Olen kuulnud tuttavatelt, et nad on seda raamatut käinud poest otsimas ja küsimas. Et kuidas saab võimalik olla, et see Epul ikka veel valmis pole?…
Ja raamatu kaas, muide, on vananenud, tuleks korda teha. Nüüd tuleb sinna kaanele hoopis “Reisikirju 1991 kuni 2010”, sest viimane raamatuga seotud reis tuleb uuel kevadel, kui ma lähen tagasi Indiasse. (Tegime Justiniga sellise kokkuleppe, et vaatame kordamööda lapsi ja käime kordamööda reisidel. Tema on praegu Itaalias oma suguvõsa juuri otsimas, juurte otsimisest erinevatel maadel tuleb kunagi tema rännuraamat…)
See tuleb mulle väga tähtis raamat. Juba ammu kasvas see välja algsest plaanist – kui ma alguses mõtlesin, et kopeeriks kõik oma huvitavad reisikirjad kokku ja kommenteeriks neid natuke, neid on läbi aastate palju olnud, siis praeguseks tundub, et sisse jääb vaid kolm varem ilmunud reisilugu. Üks on mu sõbrannast Djellah’st, kes oli tõeline maailmarändur. Teine on mu hullust karjäärist lõunamaade turgudel illegaalse müüjana, ja kolmas on asjadest ja läbi elu reisimisest. Kõik lood tuli mul ise raamatukogus paberi pealt üles leida ja sisse lüüa, ses suhtes sai need päästetud uuele elule. Näiteks turul müüjaks olemise lugu oli raamatukogus niimoodi kokku klammerdatud, et isegi mina, autor, ei saanud mõne koha pealt fantaasiat kasutadeski aru, kuidas lause võiks lõppeda :).
Ülejäänu on kõik uus jutt, mõneski kohas värskenduseks kasutatud päevikute ülestähendusi. Nii kummaline on tagasi minna ajas ja ühest küljest luua uuesti neid hetki, teisalt aga otsida põhjuseid. Miks on nii, et osa inimesi läheb rändama? Ja miks mõni läheb kohe eriti hulljulgelt? Ma ei ütleks, et see minu minek oli ülimalt hulljulge, aga üle keskmise imelik oli see kindlasti. Eks ma siis otsin neid vastuseid, miks ja kuidas see juhtus. Ja mis minuga rännakutel juhtus.
Iga kord, kui ma faili lahti teen, on mul hea tunne. See on kummaline, kuidasmoodi kõik muu võib sind justkui reeta ja vale olla (vähemalt sa kahtlustad seda vahel), aga minevik on midagi päris… oma ja hääd. Ma olen õppinud ennast rohkem armastama ja andestanud nii endale kui teistele asju, mis juhtusid. Mul olid rahahädad ja tervishädad, aga need kõik tunduvad nüüd omamoodi ilusad.
Tegevus toimub väga paljudes erinevates riikides ja millegipärast juhtus nii, et tegevus hüppab ajaliselt edasi-tagasi-keskele, meenutades vahepeal David Lynchi filme, kus alles poole peal saad aru, mis toimub. Eks see ole näha, kas ma selle välja vean nii, et lugeja ikkagi aru saab.
Ega ma muud ütlegi, see oli pisike postitus neile, kes küsivad, et miks lükkus edasi reisikirjade raamat. Lükkus sellepärast, et see on tähtis raamat.
verry nice history,your friend Manuel is ok now?congratulacion for the book.
Yes, Manolin is ok. We met Manolin last year, it is going to be in the book as well :).
how is your relationship with Manuel after ten years?He is married?
Lisan täpsustuse: raamatu alapealkirjaks tuli hoopis REISIROMAAN ja vaid 1. OSA.