Meie pikad vastused “Virumaa Teatajasse”

Ajakirjanik, kes küsimused esitas, oli Inna Grünfeldt, meie toksisime vastused.(Siin ei ole Justini enda kirjastiil, nii kiire oli, et ma ise trükkisin). Ajalehe link on ka olemas, siin, see on mitu korda lühem, nii et panen taas pikad vastused.

Kes Te olete, Epp ja Justin Petrone?

Epp: Sildistamine on naljakas. Tiitel “kirjastaja” on mul igatahes kindel. Aga kuidas nimetada inimest, kes on kirjutanud ja tahab veel kirjutada, aga arvab, et kirjanik ta veel ei ole? Ajakirjanikuks olen ülikoolis õppinud, aga seda tööd teen praeguseks vaid vahel hobi korras. Keskkonnaaktivist ja rohelise partei liige olen ka.

Justin:  Eestlastele olen ma eelkõige “Minu Eesti” raamatu autor. Lisaks olen ma balti õpingute magistrand Tartu Ülikoolis ja biotehnoloogia reporter ühele New Yorgi firmale, ning olen ka Eesti poliitikast ja kultuurist rääkiva inglisekeelse blogi autor.

Mis asjaoludel sündis kirjastus Petrone Print ja kuhu ta liigub?

Epp: Kui kolisime 2007. aasta jaanuaris USA-st Eestisse, siis pakkusin oma “Minu Ameerika” käsikirja kahele kirjatsusele, nad lükkasid selle tagasi, sest “žanr olevat imelik”, ei reisilugu ega probleemraamat, vaid justkui kõike korraga. Mina aga tahtsin kindlasti selle avaldada, tegingi kirjastuse esialgu selle raamatu avaldamiseks. Edasi läks asi aga kuidagi õigesti käima, hea energia tuli sisse asjale. Praeguseks on meie kirjastus kõige tuntum just “Minu”-sarja tõttu: erinevatest maailma maadest kirjutavad eestlased, kes on seal kohapeal, ja iga kord üritame leida sellise autori, kes oleks ka ise huvitav tüüp ja kelle abil saaks piiluda mingisse uude subkultuuri. Näiteks äsja tuli välja Anu Samarüütli “Minu London”, mis annab võimaluse piiluda sisse maailma ühe prestiižseima moekooli ellu.

Kuna olete tegusad blogijad ning “Minu”-sarja raamatud sündisid blogide baasil, küsin: mis ja milleks on blogimine ja miks on see nii populaarne? Miks inimene sellist avalikku mõtteavaldamist vajab? Mille poolest on tüüp, kel puudub blogi ja kes ei osale suhtlusportaalides (= mina), vaesem?

Epp: Kõigepealt vaidlen vastu! “Minu”-sarjal on olnud see maine, et need on blogiraamatud, aga tegelikult on praegu 23-st raamatust kaks blogide baasil kirjutatud (“Minu Ameerikad”) ja kolm osaliselt blogide baasil (“Minu Alaska”, “Minu Austraalia” ja “Minu Argentina”), muu on ikka originaalmaterjal.

Tegelikult ei ole ma enam nii väga tegus blogija, see ei tulnud mul ennnast sildistades meeldegi. Neli-viis aastat tagasi USA-s elades oli mul elus rohkem aega ja oli teatud kultuurikonflikti olukord, kus oli vaja ennast defineerida ja kus kogu aeg juhtus mu ümber asju, mis imestama panid – ja mille kirja panek maandas tekkinud stressi. Nüüd kirjutan ma korralikke pikke blogiposte harva. Viimati näiteks seoses tütrele kooli valiku probleemidega.

Ausalt öeldes ei loe ma ise ka palju blogisid hetkel, sest puhtfüüsiliselt eelistan raamatuid arvutile ja nagunii on Aga miks on blogid nii populaarsed? Sellel on juures ootamatuse ja hetkelisuse võlu, asjad toimuvad just nüüd. Blogidest hoiduja on ehk ühe kogemuse poolest vaesem, aga kindlasti on tal teisi kogemusi. Mina ise armastan ikkagi trükilõhnalisi uusi raamatuid ja tolmulõhnalisi vanu raamatuid – rohkem kui arvutiekraani, igatahes!

