Meie pikad vastused “Sakala” intervjuule

Seoses maakondades tuuritamisega on meil olnud Justiniga mitu (kirjalikku) intervjuud maakonnalehtedesse ja need ei ole netis üleval (või siis ei ole pikal kujul üleval).
See siin on intervjuu, mis läks 15. mai Sakalasse, Viljandi maakonna lehte (lugu ennast netis ei ole). Küsimused esitas Liisi Seil.

Ma panen siia üles meie poole vastused, Justini jutt on toimetamata ja vahel veidi konarlik, aga täitsa tema enda oma! Tegelikus ajalehes on ta jutt sujuvamaks toimetatud.

Justini raamatul oli ilus Happy End – saite Eestis oma ühist elu alustada. Millal ja miks te otsustasite Ameerikasse kolida?
.
EPP: Pärast esimese lapse Marta sündi tundus justkui õige aeg olevat. Kolisime märtsis 2003 ja jäime sinna elama kuni veebruarini 2007 (kui kolisime tagasi Tartusse). Miks? Eelkõige järgi proovimiseks. Kaks inimest saavad olla võrdses abielus, kui mõlemad on teineteise taustaga kursis. Minu poolt oli motiiviks “uus lehekülg”, seiklushimu, ja samas tahtmine ajakirjanikurutiinist välja astuda.
.
JUSTIN: Mõned inimesed küsivad ‘miks,’ aga parem küsimus on ‘miks mitte?’ Mina olen ameeriklane. Eestis on alati mulle raskem töökohta leida. Kui ma elasin Eestis esimene kord, olin ma vabakütseline ajakirjanik. Teised välismaalased keda ma tunnen praegu Eestis töötavad veel sama moodi, tõlgina või vabakütselise ajakirjanikuna või inglise keele õpetajana. Sel hetkel kui me otsustasime Ameerikasse kolida, Epp oli emapuhkusel ja tema tähtis lihtsalt elada ja kirjutada. Aga mina tähtsin midagi muud: parem töökoht, teised võimalused. Ja siis otsustasime, et proovime Ameerikas elada. Miks mitte?
.
Epp, sinu Ameerika-raamatud lõpevad paljutõotava mõttega, et sa hakkad Ameerika ja nende inimestega harjuma… Mis teid Eestisse tagasi tõi?
.
EPP: Sisetunne. Teadmine, et üks uus lehekülg on avanemas Tartus. Nii, nagu nüüd kolime sisetunde najal Viljandisse.
Tegelikult “Minu Ameerika” mõlemas osas on näha ka see põhjus, miks ma tagasi kolisin. Majanduslik ja hingeline kitsikus, nii võib seda vist nimetada, Eestis hakkas meil kohe paremini minema. Samas ma väga nautisin ja armastasin New Yorki ega kahetse kunagi neid kolme aastat, mis seal veetsin.
Kas noorem laps sündis juba Eestis? Kui vanad lapsed praegu on? Ja kui vanad olete teie ise? 🙂
JUSTIN Meie noorem tütar Anna sündis Tartus. Tema on praegu kaheaastane. Vanem tütar Marta on kuueaastane (sündis Tallinnas) Mina olen 30 aastat vana. Epp on 35 aastat vana.
.
Olete mõlemad teinud üksteisest oma raamatute peategelase. Mis tunne on olla raamatu «peategelane» nüüd, kui paljud inimesed neid teoseid on lugenud? Kas see ei sega, et paljud inimesed teavad teist nii palju… või tuleb see hoopis teie tegemistele kasuks?
.
JUSTIN: Mina arvan, et raamat on raamat ja need raamatud mida me oleme ise kirjutanud ei ole mingi raamatud teadustest või seadustest. Nad on rohkem nagu ilukirjandus nii stiilis ja ka vaimus. On võimatu kirjutada oma elust niimoodi, et kõik on korralikult maha kirjutatud. Elu muutub lugudeks, raamatureaalsuseks, mis ei ole mitte kunagi päris reaalsus. Nii et ei hairi, et olen tegelane Epu raamatus. Ma saan aru, et ma olen seal lihtsalt tegelasena. On tegelikult naljakas näha kuidas ma välja paistan.
