Tuulepealsest maast ja meie lugudest

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Teemaga seonduvalt – tsiteerin blogi lugejatele tänasest Arterist Eppu: «Paneme küünlad omaste haudadele ja seisame või istume seal natuke aega, see on eestlaste komme»

    Ilus komme! Paraku, Venemaa avarustel on eestlaste tähistusteta haudu, küünaldest rääkimata… Räägime siis neist, ja mõtleme neile. Et ei katkeks rahva mälulõng.
    Infoajastul, nagu me elame, toon kahes suurküüditamises ’osalenud’ ema-tütre saatusi puudutavad viited:
    http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?162306
    http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?162287
    Need trükised on saadaval suuremates raamatukogudes, ka mõnede kõrgkoolide omades.

  2. …kirjutasin pika kommentaari, kustutasin … liiga valus oli.
    Tänud, et teemat puudutasid – suguvõsa rääkimata lood – üritan omalt poolt kirjutada meie suguvõsa loo – niinagu see on kirjas minu vanaisa päevikutes…läbi ühe noore mehe silmade ja tunnete – tema kasvamise ja arengulugu, vanaisa kirjutas üles iga päeva oma elust ja tegemistest ning maailmasündmustest, alates 14 eluaastast (s.o 1920) kuni 80 (1986).

  3. Ma olen seda seriaali jälginud algusest peale. Veel enam, meil ei ole kodus teadlikult telekat, nii et tegin neist neljapäevaõhtutest omamoodi vanemate külastamise traditsiooni. Ja remargi korras veel, et see on viimase kolme kuu jooksul ainus telesaade, mille vaatamiseks ma olen spetsiaalselt Muhamedi (loe: teleka) manu läinud. Aga see selleks.
    Tegelikult tahtsin öelda, et olen täpselt samamoodi mõelnud nii seda DVD-asja kui ka seda pooltoonide teemat. Mind hämmastab kui läbimõeldud on tegelased. Kuidas on näidatud, et keegi pole üdini halb ja et ka neil, keda me nii väga tahaksime halvaks pidada, on selliseks käitumiseks oma põhjus. Ja et “head” võivad (oma enesekesksusega?) teha teadmatult-tahtmatult(?) teistele palju haiget.
    Eks muidugi on see teatud mõttes propaganda. Aga ega propaganda iseenesest pole halb. See, et ajalugu on selle mõiste ära lörtsinud, ei tähenda, et oma rahvale isamaalisuse ja ühtekuuluvustunde sisendamine või ajaloo õpetamine oleks halb.
    Aga “jaa”-ütlemise suhtes veel nii palju, et seda abitust ja segadust, mis riigimehi sel hetkel valdas (meie kõik võime ju tagantjärele targad olla, sest me teame, mis sai edasi, aga nemad ei olnud oraaklid) kirjeldas üsna mõtlemapanevalt Estonias lavastunud “President 1939”.

  4. Soovitan kõigile lugeda Merle Karusoolt hiljuti ilmunud pärimuslugude kogumikku ning kellel ka raamatukogus leidub
    sama proua “Kured läinud kurjad…”. Panevad teistmoodi elule vaatame küll: hindama seda mis praegu käes. Mis seriaali puudutab, siis selge see, et meie piiratud ressursside juures midagi mõjuvat teha ajavahemiku kohta mis hõlmab 30 aastat ühe rahva ajaloos on raske. Head näitlejad kompenseerivad teatud nõrku kohti stsenaariumis. Aga kindlasti on vaja teha selliseid lavastusi näitamaks kasvõi noortele kui karm võib elu olla ning kui tühiste asjade pärast me teinekord viriseme

  5. Jah, see Karusoo raamat on hää väga. Ja igati tasub kordi ja kordi lugeda ka lihtsalt Eesti Rahva Elulugusid, kõiki kolme köidet

  6. jah mõtlen küll, endal see raamat pooleli aga kindel lemmik
    on siiani “kured läinud, kurjad ilmad”. Raamat mis muutis oluliselt minu suhtumist maailmaasjadesse ning mille üle paari aasta jälle kätte võtan

  7. “ja kui sa juba heaukselt baasid sisse lasksid”
    Aga baaside lepingut ei sõlmitud ju heauskselt, vaid nõukogude sõjalise sissetungi ähvardusel. Kremlis 1939. aasta septembris toimunud läbirääkimiste stenogrammid võib näiteks leida kogumikus “Molotovi-Ribbentropi paktist baaside lepinguni : dokumente ja materjale” (Tallinn, 1989).

  8. minul oli see eelviimane osa, mis sattusin juhuslikult vaatama, küll jube. see pealtkuulamine, tagaajamine ja piinamine. ihukarvad tõusid püsti.
    nii et – mulle tundus ka huvitav, kuid paraja õudusfilmi sarnane. arvan, et sellised hirmsad lood toimusid ka reaalselt

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar