“Minu Nepaal” ja See Koht ja Elu Mõte

minu_nepaalKõigepealt paar sõna sellest, et kas me oleme lausa esikaanele seekord lasknud õigekirjavea. Vaidlus teemal “Nepal vs Nepaal”, jah, ametnikud soovitavad millegipärast Nepal, aga kas nad siis hääldavadki seda nõnda? Meie hääldame Nepaal ja lähtume sellest, et Eesti keeles on häälduspärane kirjaviis. (Miks on Tiibet, mitte Tibet?) Vaatasin, et “Mate ja miljon mahla” kaanel on Argentiina kahe i-ga ja tõtt öelda on mul kahju, et me “Minu Argentina” ühe i-ga kirjutasime – arutasime seda toona küll, aga jäime siis ametliku soovituse juurde.

Seekord oli nii, et autor, toimetaja, keeletoimetaja ja kirjastaja olid kõik ühel nõul ja nõnda sündiski pealkiri “Minu Nepaal”. Samas, kohe tuleb välja ka raamat “Minu Mongoolia”, kus tekstis kirjutasime autori tungival palvel Nepal ikkagi ühe a-ga…

Aga  “Minu Nepaalist”: see on üke hea auraga raamat. Kaia-Kaire on inimene, kellel õnnestus leida endale See Koht, teine kodumaa, kuhu ta kuulub ja kus tunneb end õnnelikuna. Ja kui suvaliselt see toimus, pealtnäha juhuslikult, inimene lihtsalt tundis sees kirvendust ja hakkas otsima netist ja leidiski… Selle Koha.

Maailmas on ju nii palju kohti. Üks on see, kuhu me sünnime, ja võibolla on see eriline tarkus, mitte kunagi sealt lahkuda. Aga paljud meist lahkuvad, otsivad kusagilt mujalt ja kaugelt seda õiget. Ja kuidas sa siis saad aru, et jah, maailmas on endiselt lõputult võimalusi, aga sina oled päral: sulle andis saatus selles elus Selle Võimaluse, Selle Koha, ja sul ei ole enam vaja edasi otsida.

Mina ei tea, kas mina olen selle koha leidnud. Ja ses suhtes olen ma autorile kade… Olgu see siis tema isikuomadustes, kirjeldamisoskuses või ka lihtsalt armulises saatuses kinni, aga tõesti tundub, et tema on Nepaalis lastekodus töötades end leidnud ja vaimselt arenenud, ta on õnnelik ja oma koha elus leidnud.

Muidugi tekib küsimus, et mis on õnn. Kas saab olla päris õnnelik, kui sul ei ole endal oma isiklikku meest ja lapsi ja sa elad justkui lastekodu pidav halastajaõde, nunn… Ma arvan, et vastus on, et muidugi saab :). Samas on siin tekstis vahepeal kirvendamas ka see teistsuguse isikliku õnne võimalus. Siin on ju tunda allasurutud, heategevusse sublimeeritud armastus Kaia-Kaire ja lastekodu juhataja Bikashi vahel.  Aga nagu KK ütleb: “Me mõlemad teame, et oleme erinevatest maailmadest.” Ja nõnda ei juhtu katuseterassil päikeseloojangul ritsikahelide saatel teed juues ja maailma üle filosofeerides peaaegu mitte midagi…

Jah, mulle läks see raamat korda, näiteks see, kuidas toon vaheldus: see ümbritsevate mägede romantika, ja samas puhtalt naljakad juhtumid sellest, kuidas lääne ühiskonna printsess karastus: mida teha pähe lennanud hiiglasiku putukaga või kuidas pesta pead külma vee kraani all, mis on maapinnast umbes 1o cm kõrgusel…

Ja kohati on see raamat ehmatavalt sügav.

Muide, diskuteeriks Priit Hõbemäega, kes möödunud nädala Ekspressis arvustas Peeter Vihma Keenia-raamatut ja väitis nii: “Mõtlesin, miks on Peetri raamat nii erinev sadadest viimasel ajal ilmunud noorte inimeste seiklusjuttudest maal ja merel. Sain aru, et enamik noori seiklejaid otsib elus fanni ja feimi, Peeter aga otsib elule mõtet. Mäekõrgune vahe…”

Njah.

Ma arvan, et esiteks kõik inimesed otsivad elu mõtet, teiseks kõik reisile minejad ja sellest raamatu kirjutajad otsivad seda veel eriti (iseasi, kas fann ja feim peaks elu mõtet välistama või mitte)… Aga mõneti olen Hõbemäega nõus ka – nimelt mõni otsing jääb kõrvalvaatajale pinnapealsemaks, aga mõni teine otsing jõuab selliste tõdede sõnastamiseni, mis teisigi aitavad. Näiteks Kaia-Kaire saab budistlikku õpetajat külastades aru, et isegi kui tema ise pole budist, on peamine otsing, protsess… Ja kuidas ta vaheldumisi Eestis ja Nepaalis elades sõnastab enda jaoks “ringide teooria” ehk selle, mismoodi inimene on oma elu asjade, tegevuste ja teiste inimeste poolt ära määratlenud üheks “ringiks”, aga tal on tegelikult alati võimalik sealt välja astuda ja kusagil mujal hoopis üks teine “ring” luua…

