Oodates öist teed

Ma jäin tegelikult kohe sel esimesel Ameerika-ööl nädal tagasi natuke haigeks. (Kui mõtlema hakata, siis jääb meie peres enamasti keegi lendamise tagajärjel haigeks, ja mis seal imestada, kui lennuki õhk peab aina uuesti ringlema, nii aitab vaid ühe inimese viirusest, et see igale poole jõuaks.)

Midagi erilist ei olnud, ninas ja kurgus kipitas nädal tagasi täpselt niipalju, et end öösel üles ajada ja köögist rohtusid otsida. Nõiateid siin köögis pole, küüslauku õnneks natuke oli ja mett ka, samuti sidrunit.

“Haa, ja kas see kõik tegi sind nüüd imeväel terveks!” naeris papa John järgmisel hommikul, ja mina noogutasin väärikalt: enamvähem terveks! Kui sa ikka küüslauku ja sidruni-mee segu sööd, siis saab algava viirushaiguse kontrolli alla. Nõnda ei nakanudki ma jõulupäeval kedagi famiiljast, aga ise olen terve see nädal tundnud, et minu sees mässab allasurutult ikkagi edasi üks gerilja-grupp viirust. Ei midagi erilist, aga siiski, alles ta on, tekitab väsimust ja torgib kurgus vahel.

Ilm on siin New Yorgi kandis praegu väga kummaline olnud. Oleme näinud kõiki võimalusi. Esimesel päeval tunnistasime äsja maha sadanud lumetormi tulemust ehk tublilt põlvekõrgust lund, millel sätendas ere päike. Kaks päeva hiljem sadas vihma, mis uhus lume minema. Siis tuli kuumalaine, läksime randa jalutama ja tunnistasime seal lühikeste pükste väel ringi laskvaid sörkijaid (meil endil olid ikka jakid peas, mütsid ei tahtnud hästi peas püsida) – selline ilm, nagu Eestis võiks olla mai alguseski! Ja siis sai kuumalaine läbi, eile öösel möllas maja ümber mingi tornaadolaadne ilmastikunähtus, nii et akende külge seotud kuusepärjad peksid vastu klaase ja maja ees olevad toolid olid hommikuks teise kohta kokku kuhjatud…

Aga samal ajal oli eile hommikul täiesti särav päike sellele tuulele taustaks.

“Läheme kõndima!” otsustasime Justiniga. See on justkui meie manifest, oma alternatiivsuse näitaja siinses eeslinnaelus.

“Mida, õue, seal on ju külm!” hoiatasid kohalikud, vanad ja targad inimesed (ehk Justini ema ja isa). Aga meie läksime ikkagi, me oleme ju Eestis karastunud.

Tegelikult ei soovita nad meile mitte kunagi seda, et me maja ümber jalutama läheksime. Olen sellest ilmselt siin kirjutanud, kui ohtlik see on. Miks ei ehitanud planeerijad siia küll kõnniteid? Kaks aastat tagasi sai siin surma naine, kes oli kohalikus poliitikas tuntud kui kõniteede eest võitleja, ta oli suur jalakõndija… jah, ta saigi autolt löögi ja selle tagajärjel surma. Ma arvasin, et selle peale läheb kodanikuliikumine edasi või siis teeb kohalik omavalitsus kasvõi süütundest siia kõnniteed. Tegelikult kuulub iga krundi teeäärsest osast mitu jalga maad (täpselt kõnnitee jagu) kohalikule omavalitsusele ja nad saaksid need kõnniteed teha lihtsalt.

“Kohalikud inimesed ei taha, et siin kõnniteesid oleks,” seletas Justini ema, kui ma seda asja kord uurisin.

“Aga miks ometi! Kas sa ei tahaks, et sul oleks võimalik võtta koer ja jalutada tiigi äärde (tiigid on nende majast umbes 500 meetri kaugusel, paras kõndimine ju!).

“Jah, seda küll, aga inimesed mõtlevad: mis seal ikka, ma saan ju sinna autoga ka minna. Ja nad ei taha, et nende majade ees hakkaksid igasugused inimesed kõndima!”

