Tuulepealsest maast ja meie lugudest

Neljapäevaõhtul sattusime (külas olnud venna soovitusel) vaatama ETV-s jooksvat ajaloolist seriaali “Tuulepealne maa”. Eks olin sellest kuulnud-lugenud küll (et kriitikutele ei meeldi, aga rahvale meeldib…)ja mul oli plaanis see kunagi ära vaadata, samamoodi Justinil.

Tõtt öelda haaras see põgusalt “no heidame pilgu peale” vaadatud 11. osa nii kaasa, et nüüd olemegi ära vaadanud ka eelmised (need on saadaval nii Elioni digiboksi videolaentuses kui ka ETV koduleheküljel). Haaravad inimsuhted ja veel rohkem haarav ajalugu. Olin just enne lugenud üle oma lahkunud vanatädi Salme memuaarid ja värskelt selle üle mõelnud, kuidas pered olid enda elu 20 aasta jooksul üles ehitanud ja kuidas see kõik laiali kisti… Seriaal tekitas nüüd vajaduse kiirelt mõni ajalooraamat ette võtta ja meelde tuletada teemasid. Kui palju oli Landeswehriga lahinguid? Kui palju inimesi vapside lämmatamise aktsiooniga vangi saadeti ja kui pikalt nad seal siis istusid keskmiselt? Jms.

Siinkohal ma ei oska suurt sõna sekka öelda, kas film on siis ajalootruu või ei ole seda oma detailides mitte (nagu näiteks siin arvustuses väidetakse), hetkel oskan aga öelda kahte head asja: see tekitab uue huvi eesti ajaloo vastu ja see tekitab uhkuse oma riigi üle.

On see siis propagandafilm? Minu meelest mitte. Mulle meeldis see, et pole (peaaegu mitte) ühtegi mustvalget tegelast selles seriaalis, stsenaarium on kirjutatud ja rollid lahendatud pooltoonidega. Oi, kui tuttav tuli ette eesti mehe loll põhimõttekindel uhkus näiteks. Ja venelasi vihkama see seriaal küll ei õpeta, ma loodan. Kõik tegelased on inimlikud ja oma aimatavate motiividega, mõistetavad.

Mu meelest võiks selle seriaali järgmisel aastal välja anda DVD-kogumikuna, juures ka võõrkeelsed subtriitrid. Ja mingisugune raamatuke ka juures, kus on erinevates keeltes neutraalselt ajaloosündmusi kirjeldatud. Seal raamatukeses võiks olla ajaloolaste kommentaarid. Näituseks – mulle meeldib, kuidas Konstantin “Onu Kostja” Päts on filmis kujutatud paraja aferisti-oportunistina, aga mulle meeldiks ka, kui laiemale ajaloohuvilisele publikule oleks võimalik lugeda ka kommentaari, mis selgitaks laiemat tausta.

Ise mõtlesin ka veel kord filmi vaadates läbi (kunagi oleme siinsamas blogiski seda arutanud, ja eks sellest ole ikka vahel seltskonnaski juttu olnud), kas see 1939. aastal tehtud valik, baasidele leppele “jaa” ütlemine oli viga. Tagantjärgi on ju ikka lihtne targutada. Igatahes oli selle olukorra keerulisus filmis edasi antud. Alles ju lõppes sõda, alles olid haavad paranenud, vahepeal oli nõukogudemaa sõjaliselt palju kosunud… ja kui sa juba heaukselt baasid sisse lasksid, kuidas sa siis enam oma kodu pinnal võitlema hakkad juba ette kaotatud võitlust, kui vaenlase väed on juba igal pool sinu tagalas?… KUI Päts oleks öelnud baasidele “ei” (või veel varem: kui Vapsid oleks võimule saanud, siis nemad oleks öelnud “ei”) ja eestlased oleksid valinud vastuhaku tee (mida soomlased tegid), siis oleks meid ilmselt ametlikult okupeeritud ikkagi (kuigi, kes teab, soomlased kaotasid Karjala, aga jäid iseseisvaks..).

See okupatsioon oleks olnud natuke vähem piinlik ja palju rohkem verine. Oleks see parem olnud?

Ja loodetavasti tehakse kunagi, kui näitlejad vanemaks on jäänud, “Tuulepealse maa” jätku-12 osa. Viimane osa on järgmisel nädalal. Aga eestlaste elu läheb pärast 1941. aastat edasi. Ängistav on ette kujutada, mis neid kujutatud tegelasi järmistel aastakümnetel ees ootab. Näiteks neil meestel, kes metsa läksid, ei olnud ju mingisugust head tulevikuvõimalust… Kas hukkusid varem või hiljem haarangus, jäid uskuma liba-amnestiat või hääbusid varjendielu tõttu tulnud haigustesse.

Muuhulgas tuletan siinkohal meelde, et lugege Imbi Paju “Tõrjutud mälestusi”. Rääkisin hiljuti Imbiga telefoni teel, ta ütles, et on pärast oma filmi ja raamatut veel palju uusi lugusid kohanud.

“Tee siis uus raamat samal teemal,” soovitasin ma.