Midagi tähtsat õpetas ka see peatükk, kus Kaia-Kaire sai viga, aga tal ei olnud võimalik arstiabi saada (see on selle “ringi” reaalsus, et kiirabi ei ole ja igaüks hoolitseb ise enda eest…). Ja kuidas ta otsustas end ise tervendada, mediteerides öö otsa, saadeski paistes jala terveks. Enesesse uskumine ja mõtte jõud on tohutud – ma arvan, et me kõik oleme seda vahel riivamisi tunda saanud, aga ikka kipub see igapäeva askeldustes meelest minema. Kaia-Kaire raamat on ses suhtes hea inspiratsioon.

Aga jah, arstiabi ei ole. Elektrit ka sageli ei ole. Sooja vett ei ole. Kainestav on lugeda lastekodu argielu ühe päeva detailset kirjeldust. See on karm ja raske töö, aga samas on ka tunda, MIKS seda tööd teha: mis see on, mis sa sealt vastu saad? See maailma aitamine ja vaimne puhastumine, iseenda muutumise tunnetamine ja iseenda ego lahtilaskmine, see kõik on midagi nii erilist… midagi, mille “Minu Nepaal” raamat mulle meelde tuletas.

Ma läksin kunagi ka, kaasas imeväike seljakott ainult vajalike asjadega. Ma arvasin toona ka, et lähen lõpuks Nepaali, tundsin mägede kutset :), aga seeasemel jäin paika Lõuna-Indiasse väikeste mägede vahele, ja aitasin seal heategevusliku tööga.

Mägede kutse. Teate, kolme “Minu”-sarja raamatu peale kokku saab sellest hea pildi. Mann “Minu Alaskas” kirjeldab enda minekut, humoorikas võtmes. Kaia-Kaire “Minu Nepaalis” on mägede vallutamine pigem looduslüürilise alatooniga (ta käib vahepeal lastekodust ära mägedes). Ja umbes kümne päeva pärast ilmuvas Roy Strideri “Minu Mongoolias” on mägedesse minek kõige eksistenstiaalsem, karmim, traagilisem. ..

Mägede kutse maik on mul igatahes praegu suus, siin hallide pilvede all madalal maal. See karge õhk, mis teispool pilvi pähe hakkab, see millegi nimetu eest põgenemine, ühtaegu vaimne ja füüsiline katarsis, mis saabub… Mina olen oma elus tegelikult vähe mägedes käinud, aga seda tunnet tean ikka.

Ja üks hea põhjus, miks rännuraamatuid lugeda: mõned kogemused saab ära elada ka teiste nahas.

5 arvamust ““Minu Nepaal” ja See Koht ja Elu Mõte” kohta

  1. kahju jah, et pole erilist järjepidevust kohanimede osas. mulle meenub madriiiid. olin veel üsna hiljuti täiesti kindel, et see on kahe iiga, nagu berliin ja pariis. aga on hoopiski madrid.

  2. Mina olen ka selle poolt, et Nepaali, Argentiinat, Veneetsiat jt kirjutaksime jätkuvalt nii, nagu neid hääldame ja nagu neid seni oleme kirjutanud.

  3. Minu meelest on see meeleolult ja emotsioonidelt siiani parim Minu-sarja raamat, ma lugesin selle vähem kui kahe õhtuga läbi. Võib-olla on muidugi asi ka selles, et mul on Nepaliga oma suhe ja omad emotsioonid 🙂 Nagu iseendast oleks lugenud.

    Mongooliat ja Roy Striderit ootan pikisilmi, ta kirjutab minu meelest suurepäraselt 🙂

  4. Ainult hääldusalustest ei saa siiski lähtuda. Kohanimede õigekirja mõjutavad väga paljud erinevad tegurid: nimekuju originaalkeeles, selle uudsus/tuntus eesti keele kõneleja jaoks, silpide arv sõnas, sõna häälikuline struktuur, vokaalide asukoht sõnas, sõna muganemisaste eesti keeles jne. Seega ei ole ka näiteks kohanimed Itaalia, Argentina, Sitsiilia, Veneetsia, Nepaal sama pulga peal, vaid kõikide puhul tuleb lähtuda igast üksikjuhtumist eraldi. Õigus on nii neil, kes pooldavad Argentiinat kui ka neil, kes pooldavad Argentinat. Ametlik kõnepruuk on tõesti hetkel Argentina. Oluline on aga, et mis tahes valiku puhul oleksid vähemalt iga konkreetse raamatu autor ja selle toimetajaskond üksmeelel ning lähtuksid enda jaoks selgetest põhimõtetest. Ja teistel tuleks seda valikut aktsepteerida. Kuigi tõepoolest – ehk see üks probleemikoht ole, ka filoloogide endi jaoks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.