Niisiis on kõnniteed teatud eeslinnakontingenile staatuse sümboliks: ka seda seletas Justini ema mulle, see oli eelmisel suvel, kui me sõitsime tema ja lastega Long islandi idaossa randa, aga samas ka, Justini ema initsiatiivil, natuke naabruskondi vaatama. Sest tema unistus on muidugi see, et me siia saarele tagasi koliksime, aga selleks peaksime leidma koha, mis meile meeldib.

“Vaata, kas siin pole tore!”

“On küll, aga siin pole ju kõnniteesid!”

See dialoogikatke kordus meil nii mitmes kohas, kuni Justini ema lõpuks plahvatas: “Epp, ma pean sulle seletama ühte asja. Need kogukonnad, kus pole kõnniteesid, on reeglina palju turvalisemad! Ma ei tahaks seda nii otse öelda, aga olgu – siia kolivad inimesed, kellel on võimalik endale autod muretseda ja need on inimesed, keda sa omale naabriks tahad! Sa ei taha endale ju naabriks näiteks mingit sellist maja, kus elavad peadpidi koos viisteist mehhiklast-aiatöölist?!”

“Et mismoodi see siis elu turvaliseks teeb, kui ma ei saa oma lastele õpetada, et käigu nad kõnniteedel, ja kui kõigil naabritel on autod!” ajasin ma edasi oma jonni.

“Ah, ära muretse! Lapsed õpivad väga hästi ära selle, kuidas autodest hoiduda,” väitis Justini ema. “Ja palju nad ikka siin tänaval peavad olema, lapsed mängivad ju tagaaias!”

Niimoodi me vaatame maailma kahest erinevast vaatepunktist. Tema meelest on kõik lihtne: igale poole sõidetakse autoga, lapsed elavad tagaaias ja naabreid ühendab see, et nad suudavad siin elada ja samal tasandil tarbimismaailmas osaleda (loe: sama palju raisata). Ilmselt see turvalisuse-teema on tõesti ka oluline, tema vaatepunktist, võibolla tõesti mehhiklastest aiatöölised murraksid ta koju sisse suurema tõenäosusega kui mõned muud naabrid? Ei tea.

Aga minu ja Justini ideaalne kodu on segasem teema. Üks, mis selge, me tahame, et oleks võimalik kõndida. Panna müts pähe ja astuda! Edasi läheb segasemaks. Me tahaksime ühel ajal privaatsust ja loodust, näiteks metsaradu, aga ka läheduses asuvat kogukonda, kust saaks piima osta ja kus oleks raamatukogu.

Ja selliseid kohti ei olegi nii palju. Mis seal siis imestada, kui lõpuks meiegi ühel päeval lepime reaalsusega ja leiame sellise koha, nagu miljonid teised eeslinna-ameeriklased: privaatsust markeerib tagaaed oma artefaktidega, ja poodi-raamatukokku sõidame autoga. (Ma loodan muidugi, et seda ei juhtu!)

Hetkel siis aga ukerdasime jala raamatukogu poole, selleks on vaja läbida üks päris ohtlik kurv, aga nagu näha, oleme siiani elus. Meist tuhises palju autosid mööda. “Kui ma laps olin ja me siia kolisime, siis oli siin ikka palju vähem liiklust ja kogu see kant oli vähem välja arendamata!” kurtis Justin. Ta teab siiani metsatukkasid siin ka, aga vanasti oli neid palju rohkem… Ja nende metsatukkade juurde oleks muidugi turvalisem sõita.

Märkasin, et paljudel autodel on külgede peale kleebitud mingist tehismaterjalist tehtud punaste lintidega jõuluhõngulised… põdrasarved. Varasematel aastatel pole ma neid märganud, vist on selle aasta uus mood. Ka neist sarvedes on oma sümboolika: ameeriklased on suured lapsed, ja ameeriklased armastavad end kunstlike järeletehtud asjadega ümbritseda. Majas sees olen ma 2aastase Anna suust pidanud välja koukima plastist viinamarju ja mingist pudist tehtud piparkoogimulaaže, mõlemad ikka kaunistuseks.