Kas segab, et paljud inimesed teavad meist nii palju? Asjad on ämmu olnud niimoodi. Epp hakkas kirjutama oma blogi juba viis aastat tagasi. Siis paljud inimesed on tulnud meie külla nii Ameerikas kui ka Eestis kes oli tema “lugejad.” Ja sellest ruhmast on kasvanud meie uued sõprad. See on küll natukene imelik, kui inimesed tahavad rääkida minuga oma sise-elust, sest nad tunnevad, et teavad nii palju minust, ja tahavad vastu rääkida, kes nemad on. Või kui ma seletan midagi meie elust kusagil peol, uues seltskonnas, ja see uus inimene kellega ma kohtun esimene korda ütleb, et, “Ma juba teadsingi! Lugesin kõike internetis!” Või inimene mäletab midagi, mida mina ise ei mäleta, sest ta luges hiljuti meie raamatuid. Aga vat. See on vist meie süü.
.
EPP: Justin on nii ammendavalt vastanud.
Ma usaldan inimesi ja meie tegevus on tekitanud siiski hea fooni, inimesed on sõbralikud ja naeratavad, kui Petronede nime kuulevad. Ja ma tunnen, et tegelikult ei ole ma privaatsust kaotanud, nii paradoksaalne, kui see ka ei kõla. Minu sisse ei näe tegelikult ikkagi mitte keegi.
Tegelane olla Justini raamatus? Oli üllatav ja huvitav lugeda “Minu Eestit”. Kohati mulle tundub, et ta on mind kujutades üle pingutanud, aga samas, kõik on tõsi, nii see oli. Ma tunnen, et minust on saanud millegi sümbol, tegelane. Niisamuti nagu mu Viljandimaal elavatest sugulastest. Eks nõnda see kirjutamine käibki.
.
Justin, kuidas elavad Sinu vanemad praegu? On nad leppinud teie Eestisse tulekuga? Ja kas nad on saanud lugeda ka Epu «Minu Ameerikat»? Kui jah, siis milline oli nende reaktsioon…?
.
JUSTIN: Nemad on väga kurvad ja see masendus ilmselt ei lähe ära. Mulle tundub, et see on universaalne fenomen nii Ameerika kui ka Eestis, et lapsed lähevad ära. Meie lapsehõidja tütar on praegu Ameerikas, meie maja omaniku poeg on Hispaanias. Aga minu vanemad ei taha seda näha, et me elame nüüd globaalses külas. Ainult näevad, et nende alevi mingi teine naabripoiss või tüdruk on tagasi kolinud. Ja siis ma tunnen päris suur süüd, vahel. Aga ma mõistan, et on võimatu elada, et teised, ka teie perekond, on alati õnnelikud teie valikutega. Nagu Jaapani autor Haruki Murakami on kirjutanud: emotsionaalne valu on hind, mida me maksame iseseisvuse eest.
Minu vanemad on küll lugenud natukene Minu Ameerikast, meil on osa tõlgitud inglise keelde, sest Epp plaanib hakata oma lugudele otsima kirjastajat New Yorgis. Oli nende jaoks päris naljakas neid vanu asju üle lugeda.
.
Epp, milline oli Sinu tuttavate ja sugulaste reaktsioon Justini raamatule?
.
EPP: Ma arvan, et see meeldis neile, sest peamiselt on nad küsinud seda, et millal teine osa tuleb. (Vastus on, et Justin praegu kirjutab seda, ja see ilmub oktoobris.) Teises osas tuleb küll Viljandimaast vähem kui esimeses osas.
Mu vanaema rääkis, et talt on küla peal küsitud, et mis tunne oli, kui lugesid, et su peldikust on pikalt kirjutatud. Vanaema ütles: aga mis mul peaks selle vastu olema, see on ju tõsi. Ja las nad seal linnades ka loevad, mismoodi vanaemad maal elavad.
.
Epp, kirjuta palun lühidalt oma elust «enne Justinit» – kus õppisid, töötasid. Ja millega praegu veel tegeled?
.
Ma sündisin Viljandis, lõpetasin Karksi-Nuia keskkooli ja pärast seda õppisin Tartu Ülikoolis. Töötasin erinevates kohtades ajakirjanikuna, nii pressis, raadios kui ka teles, mingil ajaperioodil käisin aga palju mööda ilma rändamas. (Sellest tuleb just maikuu keskel välja mu reisiraamat “Kas süda on ümmargune?”)
Peale laste kasvatamise ja kirjastuse juhtimise… praegu muuga suurt ei tegele. See on suur koormus! Vahel kirjutan raamatuid ka.
