Lisaks enne kirjutatule ehk mida tohib öelda
Oskus vaiki olla… Mulle ei ole seda antud. Sain just äsja mõned meilid ja kaks neist soovitasid eelmise postituse ära kustutada.
Vaatan seda ennist kirjutatut ja mõtlen, et kas see oleks pidanud jääma mustandisse, nagu paljud muud asjad on jäänud.
Tegelikult on nii, et mitte kusagil pole õige elamise valemit. Ei ole öeldud ka, mida tohib üks inimene oma netipäevikus kirjutada ja kuivõrd see võib kedagi teist puudutada. Kindlasti võib see kusagil uudishimu ja mullistusi tekitada. Ja võib kellelegi haiget teha – nende hulgas ka inimestele, kellest ma ei rääkinud, aga kuna ma rääkisin anonüümselt, siis – kes teab, kellest?
Aga miks sa sellest kirjutad, Epp? Kas sellest saab kuidagi parem?
Miks ma üldse kirjutan, võiks vastu küsida.
Ilmselt iseeneses selguse otsimiseks.
Samas võiks selle ju valmis kirjutatult ära kustutada. Aga tahaks siiski vist ka maailmale midagi öelda. See minu lugu kerib ajas edasi, nagu meist igaühe lood. Igaühe loost on midagi õppida. Kui ma siin ainult moraali kirjutaksin ja näiteid ei tooks, siis ei saaks ei mina ega ka keegi teine aru, mida siit siis tegelikult õppida on.
Ma vist ikkagi jätan selle üles.
Väga hea, et jätsid üles! Mulle väga meeldis ja oli huvitav lugeda. Ega muidu ju ei tea, kuidas on olla kirjastaja ja mis probleemidega tegu.
Väga hästi kirjutasid. Polnud ju miskit teise poole solvamist. Lihtsalt probleemide näited.
mu meelest ka pole kellelgi põhjust end solvatuna tunda, sest nimesid siin ju ei nimetata. Ja kirjastuse köögipoolt vaadata oli samuti huvitav.
Petroneprint on väga hea kirjastus.
Kuulge, aga ma sain veel mõelda omaette ja veel nõu… ja ikkagi, võtan ära..
Ma saan su murest aru, sest inimesed loevad ja kes end ära tunneb, solvub veelgi rohkem. Samas oli see minu arvates hea selgitav kirjutis neile, kes sinuga mingit otsapidi töösuhtes on või midagi ootavad-loodavad. Kirjutades on hea oma mõtteid avaldada, nendesamade inimestega rääkides võiks liigsed emotsioonid segama hakata. Ma olen ise ka selline jubetum muretseja, aga eks me peame õppima, et elus ei saa lihtsalt kõigiga kõik ladusalt minna ja kuidagimoodi peaks katsuma ära õppida, et ei võta südamesse kui keegi pahane on või aru ei saa jne. Aga jah, keeruline on jääda enesekindlaks ja mitte liigselt südamesse võtta. Mina seda kohe mitte ei oska veel:(
ükskord sa kirjutasid, et ei jõua enam olla see andja oma vennale ja sugulastele ja sõpradele. et on vaja endale ka mõelda. tundub, et oled jälle selles punktis.
ei ole siin midagi, et keegi saab natuke nina pihta, kui on pahasti, siis peabki asjad ära klaarima! nii saab kõigile parem. ja mulle isiklikult küll meeldib teada, et ka teiste eludes on keerulisi kohti, kohe kergem hakkab ja lihtsam on edasi minna. jõudu ja rahu!
Mulle oli ka huvitav lugeda. Lisaksin asjaosalisetele, et hoolimata sellest, et ma Eppu väga hästi tunnen ja temaga igapäevaselt suhtlen, ei tundnud ma ühtegi tegelast selles loos ära. Võin kinnitada, et Epp on nii professionaalne, et nimedega asjata ei lahmi ja tööprobleeme üldiselt maailmale ei räägi.
Teine asi, mida tahtsin lisada, on see, et kõik on alati tõlgendamise küsimus. Konfliktid tulevad kõige sagedamini erineva tõlgendamise ja arusaamise, sageli ka parima uskumise pinnalt. Nii ka nendes lugudes.
Täiesti inimlikud lood, kus polegi nii, et üks pool on väga süüdi ja teine mitte – pigem ikka erisugused tõlgendamised, mis lõpuks segadusteni viivad.
