Tuulepealsest maast ja meie lugudest

Neljapäevaõhtul sattusime (külas olnud venna soovitusel) vaatama ETV-s jooksvat ajaloolist seriaali “Tuulepealne maa”. Eks olin sellest kuulnud-lugenud küll (et kriitikutele ei meeldi, aga rahvale meeldib…)ja mul oli plaanis see kunagi ära vaadata, samamoodi Justinil.

Tõtt öelda haaras see põgusalt “no heidame pilgu peale” vaadatud 11. osa nii kaasa, et nüüd olemegi ära vaadanud ka eelmised (need on saadaval nii Elioni digiboksi videolaentuses kui ka ETV koduleheküljel). Haaravad inimsuhted ja veel rohkem haarav ajalugu. Olin just enne lugenud üle oma lahkunud vanatädi Salme memuaarid ja värskelt selle üle mõelnud, kuidas pered olid enda elu 20 aasta jooksul üles ehitanud ja kuidas see kõik laiali kisti… Seriaal tekitas nüüd vajaduse kiirelt mõni ajalooraamat ette võtta ja meelde tuletada teemasid. Kui palju oli Landeswehriga lahinguid? Kui palju inimesi vapside lämmatamise aktsiooniga vangi saadeti ja kui pikalt nad seal siis istusid keskmiselt? Jms.

Siinkohal ma ei oska suurt sõna sekka öelda, kas film on siis ajalootruu või ei ole seda oma detailides mitte (nagu näiteks siin arvustuses väidetakse), hetkel oskan aga öelda kahte head asja: see tekitab uue huvi eesti ajaloo vastu ja see tekitab uhkuse oma riigi üle.

On see siis propagandafilm? Minu meelest mitte. Mulle meeldis see, et pole (peaaegu mitte) ühtegi mustvalget tegelast selles seriaalis, stsenaarium on kirjutatud ja rollid lahendatud pooltoonidega. Oi, kui tuttav tuli ette eesti mehe loll põhimõttekindel uhkus näiteks. Ja venelasi vihkama see seriaal küll ei õpeta, ma loodan. Kõik tegelased on inimlikud ja oma aimatavate motiividega, mõistetavad.

Mu meelest võiks selle seriaali järgmisel aastal välja anda DVD-kogumikuna, juures ka võõrkeelsed subtriitrid. Ja mingisugune raamatuke ka juures, kus on erinevates keeltes neutraalselt ajaloosündmusi kirjeldatud. Seal raamatukeses võiks olla ajaloolaste kommentaarid. Näituseks – mulle meeldib, kuidas Konstantin “Onu Kostja” Päts on filmis kujutatud paraja aferisti-oportunistina, aga mulle meeldiks ka, kui laiemale ajaloohuvilisele publikule oleks võimalik lugeda ka kommentaari, mis selgitaks laiemat tausta.

Ise mõtlesin ka veel kord filmi vaadates läbi (kunagi oleme siinsamas blogiski seda arutanud, ja eks sellest ole ikka vahel seltskonnaski juttu olnud), kas see 1939. aastal tehtud valik, baasidele leppele “jaa” ütlemine oli viga. Tagantjärgi on ju ikka lihtne targutada. Igatahes oli selle olukorra keerulisus filmis edasi antud. Alles ju lõppes sõda, alles olid haavad paranenud, vahepeal oli nõukogudemaa sõjaliselt palju kosunud… ja kui sa juba heaukselt baasid sisse lasksid, kuidas sa siis enam oma kodu pinnal võitlema hakkad juba ette kaotatud võitlust, kui vaenlase väed on juba igal pool sinu tagalas?… KUI Päts oleks öelnud baasidele “ei” (või veel varem: kui Vapsid oleks võimule saanud, siis nemad oleks öelnud “ei”) ja eestlased oleksid valinud vastuhaku tee (mida soomlased tegid), siis oleks meid ilmselt ametlikult okupeeritud ikkagi (kuigi, kes teab, soomlased kaotasid Karjala, aga jäid iseseisvaks..).

See okupatsioon oleks olnud natuke vähem piinlik ja palju rohkem verine. Oleks see parem olnud?

—

Ja loodetavasti tehakse kunagi, kui näitlejad vanemaks on jäänud, “Tuulepealse maa” jätku-12 osa. Viimane osa on järgmisel nädalal. Aga eestlaste elu läheb pärast 1941. aastat edasi. Ängistav on ette kujutada, mis neid kujutatud tegelasi järmistel aastakümnetel ees ootab. Näiteks neil meestel, kes metsa läksid, ei olnud ju mingisugust head tulevikuvõimalust… Kas hukkusid varem või hiljem haarangus, jäid uskuma liba-amnestiat või hääbusid varjendielu tõttu tulnud haigustesse.

Muuhulgas tuletan siinkohal meelde, et lugege Imbi Paju “Tõrjutud mälestusi”. Rääkisin hiljuti Imbiga telefoni teel, ta ütles, et on pärast oma filmi ja raamatut veel palju uusi lugusid kohanud.

“Tee siis uus raamat samal teemal,” soovitasin ma.

“Ei suuda, see on emotsionaalselt nii raske,” ütles Imbi. Võib vaid ette kujutada, mis lugusid ta siis veel kuulnud on…

Ja veel, ma avaldan www.vanadlood.blogspot.com meie suguvõsa memuaaride blogis praegu oma vanatädi Salme mälestusi, iga päev panen uue osa üles. Tänane osa räägib sellest, kuidas Salme 1949. aasta märtsiküüditamisega Siberisse viidi. Kindlasti oleks ka “Tuulepealse maa” uutes osades mõne tegelase saatus samalaadne nagu meie Salmel…