“Ei suuda, see on emotsionaalselt nii raske,” ütles Imbi. Võib vaid ette kujutada, mis lugusid ta siis veel kuulnud on…

Ja veel, ma avaldan www.vanadlood.blogspot.com meie suguvõsa memuaaride blogis praegu oma vanatädi Salme mälestusi, iga päev panen uue osa üles. Tänane osa räägib sellest, kuidas Salme 1949. aasta märtsiküüditamisega Siberisse viidi. Kindlasti oleks ka “Tuulepealse maa” uutes osades mõne tegelase saatus samalaadne nagu meie Salmel…

12 arvamust “Tuulepealsest maast ja meie lugudest” kohta

  1. Teemaga seonduvalt – tsiteerin blogi lugejatele tänasest Arterist Eppu: «Paneme küünlad omaste haudadele ja seisame või istume seal natuke aega, see on eestlaste komme»

    Ilus komme! Paraku, Venemaa avarustel on eestlaste tähistusteta haudu, küünaldest rääkimata… Räägime siis neist, ja mõtleme neile. Et ei katkeks rahva mälulõng.
    Infoajastul, nagu me elame, toon kahes suurküüditamises ’osalenud’ ema-tütre saatusi puudutavad viited:
    http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?162306
    http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?162287
    Need trükised on saadaval suuremates raamatukogudes, ka mõnede kõrgkoolide omades.

  2. …kirjutasin pika kommentaari, kustutasin … liiga valus oli.
    Tänud, et teemat puudutasid – suguvõsa rääkimata lood – üritan omalt poolt kirjutada meie suguvõsa loo – niinagu see on kirjas minu vanaisa päevikutes…läbi ühe noore mehe silmade ja tunnete – tema kasvamise ja arengulugu, vanaisa kirjutas üles iga päeva oma elust ja tegemistest ning maailmasündmustest, alates 14 eluaastast (s.o 1920) kuni 80 (1986).

  3. Ma olen seda seriaali jälginud algusest peale. Veel enam, meil ei ole kodus teadlikult telekat, nii et tegin neist neljapäevaõhtutest omamoodi vanemate külastamise traditsiooni. Ja remargi korras veel, et see on viimase kolme kuu jooksul ainus telesaade, mille vaatamiseks ma olen spetsiaalselt Muhamedi (loe: teleka) manu läinud. Aga see selleks.
    Tegelikult tahtsin öelda, et olen täpselt samamoodi mõelnud nii seda DVD-asja kui ka seda pooltoonide teemat. Mind hämmastab kui läbimõeldud on tegelased. Kuidas on näidatud, et keegi pole üdini halb ja et ka neil, keda me nii väga tahaksime halvaks pidada, on selliseks käitumiseks oma põhjus. Ja et “head” võivad (oma enesekesksusega?) teha teadmatult-tahtmatult(?) teistele palju haiget.
    Eks muidugi on see teatud mõttes propaganda. Aga ega propaganda iseenesest pole halb. See, et ajalugu on selle mõiste ära lörtsinud, ei tähenda, et oma rahvale isamaalisuse ja ühtekuuluvustunde sisendamine või ajaloo õpetamine oleks halb.
    Aga “jaa”-ütlemise suhtes veel nii palju, et seda abitust ja segadust, mis riigimehi sel hetkel valdas (meie kõik võime ju tagantjärele targad olla, sest me teame, mis sai edasi, aga nemad ei olnud oraaklid) kirjeldas üsna mõtlemapanevalt Estonias lavastunud “President 1939”.

  4. Soovitan kõigile lugeda Merle Karusoolt hiljuti ilmunud pärimuslugude kogumikku ning kellel ka raamatukogus leidub
    sama proua “Kured läinud kurjad…”. Panevad teistmoodi elule vaatame küll: hindama seda mis praegu käes. Mis seriaali puudutab, siis selge see, et meie piiratud ressursside juures midagi mõjuvat teha ajavahemiku kohta mis hõlmab 30 aastat ühe rahva ajaloos on raske. Head näitlejad kompenseerivad teatud nõrku kohti stsenaariumis. Aga kindlasti on vaja teha selliseid lavastusi näitamaks kasvõi noortele kui karm võib elu olla ning kui tühiste asjade pärast me teinekord viriseme

  5. Jah, see Karusoo raamat on hää väga. Ja igati tasub kordi ja kordi lugeda ka lihtsalt Eesti Rahva Elulugusid, kõiki kolme köidet

  6. jah mõtlen küll, endal see raamat pooleli aga kindel lemmik
    on siiani “kured läinud, kurjad ilmad”. Raamat mis muutis oluliselt minu suhtumist maailmaasjadesse ning mille üle paari aasta jälle kätte võtan

  7. “ja kui sa juba heaukselt baasid sisse lasksid”
    Aga baaside lepingut ei sõlmitud ju heauskselt, vaid nõukogude sõjalise sissetungi ähvardusel. Kremlis 1939. aasta septembris toimunud läbirääkimiste stenogrammid võib näiteks leida kogumikus “Molotovi-Ribbentropi paktist baaside lepinguni : dokumente ja materjale” (Tallinn, 1989).

  8. minul oli see eelviimane osa, mis sattusin juhuslikult vaatama, küll jube. see pealtkuulamine, tagaajamine ja piinamine. ihukarvad tõusid püsti.
    nii et – mulle tundus ka huvitav, kuid paraja õudusfilmi sarnane. arvan, et sellised hirmsad lood toimusid ka reaalselt

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.