Samas on need kaunistatud majad nii seest kui ka väljast omamoodi armsad. Ja ma olen märganud, et seitsme aastaga olen ma seda kanti siin kalliks pidama hakanud. Vahel mängivad Justini vanemad ideega, et kolivad siit minema, ja ma tean juba ette, et siis hakkaksin ma kunagi siia tagasi igatsema, kasvõi sellesama kurvi järgi hakkan ma igatsema, kus mul loendamatu arv kordi on süda sees tagunud (sellest kurvist on ju ka “Minu Ameerika” esimeses peatükis juttu… Kui ma esimest korda kohalikku rahvast shokeerisin ja jalutama otsustasin minna). Ma tean siin lausa detailideni paljude majade eesaedu, sest mina olengi ju see “igasugune element”, kellest nad on tahtnud hoiduda, aga kes ikkagi on nende majast julenud mööda jalutada…

Aga kõige rohkem hakkaksin ma igatsema kohalikku raamatukogu. See on üks imehea koht! Aga sellest ma kirjutan ehk mõni teine kord.

Tegelikult tahtsin seda öelda, et see tuulises ilmas jalutama minek ei olnud seekord siiski hea mõte. Sest nüüd on mu viirusegrupike korraldanud ülestõusu… Aga Justin leidis eile õhtul mahetoidu poest külmateed (pohlavarred, kummel, piparmünt), see on küll pakikirja jägi mõeldud lastele ainult :). Ja seda teed ma siin nüüd keedan ja ootan, kell on kohaliku aja järgi kolm öösel. Muu nõiaköök on ka avatud. Homme hommikul saab papa John jälle naerda, et Epp on öösel oma küüslaugu-maagiat läbi viinud.

11 arvamust “Oodates öist teed” kohta

  1. Kuidas eri majade lapsed omavahel kokku saavad? Tagaaedu ühendab mingi omaette tee? Minu mäletamist mööda mitte?

    Tänases Postimehes oli pikk lugu Sofi Oksanenilt. Üks lõik oli sellest, kuidas Tallinnas jalutades kõnnid läbi segunenud kogukonna, samas kvartalis elavad kõrvuti uusrikkad ja vallavaesed. Soome vanem, küpsem ühiskond on ära settinud, uusrikkad on vallavaesed välja söönud või vastupidi.

  2. Erinevate uuringute järgi on sellistes suletud ja poolsuletud kogukondades (gated community) kuritegevuse suhtarv sama kõrge, kui igal pool mujal. Ehk siis – ei aita aiad ega “mõistlikud” naabrid, vaid omavahel suhtlev-üksteist tundeb kogukond. Seega on laste igaühe eraldi tagaaeda sulgemine üsna nõme. American beauty, noh.

  3. Tervise taastamiseks võta õhtul enne magama minekut kas lonks korralikku Brandyt( veel parem konjakit) või Strohhi (meega tee sees see tapab pisikud ära)Muidu ilusat aastavahetust

  4. ma arvan, et Oslo peaks sobima teile, kes te armastate jalutada. Siin lääne osas on olemas kõnniteed pluss riik on ehitanud mitmeid matkaradu, mis on tähistatud ja läbivad imekauneid kohti.. norrakad on matkajad tüübid. mina ka. sinu blogi on huvitav lugemine, tänan!

  5. Turvalisuse tagab tegelikult kõige lihtsamalt ühtne kogukond, mille suurus ja avatus/suletus võimaldab kõigi tegemised silma all ja jutu sees hoida. Oluline on muidugi ka see, et see “jutu sisse sattumise oht” mõjutab inimesi vastavalt vale tegutsemist vältima.
    Elanikkonna elatustase ei mängi siin sugugi nii suurt rolli kui pidev suhtlemine… Sellisel juhul tulevad pahateod välja ja järgneb hukkamõist/karistus vms.