Alates juunist 2010 tuleb meie elus suur pöördepunkt: kolime elama Viljandisse. Ma loodan saada koormust kirjastuse juhtimisel vähemaks ja pühenduda rohkem kirjutamisele ning lapsevanemaks olemisele. Põhjus, miks kolime Viljandisse, on sealne waldorfkool. Me oleme aru saanud, et meie andeka, tundliku ja aktiivse lapse jaoks on see haridus parim, ka paljude meie ameerika sõprade perede lapsed on waldorfkoolides New Yorgi osariigis, samamoodi Tartu sõpruskonna paljud lapsed on Tartu waldorfkoolis või -lasteaias.
Me tahtsime aga jääda elama kesklinna, Tartus on waldorfkool äärelinnas. Ühtäkki saime aru, et minu sünnilinn Viljandi on meie vajadustele praegu absoluutselt parim elukeskkond: väike soe lapselähedane kool-lasteaed, armas vanalinn kooli ümber ja imeilus järv siinsamas kiviga visata. Tartus asuvat Petrone Printi hakkan ma nüüd distantsilt juhtima ja loodetavasti arenebki see edasi iseseisvamaks, tööle on võetud tublid inimesed ja meil jääb Tartusse superhea osanik. Meie aga tuleme Viljandisse oma jälge maha jätma . Mul on paar mõtet Viljandi suhtes (mida tahaks siin teha), aga neist on veel vara rääkida. Niipalju võin öelda, et jätkan oma heategevusprojekte, olen oma kirjutatud-kirjastatud lasteraamatute abiga toetanud ellu astuvaid lastekodulapsi. Oleme koostöövõimalusi juba arutanud klubiga LC Viljandi Lions Ellips.
Justin, sain Viljandi linnaraamatukogu kohtumisel aru, et jätkad õpinguid. Kus täpselt ja mis on sinu magistritöö nimi. Ja millega praegu veel lisaks tegeled-töötad? Ega sa ole kahetsenud, et Eestisse tulid? Mille järele tunned Ameerikale mõeldes kõige rohkem igatsust?
.
JUSTIN: Ma tulingi Tartusse magistritööd tegema. Mul olid algul plaanid kirjutada rohkem eesti majandusest, eriti tänasest majandusest, kuidas Eesti on lõimunud Põhjamaade majandusse, et rootslased ja soomlased on põhimõteliselt Eesti majanduse suured omanikud. Aga mul oli väga huvitavad ajaloo õpetajad Tartus, nimelt Olaf Mertelsmann , Andres Kasekamp, ja Heiko Pääbo. Ja ma sain järsku aru, et see, kuidas Eesti Vabariik ühines Nõukogude Liiduga aastal 1940, see on nagu maailma poolt unustatud lugu. Me ise ei tea mis tunne see oli: olla Eestis aastal 1940 kodunikuna, näha kuidas Eesti sai uus peaministri, luuletaja ja arsti Johannes Vares-Barbarus.e Ja eriti huvitav mulle oli see fakt, et Vares-Barbaruse välitsus ei rääginud rahvaga üldse nende tuleviku plaan ühineda Nõukogudi Liiduga. Kas see tuli üllatusena eestlastele? Kas see tuli üllatusena ka Varesele? Mina ei tea. Aga ma tahan vaadata need vanad ajalehed, nagu Rahva Hääl, Postimees, ja Päevaleht, ja lugeda mis täpselt Eesti välitsus ütles Eestlastele suvel 1940. Minu uuring on väike tükk Nõukogudu ajaloo uuringudest, aga ma arvan, et aitab natukene aru saada mis toimus Eestis see musta (või punase) suve jooksul. Sellest tulebki minu magistritöö. Ja loodetavasti tuleb sellest 1940. aastast ka ajalooline romaan.
.
EPP: Justinil on Tartus kõik magistriõppe eksamid tehtud, nüüd on jäänud vaid töö kirjutamine. See on väga huvitav, mismoodi tema oma tausta ja kogemusega vaatab 1940. Aasta eestlastest juunikommuniste: need olid nagu vasakpoolsed hipid, kultuuriinimesed-unistajad, kellele järsku võim sülle kukkus.
.
