Kell on neli ja ma ei julgegi magama minna – vähemasti kolme tunni pärast peame startima Tallinna poole. Viima Rahvusraamatukogusse jõululaadale oma raamatuid ja siis edasi – Pärnamäele. Salme ärasaatmisele. Justin on temast (ja muudest Eesti naistest) just oma blogis kirjutanud. Mina siin lihtsalt põletan küünalt ja mõtlen.
Salme raskest elust on mul meeles üks värvikas kild. Siberist tagasi Eestisse pääsedes hakkas ta koos oma värske abikaasa Väinoga elama Pärnus 7-ruutmeetrises kööktoas. Sinna mahtus pisike plita laua peale ja voodi laua kõrvale. Seal voodi peal nad magasid, istusid, sõid, elasid. Muud jalapinda toas ei olnud. Riided käisid konksudega seinade külge. Mida muud sul ikka eluks vaja on? See pisike tuba kangastus mulle nagu õnne sümbol, sest just seda Salme ütles – “Aga me olime seal nii õnnelikud, sest me olime tagasi Eestis.” Ja mingi ime läbi mahtus isegi peagi sündinud laps sinna kenasti ära!
…Mul on hea meel, et meil õnnestus Salme üks viimase aasta suuri soove täita – ta tahtis näha meie Annat, seda uut suguvõsaliiget, kes tema ema (minu vanavanaema) järgi nime sai. Aga juba siis kohtudes tõrjusin ma mõtet, et see on võibolla viimane kord, kui Salmet näeme. Ta oli üle keha paistes, sest neerud ei töötanud. Viimati helistasin talle umbes kuu tagasi ja siis ei jaksanud ta enam ise telefonile vastata.
Salmest kirjutan kindlasti kunagi ka meie suguvõsa vanade lugude blogisse. Ta oli väga korreknte ja kirjutada armastav inimene, näiteks olid tal alati paberile kirja pandud kõik toimetused, teemad… isegi küsimused ja ettepanekud, mida ta teistele inimestele esitada plaanis. Ka on tema elust säilinud korralikud trükitud mälestused, mille ta pärast abikaasa, onu Väino surma tõsiselt ette võttis.
Sealt memuaaridest saan ma ka selle kööktoa suuruse üle kontrollida. Oli see ikka seitse ruutmeetrit või hoopis kuus?
Viimased umbes kümme aastat elas Salme üksinda Õismäe korteris, olen seal ööseks käinud, siis kui tema oli minu “Tallinna baas”. Kõige kurvemaks lähebki mu meel, kui mõtlen, mis neis asjadest seal saab… KIndlasti ta poeg ja minia on selle juba otsustanud, ja kindlasti on see normaalne, et elu peab edasi liikuma. Aga ikkagi on nii kahju.
Ei oska sulle öelda muud, kui tsiteerida Plutarchost: Me peame pärast seda edasi elama, veel puhtamalt, veel ausamalt, veel parematena.
Igas lahkumises on sõnum ja Salme sünum on ilus ja tähtis.
Mõnikord on nii vähesega võimalik hakkama saada kui on vaid tahet:)
Hakkasin avaldama Salme memuaare – http://vanadlood.blogspot.com/2008/12/salme-memuaarid-1-osa.html
Epp!
Jätsin Sulle kommentaari nimetet blogisse.