    Positiivne väljund on sama paljukiidetud naabrivalve toimise põhimõte. Seega “igasuguste inimeste” turvarisk ei seisne tegelikult mitte kõnniteede olemasolus, vaid asukate ignorantsuses – needsamad eesaiainimesed ei suhtle piisavalt, mistõttu suured kõnniteedeta eesaiahoovide asukad ei moodusta omavahel elavalt suhtlevat kogukonda, kus info võõrastest levib ja kus “omade” kaitseks välja astutakse. Külaühiskonna kirutud konnatiik oli ses mõttes väga turvaline, et külajuttude ja hukkamõistu ning sellest tuleneva vastutuse eest polnud pääsu. Praegune muutuv ühiskond ei ole paraku teist nii hästi toimivat turvasüsteemi veel luua suutnud. Mida vähem inimene enda kõrval elavast inimesest hoolib ja mida enam temaga nö mõtteliselt konkureerib (a la suurem auto, vingemad majakaunistused ja aiapäkapikud etc.) seda vähem ta hoolib naabri vara säilimisest või heakäekäigust… Kehtib põhimõtteliselt enamuse teiste suurlinnade suhtes ka… need sotsiaalsed eksperimendid ja kollektiivne vastutus et miks mina, las teised… samamoodi nagu kurikamõrtsukast mitteteatamine Tallinnas Snelli tiigi ääres. See mis juhtub meie kõrval nagu ei olekski meie probleem, me pigem hoidume sellistest olukordadest kui sekkume. Jaanalinnutaktika paraku. 🙂

  6. Huvitav oleks sellest neighborhoodist pilte vaadata, et kui upper class ta siis ikkagi on. Tavaliselt ikka on rikastes rajoonides k6nniteed olemas ja speed bumpid ka. Kuidagi kahtlane v2rk sellega. Ma arvan, et nad ajavad oma ninakesi rohkem pysti kui vaja oleks ja nad ise tunnevad ja teavad seda v2ga h2sti. Sealt siis ka sellne s6jakas olek igasuguste muude ideede ja soovituste vastu. V6ibolla on vaeste rajoon ainult paar blokki eemal ja nende endi rajoon on selline ehku peale asi. T6elised rikkad rajoonid on rahulikud ja ei karda nad mingit jalutavat neegrit aia taga. Sest neid seal lihtsalt ei ole ja ei saa kunagi olema.

  7. Kaur, kindlasti pole tagaaiad ühendatud. Ja Leanika jutuga väga haakuvalt – naabrid siin kogukonnas ei suhtle (no naabrite nimesid teatakse, aga see on kõik, mingit suhtlust pole). Siin on suured krundid ja igaüks elab oma isolatsioonis oma tagaaias. Lastele korraldatakse playdate’isid, need ei ole enamasti naabrite vahel, vaid tuttavate perede vahel, lapsed sõidutatakse autoga ühte kohta kokku.
    Muidugi läheb selline elu lastel natuke igavaks oma kodus – aga neil on telekad ja arvutimängud ja uued mänguasjad naabrilaste asemel :/.

    Ja rõhutan, et räägin just sellest ülemkeskklassi kogukonnast, eeslinnasid on ka erinevaid. Justini esimene noorus möödus teises majas, seal olid naabrid omavahel suhtlemas palju rohkem, krundid olid väiksemad: Justini sõnul oli meelsus ja kogukond umbes selline nagu “Meeleheitel koduperenaiste” filmis. (ma ei mäleta, kas selles filmis on kõnniteed? 🙂

