“Ärka üles! Meie panka ei ole enam!”

Nende sõnade saatel ärkasin eile, reede hommikul.

Praegu on kaks öösel, pakin asju. Süda on raske ja ootusärev. Ei tahaks minna. Ma unistan sellisest eluperioodist, kus ma olen ühes kohas minimalistlikku elu ja teen ühte asja, päevad otsa. Praegu on elu selline, kus ma aina lõhustan end ja jagan aktiivseid energiamolekule laiali, mitte ei suuna neid kirjutamisse.

Ja kuigi tundub, et inimese elu on ainult inimese enda teha, on praegust olukorda väga keeruline muuta. Justnagu kuldtaldrikul oleks kõik olemas, ainult et kas see on see, mida ma soovisin?

Seekordne minek USA-sse saab olema teistmoodi. (Kuigi muidugi iga kord on teistmoodi ja kaks korda samasse jõkke ei astu.) Huvitav, kas me uue nädala esmaspäevase seisuga ikka saame oma pangast võtta raha välja ja Swedbanka suunata? Poleks raha, poleks probleemi, õigemini oleksid teised probleemid. Papa John on alat meie konservatiivset kokkuhoidu pahaks pannud ja soovitanud aktsiaturule investeerida, nagu tema on teinud aastaid – ja nüüd on ta depressioonis, sest see aktsiaturu raha on kadunud.

Hea näide sellest, et raha on vaid visioon, kokkulepe, aga mitte püsiväärtus.

Nüüd on mul Ameerikas olemas loodetavasti parem põhjendus igasugustest laste-teemalistest kinkidest eos loobuda – sest Justini ema pole rohkem kui aasta ühtegi kinnisvaratehingut teinud, raha teeninud.

Ja meil on põhjendus, miks järgmisel aastal vähem lennata, ikka seesama majanduskriis.

Muidugi on see kriis ka nende poolt põhjenduseks, miks me peaksime ruttu tagasi nende lähedale kolima. Nii et võibolla ei muutugi midagi, on ainult uuel tasandil. Ajaloolised sündmused kuklasse hingamas.

Ja veel ajaloolistest sündmustest. Ian ja Suzie abielluvad, sellepärast me sinna lähemegi. Seesama Suzie, kelle juurde Ian kolis, kui ta jalaluu murdis. Ian, kellel oli suhtefoobia, aga kes olude sunnil pidi harjuma teise inimesega koos elama.

…Mõtlesin enne, et kui hea on vanemaks saada. Kogu aeg sa koged midagi, saad kusagilt haiget, tunnetad piire, saad mõnukogemuse ja oskad selles suunas edasi minna. Nagunii pikalt ette ei näe (nagu ma kunagi Iani jalaluumurru kohta kirjutasin: “Kujutad ette, et näed tulevikku, aga järgmisel leheküljel on ootamatu üllatus…”), mis küll ootab järgmisel leheküljel? Ei tea. Aga vähemasti on tundlad tundlikumaks läinud ja loodetavasti ei tee me valesid valikuid.

Tahaks pikemalt kirjutada, aga pean ju kotti pakkima ja paar tundi magama.

6 arvamust ““Ärka üles! Meie panka ei ole enam!”” kohta

  1. See on nüüd küll loll mõte, et raha Swedbanka suunata. Varsti tuleb jälle närveldades panka vahetada.

  2. lugesin just raamatut Brandon keegi, kelle raamatu nimi on “Rännak” ja kas sa kujutad ette, selle raamatu meetod tõesti toimib. kohtasin kedagi, kes on seda meetodit kasutanud ja tlnas kursustel käinud, ja ta teeb tõesti ainult neid asju, mida ta tahab. ja mis põhiline, ta teab, mis asju ta tahab. Ingliskeelne versioon on siis “journey”

  3. Oleme kohal.
    gra, juba sellepärast tasub meil raha võtta eks-Washington Mutualist, sest Ameerikas, vähemasti selles pangas on selline tobe süsteem, et me ei saagi rahale muudmoodi ligi kui pangakontoris. St me ei saagi vajadusel netipanga kaudu seda liigutada. Mina alguses ei uskunud, aga nii see on. Varem tundus hea variant raha kogumiseks, aga nüüd, kui enam ei usalda süsteeme, oleks parem siiski omada kiiret ligipääsu, kui vaja reageerida.
    Parajad “Suure Depressiooni” meeleolud on tõesti, vähemasti minu hinges, aga asun nüüd kohalike telekanalite ja inimeste jutuga tutvuma… Ajalooline periood on igatahes.

  4. Yhe mehe 6nnetus v6ib olla teise mehe 6nn. Mina n2ieks olen WAMUle circa $7000 krediit kaardiga v6lgu. Ehk ei peaks neile enam kuumakse saatma? Kui keegi helistab ja nad ei ole WAMUst saadan pikalt. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.