Justin:  Ma arvan, et blogid täitavad meedias teatud lünka, mida tavaline ajakirjandus ei täida: kommenteeritakse, arutatakse, spekuleeritakse, antakse taustu. See on mugav võimalus, lihtsam ja anonüümsem kui koosolekutel koguneda.
Kus on blogimises ehk nö avalikus mõtlemises piir, et see ei mõjutaks blogija lähedasi, kellest ta paratamatult oma kirjutamistes kõneleb?

Epp: Eks igaüks peab selle piiri ise panema, sellist asja ei saa sedusega kehtestada ja isegi kirjutamata seadusi on vist mitu tükki. Mina olen oma Ameerika-blogis ja hiljem “Minu Ameerika” raamatutes kirjutanud oma abikaasa suguvõsast ja hiljuti just vaatasin üle neid raamatuid selle pilguga, et mismoodi hakata neid tõlkima inglise keelde. Jah, kahe raamatu peale kokku on paar sellist nüanssi, mida ma tõlkides pehmendaksin, aga üldiselt julgen neile näidata küll, mida kirjutanud olen. Inimestest, detailidest ja dialoogidest saavad sümbolid – näiteks tarbimismaailma raisjakate sümbolid – ja mul ei ole olnud vajagi oma suhtumist lisada, lihtsalt kirjeldad neid olukordi ja lugeja saab ise aru, mis toimub ja saab oma järeldused teha. Minu meelest annab see sümbolitena kasutamine õigustuse – läbi inimeste saab kultuuri seletada. Niisama oma eraelu pole ma oma meelest kunagi kajastanud, alati on selle taga mingid probleemid, mida ma üritan kaardistada.

Justin: Võibolla olen ma liiga ameerikalik ja sõnavabaduse-kiiksuga, aga minu meelest teeb selle otsuse iga isik ise, millest ta soovib kirjutada ja millest mitte.  Näiteks Eesti kurikuulsad blogijad Inno ja Irja Tähismaa, nemad on kirjutanud väga isiklikel teemadel ja nemad ilmselt arvavad ka, et nad on eetilised, nad nimetavad end ühiskonna valvekoerteks.

Millised on Teie ja pere huvid ja hobilised tegemised?

Epp: Me oleme Justiniga suured lugejad. Ja päris suured ringireisijad. Justin kirjutab praegu “Minu Eesti” teist ja kolmandat osa ning me liigume selleks palju mööda Eestit ringi. Enne seda käisin näiteks Kanaari saartel, tuletamas meelde oma kunagist elu seal – just neil päevil tuleb välja mu reisiraamat “Kas süda on ümmargune?” selle aja ainetel. Nii et meil on töö, looming ja eraelu tihedalt seotud.

Justin: Ma hakkan eesti meheks muutuma, mul on maamaja, kus ma haamri ja saega ringi sagin.

Mida on õpetanud teile Anna ja Marta?

Epp: Ma olen alati eelkõige lastekirjanikuks tahtnud saada ja tunnen, et oma lapsed on selle loomingulise värava rohkem lahti teinud, olen nüüd kolm lasteraamatut avaldanud.

Viimane õpitund oli aga ühelt Viljandi waldorfkooli õpetajalt: ta ütles, et lastega ei peaks liiga tihedalt reisima, lastele on vaja aega igavuseks, rutiiniks, turvalisteks korduvateks rituaalideks, sest nende käigus saavad nad varasemad muljed läbi seedida. Sain järsku aru, et see ei käi mitte ainult laste, vaid ka täiskasvanute kohta. Minu ja Justini elu on olnud viimastel aastatel väga kiire, nüüd loodame kirjastuse arendamise anda paljuski teistele inimestele – väga toredad töötajad on palgale leitud, üks neist muide Rakverest pärit, Kairit Lillepärg. Loodame ise saada ka välja hingamiseks aega ja uute raamatute kirjutamiseks ka.