Aga äkisti silenevad-lahenevad mõned ebatasasused just tänu sellele postitusele?
Kui asjaosaline tunneb end puudutatuna postitust lugedes, ju siis kripeldab temalgi, ja oleks paras aeg dialoogi algatamiseks. Vaata, said ju mitu vastukaja, olgugi et keegi teine peale asjaosalis(t)e neid postitusest ära ei tundnud. Maailma raskeim tegevus on puseriti asjade sirgeksrääkimine, aga rahulolu peale seda sedavõrd suurem.
Eesti riik on ju alles nii noor, tõeline puberteetik alles, me alles õpime omavahel rahulikult ja ilma solvumata asju selgeks rääkima. See on nii loomulik, see ägedus. Tõe kohta võib öelda, et see on alati kahepoolne.
Epp, palun pane tsenseeritud kohad tagasi!!! Palun. Tahaks ka lugeda ja kaasa mõtelda. Sina oledki ju üks pioneere asjade arutamisel ja maailma mõistmisel eestikeelses internetis.
Epp,
miks sa arvad, et maailm peab kogu aeg olema ühetaoline rõõsa-roosa harmoonia? Sa oled piisavalt vana, et teada, et elu käibki üles-alla. Ka sina ise ei saa kogu aeg olla ühetaoliselt rõõmus ja õnnelik. Sa ei oskaks ju hinnata häid hetki, kui halbu üldse ei oleks. Miks ootad siis, et kõik oleks alati ja aina hästi? Võid valida õppida armastama neid kehvemaid momente.
Üks su lugejaist ütles: Epul on jälle SEE periood. Mõeldes seda, et sul aegajalt tekivad sellised maailmavalulised ja peitupugemissoovilised hetked.
Las tekivad. Lase neil tekkida. See on normaalne. 🙂
Kui tahad, pane sellele tunnete virvarrile nimi, et saaksid teda edaspidi nimepidi tervitada kui head tuttavat. 🙂
JP, mõtlen veel!
lihtsalt üks lugeja, tead, tegelikult tundubki vist blogist lugedes antud tegelase maailm kuidagi… mustvalgem. Kui ma näiteks Daki blogi loen, siis mõjub ta täiesti bipolaarsena, aga kui suhtlen, siis on ta enamasti arusaadavalt normaalne. Kirjutades me vist katsume ja näitame oma äärmused ära, aga ise tavaelus, enesekaitsena ja alahoiuna, elame ikka pigem seal turvalises emotsioonide keskpaigas. Enamasti.
Kui ma näiteks eile ütlesin, et “ei saa magada, sest need asjad piinavad mind öösiti”, siis see oli vist veidi liialdus… Eks ma ikka magan öösiti ka.
🙂
Muide, kui mina Daki blogi loen, siis mõjub ta lihast ja luust inimesena, kes julgeb tunda ja oma tundeid väljendada. Ma ei ole kunagi sellest Daki bipolaarsuse jutust aru saanud. Aga see pole selle blogi ja selle postituse teema. 🙂
Pean mainima, et ma kirjutan enda blogisse ka tihti just siis, kui miski või keegi kopsu üle maksa viskab. Inimesele endale ei taha halvasti öelda (vihjetest vahel ei piisa) aga kirjutades blogisse see probleem ilma detaile (sh nimesid) mainimata, saab nagu asja südamelt ära ning selleks korraks on kõik ok.
See lause …” Oskus vaiki olla … mulle ei ole seda ANTUD….”
Epp. M6tle natuke j2rele. See on ju tegelikult t2iskasvanuks saamise ja olemise kysimus. LAPSELE ei ole ANTUD vaiki olla. Lapsele ei ole ANTUD viisakalt k2ituda. Lapsele ei ole ANTUD oskust oma tuba koristada. jne, jne.
Kui ei ole kasvatajat, siis tuleb ISE ennast kasvatada. Sa oled isiksusena paras Munhausen, kes oskab ise ennast koos oma hobusega juukseid pidi soost v2lja t6mmata. See oskus ei ole antud. See oskus on v6etud.
Head v6tmist, Epp.
Epp!
Saan sinust väga hästi aru, põen ise ka, et inimesed ei saa üksteisega hakkama. Tegelen iga päev paljude väikeste inimestega, ja näen, kuidas nemad oma kasvamiseheitlusi peavad.
Kirjuta aga edasi ja ära tee teistest välja, I am who Iam…