JUSTIN: Kas ma kahetsen, et Eestisse tulin? Noh, kas ma kahetsen, et sain ajakirjaniks ja mitte arst, või kas ma kahetsen, et ma sündisin Novembris ja mitte Juulis? Ma olen õnnelik, et ma saan raamatuid kirjutada. Ma olen õnnelik, et mu lapsed on kakskeelsed lapsed. Üks põhjendus, miks me Eestisse tagasi kolisime oli, et ma kartsin, et Marta ei saa rääkida eesti keelt vabalt kui me jäime Ameerikasse. Ja see oleks olnud suur tragöödia. Ja muidugi olen õnnelik, et Epp on õnnelik. Ta on Viljandis ringi kõndides ja oma lapsepõlvest rääkides alati õnnelik. See on mulle muidugi väga tähtis asi!
Aga igatsen küll vahel Ameerika järele. Ameerika on väga energeetiline koht kus on igasugused tõidud, muusikad, inimesed. New Yorgi rongis on võimalik rääkida nigeerialastega või argentiiinlastega või saklastega ja nii edasi. Eesti on rohkem homogeene paik. Mõnikord tunnen, et mul on ainult eestlased mu ringis. See ei ole halb asi, aga pigistab natukene. Ameerika huumor ka on nii värviline ja tugev, Eesti huumor on pigem irooniline ja kuiv. Siis ma ikka vaatan The Daily Show with Jon Stewart Internetis. Ma igatsen Jon Stewarti. Tema on mulle nagu vana sõber. Aga peaks ütlema, et see on imelik olla Ameerikas selle eluga, mida ma elan. Inimesed küsivad, Kes sa oled? Kus sa elad? Ja ma mõtlen, kas ma tõesti tahan selletada mis on minu reaalsus? Kui ma räägiks tõde välja, see oleks uskumatu nendele, ma kardan.
.
Millal te täpsemalt oma kirjastuse lõite? Kes on osanikud? Mitu raamatut te ühtekokku praegu juba välja andnud olete? Kas «Minu»-sarja edu tuli üllatusena ja kas kirjastus toidab teid praegu kenasti ära?
.
Epp: Ma tegin kirjastuse 2007. aasta kevadel, pärast Eestisse tagasi kolimist: alguses vaid oma raamatute avaldamiseks, panin sellele poolenisti nalja pärast ilusa nime “Petrone Print”. Aga siis selgus, et mul on vaistu, tegemislusti ja energiat rohkemaks. Alguses olin ainuomanik, aga 2009. aastal laienes firma, nüüd on osanikud ka Justin ja muidugi meie matemaatikust päästeingel, finantsist Tiina Tammeorg.
Kas kirjastus toidab ära? Me ei ole rahale keskendunud, ei taha uhkeldama hakata ja ma tõesti ei tea hetkel täpsemat seisu, kui et kirjastusel on hea energia sees ja eriti “Minu”-sarja raamatutel saavad kogu aeg tiraazhid otsa, tuleb neid aina juurde tellida.
Lisaks kirjastusele on meil teine koormus ja sissetulek ka: Justin avaldab iga nädal internetis inglisekeelset biotehnoloogia alast uudiskirja.
.

Kas saate töö ja laste kõrvalt aega ka reisimas käia – see on ju teie ühine huvi?
.
Justin peab oma töö tõttu käima biotehnoloogia konverentsidel ja laborites üle ilma, neil reisidel oleme vahel koos lastega kaasas käinud. Viimati kombineerisime tema tööreisi ja minu raamatu kirjutamise reisi: olime kokku ligi kuu aega Tais, Singapuris ja Malaisias. Mina kirjutasin sealt reisiromaani “Kas süda on ümmargune?”, meenutades seda aega, kui ma Malaisias niiöelda üksikul saarel elasin, rahvusvahelises Robinsonide teleproduktsioonis töötasin.
Meie lapsed on tõesti keskmisest rohkem reisida saanud. Vanem laps oskab väga paljudes keeltes tere ja aitäh öelda ja küsib maailma kohta asju, mille üle mul heameel on, suhtleb vabalt eri värvi ja eri tausta inimestega. Mul on nii hea meel, et ta õpib niimoodi eelarvamusvabadust ja multikultuursust. Samas üritan oma reisihimu taltsutada, ei pea ju igale poole kohe kohale minema. Peab ütlema, et “Minu”-sarja raamatute peatoimetamine on mul aidanud seda kirge ohjes hoida.