    Hmm, sulle vastuseks, see on siin tõesti rikas regioon. Papa John just uhkustas, kuidas ta saatis oma vanadele sõpradele kaks linki: enda koduaadressi ja mingi USA suurimate rikkurite väljavõtte, kaks ülirikast edetabeli-rikkurit elavad selsamal niiöelda tänaval kui papa John. Ühte krunti ma tean ka konkreetselt (papa John kord autost uhkusega ja kadedusega näitas), oleme sealt ka hiljem rattaga mööda sõitnud, ikka taas eluga riskides, sest rattateid ju pole (Kaur, kui loed, siis sina oled ka sealt rattaga mööda sõitnud, siinse maja juurest otse majaka juurde ja üsna vahetult enne majakat – Old Field Road). Selle maja ees on kõrge aed, sellest ei näegi eriti läbi. See on mees, kes kunagi triipkoodi välja mõtles ja sellega ta rikkaks saidi.
    Ja need eriti rikkad on eriti selle vastu, et mingid kõnni- või rattateed siia tehtaks ja “igasugused” rattaga sõita ja sörkida ja jalutada saaks nende majast mööda. Nende lobby on peamine, miks kohalik omavalitsus pole normaalset kõnnitavat teesüsteemi teinud. Ja samasugune olukord on väga, väga paljudes teistes omavalitsustes.

  8. Long islandi kohta veel seda, et saare põhjaosa ja lõunaosa on siin erinevad – millegipärast ikka samamoodi, nagu igal pool kipub olema, et põhi on ajalooliselt rikkam ja lõuna on vaesem.
    (Ja eraldi maailm on saare kaguosas, seal on Hamptons ehk rikaste NYC ja LA inimeste “teised kodud”, villad. Suvel nädalavahetustel sõidavad helikopterid meist üle sinnapoole…)
    Ma “Minu Ameerika 3” kavatsen rohkem sellest kirjutada, siin saarel on nii palju erinevaid maailmasid (ikkagi USA suurim saar!). KUI me peaks kunagi ikkagi siis saarele kolima, siis ilmselt kirdeosasse, seal on suured viinamarjaväljad, lihtsam elustiil ja vähe rahvast. Seal on kõige rohkem alles loomulikku elu meie meelest.

  9. Kuulasin just NPR pealt Dianne Rehmi intervjuud selle mehega. Soovitan Epp sul see tegelane oma radarile paigutada. Wendell Berry. Teda ei saa lihtsa fraasiga paika panna. Igatahes väga mõnus tegelane. See taastab sinu usu, et ka siinmail on normaalseid inimesi. Kingi papa Johnile tema raamat. http://www.amazon.com/Bringing-Table-Farming-Wendell-Berry/dp/158243543X/ref=sr_1_1?ie=UTF8&s=books&qid=1262281939&sr=1-1

    Siis ta ehk taipab, et tema minia on “cutting egde” ja “futuristic”, mitte mingi vaene ida euroopa kullakaevaja kel on oma näruses elus julmalt vedanud. Sel mehel, nagu ma aru saan, on vajadus enda mina tõestamiseks millegagi uhkustada. Anna talle see võimalus. Tutvusta talle, et see roheline asi on kõik tuleviku värk. Nii irooniline kui see ka pole, et eestis on nii aastasadu elatud, aga see selleks. Uuri Wendell Berry loomingut. Ma puutun ka pidevalt oma töö tõttu kokku USA upper crustiga ja ma tean kuidas nendega suhelda. Ma ei tea kas nad on midn omaks võtnud või ei ole. Ma arvan, et on. Võibolla sul tuleks end ka natuke ringi kalibreerida ja kavalam olla. Sul on ainulaadne võimalus nende inimeste elusid rikastada, ma arvan. Aga see algab enese rikastamisest. Seega, uueks aastaks uus tuttav sulle, Wendell Berry.

  10. Kõnniteedest tunnen ka mina väga puudust. Samas ärritavad mind kõnniteed mis viivad ei kuhugi. Leian ilusa jupi kõnniteed ja see saab täiesti ootamatult ettehoiatamata otsa ning edasi on kraav/rinnuni rohi/rohelus/lage maa või mis iganes. Miks??? Ja mis veel hullem – mõnikord jätkub kõnnitee teisel pool teed, aga kuidas seda ületada???????

    Raviteele sai mu abikaasa aga väga kiiresti pihta. Nüüd peab mustsõstramoos alati kapis olema ja ta sööb mõnuga nende brändimaitselised kestad tee tassi põhjast pärast ära ka. 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.