Justin: Lapsed on mulle õpetanud kannatlikkust, ja inimeste vahelisi piire. Tunnen, kuidas laste kasvades minu roll muutub. See on huvitav.

Kuna tulete kohtuma raamatukogusse, siis küsin, millised on Teie lemmikraamatud?

Epp: Üks suur lemmik on Viivi Luige “Seitsmes rahukevad”, see on mu meelest mitte ainult eesti, vaid ka maailmakirjanduse üks tippteoseid. Ma kirjutan ise ka oma lapsepõlvest, aga saan selle valmis vist paljude aastate pärast. Meil on kirjastuses alustatud lapsepõlvelugude sari, see algas kunagise Rakvere poisi Hannes Võrno raamatuga “Poisi lugu”. Julgen seda ka oma lemmikute hulka nimetada.

Justin: Henry Milleri “Vähi pöörijoon” ja “Kaljukitse pöörijoon”. Tunnen, et need raamatud on mõjutanud ka minu isiklikku kirjutamisstiili.

Missugused paistavad Eesti ja eestlased kaugemalt (Ameerikast ja mujalt) vaadates?

Epp: Sellest on Justinil terve raamat (“Minu Eesti”) ja varsti juba triloogia. Eks me ole natuke naljakad, nagu iga rahvas võõra pilguga vaadates.

Justin: Olete aeglased, võrreldes New Yorgiga. Olete ajaloost sõltuvad ja räägite kogu aeg oma ajaloost. Olete internetisõltlased, arvutitest vaimustunud. Meestele meeldib kogu aeg ehitada ja remonti teha. Naised on väga imidžiteadlikud. Janiiedasi.

Milline on teie side Virumaaga?

Epp: Minul on Virumaal juured. Mu isapoolne vanaisa on pärit Kadrina lähedalt Ahilast, lapsepõlves alati kuulasin jutte “Virumaaks”, sest idaks ja lääneks jagamine on nõukogude ajast.

Justin: Mina ei saa aru, miks on tehtud Ida-Virumaa ja Lääne-Virumaa? Miks säilitati nõukogudeaegne rajoonide jaotus? Virumaa on igatahes huvitav koht. Näiteks Toila ja Sillamäe on ju väga lähestikku ja absoluutselt erinevad kohad: Toila on punaste majadega kaluriküla Astrid Lidngeri maailmast ja Sillamäe on nõukogudelik, kohe tunda, et kusagil mõne seltsimehe kabinetis on joonlauaga tõmmatud plaanid nende tänavate ja majade jaoks.  Minule kui välismaalasele on mõlemad kohad väga huvitavad.

3 mõtet “Meie pikad vastused “Virumaa Teatajasse”

  1. killuke

    Jäi silma küsimus blogimise kohta… miks seda tehakse. Leidsin ühe vastuse Hal Niedzviecki raamatust The Peep Diaries: How We’re Learning to Love Watching Ourselves and Our Neighbors (mille väga vabas vormis tõlkisin kui Piilumise päevikud :). Väga tore ja muhedalt kirjutatud lugu tänapäeva maailmast, milles Facebook, Twitter, blogid ja nii aina edasi meie elu hõivavad.
    Minu hästi lühike kokkuvõte: http://killuke.blogspot.com/2010/05/piilumise-paevikud.html

  2. speak esto

    Tere,

    Mul on hea meel, et leidsin selle blogi. Loen huviga Virumaast, ema poolt juured ka seal, otsin rohkem keelest ja kommetest. Muidugi kirjutan kui välis eestlane, kes igatseb sidemeid selle maaga. Sõitsime Narvast Tallinna mööda põhjarannikut, seda ei unusta mitte. Toila ja Sillamäe on silmade ees kui loen!

  3. Pingback: Üks hea mõte » Tikri Päevaraamat

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.