vaagima, mida neist mõtetest, mis tekivad, välja jätta, siis poleks asi enam kaugeltki see, mis ta täna on. Ja mida vähem välja jätad, seda privaatsemaks lood jäävad. Mida privaatsemad nad on, seda ausamalt ja elulisemalt mõjuvad ja seda rohkem ka lugejaid köidavad… mind vähemasti küll. Ja seda valusam siis on kui keegi pahatahtlikult kommima hakkab. Seda, mis Postimehe kommides oli, võib ju mitte vihaks lugeda, küll aga paljus pahatahtlikkuseks. Ja on üsna loomulik, et selle peale tuleb tahtmine endalt küsida, et milleks see kõik? Miks me peame endale laskma haiget teha?
    Ausalt öeldes on minu arvates kogu eesti ühiskond natuke haige… palju katkise hingega inimesi, kes ise end hästi ei tunne ja suudavad end väärtuslikena tunda vaid teisi maha tehes… justkui see teeks neid endid vähe suuremaks. Kiitusega ollakse kitsi aga laitus – see oleks nagu midagi kodust ja arusaadavat, mida jagatakse nii vasakule kui paremale. Ju me siis teisiti ei oska veel.
    Loomeinimesed on keskmiselt suurema tundlikkusega – kui nad seda poleks, siis ei oskaks nad ehk ka maailma niisuguse tundlikkusega näha, et kõiksugu värvikaid nüansse kirja panna. Ja mina küll ei saa aru, miks peab aina üksteisele nätakaid andma – kirjutamise või misiganes muu tegevuse eest, millega keegi silma on paistnud ja populaarsust võitnud. Üksteise mõistmises, tolerantsuses ja toetamises on meil arenguruumi veel küllaga, aga mida neist nõukariigist tulnud inimestest rohkemat tahtagi… jääb vaid loota, et küll meiegi lõpuks areneme:)

  16. Epp, mina olen veetnud Sinu sissekandeid lugedes palju huvitavaid ja ôpetlikke tunde, olen saanud palju uusi ja huvitavaid môtteid, filmi-ja lugemissoovitusi, vôimalust heita pilku kultuuridesse ja maailmadesse, kuhu ma suure tôenäosusega ehk muidu kunagi ei satugi… Olen tänulik selle vôimaluse eest. Mida öelda pahatahtlike inimeste ilkumise kohta? Pôhiliselt seda, et nende inimeste kommentaaridel puudub enamasti igasugune sügavam sisu,nagu ilmselgelt ka neil inimestel endil, on vaid tühjad sônad, mis sellest hoolimata haavavad ja teevad haiget. Sôna jôud, teadagi, on üüratu. Sageli on kahjuks nii, et olgu tôrvatilk nii väike kui tahes, ikka suudab ta tervele meepotile paha maitse jätta. Loodan siiski, et ammutad jôudu ja positiivsust nende inimeste môtetest ja toetusest, kes on ôppinud Sind hindama ja armastama ning Sinu elule siiralt ja südamest kaasa elavad ning et leiad enda jaoks ôige tee, mis on kooskôlas Su südamehäälega. Jôudu ja meeldivat suve kogu teie armsale perele!

  17. Nii palju kui mina olen Su blogi lugenud, siis ma tunnen kohe iga keharakuga, kuidas see on ajakirjaniku kirjutatud. Sa kohe oskad õigeid sõnu ja teemasid valida ja seda selliselt, et inimesed kohe tahavad kommida.

    See tunne tekib eriti veel siis, kui ma loen mõnda teist lahedalt kirjutatud blogi, aga ei oska sinna midagi kommentaariks jätte 🙂

    Nüüd viimastel nädalatel on kohe päris mitmes kohas (ajalehtedes, ajakirjas) jäänud silma teemad, kus Epp kui esiblogija suurelt kirjas on, nii et inimeste huvi on ju igati õigustatud.
    Ja ei saa ju öelda, et need artiklid kuidagi vastu Sinu tahtmist seal oleks…
    Lisaks lugesin just paar päeva tagasi ühe suhtekorraldaja artiklit netikommijatest ja soovitavast suhtumisest neisse ja oskan praeguse postituse kohta öelda ainult, et see on ajakirjanduslik nõks :)(võib-olla täiesti alateadlik), kus Sa vajad pikikarva paid 🙂

  18. Epp,

    Usun, et sul on vaikivaid heatahtlikke lugejaid palju rohkem, kui pahatahtlikke kõva häälega kritiseerijaid. Sina ju usud ka seda eks?
    Soovin sulle head puhkamist!

  19. Ka mina olen nautinud Sinu neid kirjutisi, mille puhul on tunda, et need on tulnud läbi südame need lähevad ka lugejaile hinge. Kalkuleeritud lehe- või blogiruumi täitmine tähtedega vaevalt seda annab. Kordagi pole tundnud, et Sinu avameelsus läheb liiale või et muutub labaseks. Palun ära lase ennast kinni keerata paaril olematu empaatiavõime ning -lastetoaga tropil. Võta nende pahatahtlikku lahmimist kui antropoloogilist eksperimenti, milleni kirjaoskusega indiviid võib langeda. Sinul on pere ja lähedased kellele toetuda ning tundub, et kirjutamine on siiski see, millega elus tegeleda tahad. Jaksu veelkord soovides

  20. Aitäh ;).
    Ma pean jah kommentaaride lugemise lõpetama, seda on paljud öelnud, et nad ei loe oma lugude taga kommentaare, aga minu jaoks on alati uudishimu olnud suurem kui hirm. Eks näis, kas saan iseloomu kasvatada ;).

  21. sattusin just hiljuti nende Sinu ja Daki raamatute peale, fun stuff, good stuff. that’s it 🙂

  22. “Nüüd on kõik teistmoodi. Iga päev juhtub mu elus midagi, millest ma tahaksin kirjutada, sageli alustan mustanditki, märksõnu ja -mõtteid, aga mul pole aega ja julgust, ja mul on palju lugejaid, nende hulgas pahatahtlikke kritiseerijaid.”

    aga … no issand jumal küll, keera siis kommentaarid kinni. julgus tähendab riski\ investeeringu sobivat suhet. kuidas aega juurde tekitada, siin ei oska küll midagi soovitada.

  23. Toivole – ebakindlust tunda on lubatud, hirmu tunda on ka lubatud ja oma kartustest kirjutada kah:) Emotsioonid on ka päris head asjad, näitavad, et oleme siiski inimesed, mitte robotid:) Meil kõigil on lubatud tunda mida tahame ja sellest oma isiklikus blogis kirjutada. Mind teeb kurvaks hoopis see kui näen külmalt ja kalgilt kalkuleerivaid/kommenteerivaid inimesi – õnneks on empaatilisi siiani siiski rohkem.

  24. Olen ka blogikommentaaridega ju katsetanud, anonüümsed ära kaotanud, aga küsimus pole praegu selles, ega ka mitte lahendus.
    Igaüks lahendaks sellise avaliku ja liiga tuntud päeviku pidamise-mittepidamise dilemma omale sobival moel. Mina pole seda tüüpi, kes oskaks mõõdukalt ja kalkuleeritult asju ajada. Mul on loomuses see iha lõplike, kirglike lahenduste vastu, nagu seda on lõpetamine.
    Vahel unistan, et peaksin tegema kirjutamisepaastu, näiteks aasta, mil ainult loen häid asju ega kirjuta ise mitte midagi…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.