Aeg läheb, elu muutub
“Tead, Epp, ainus, mis elus kindel on – elu muutub!” Oli suvi 2003, ta suitsetas keset higist tilkuvat Manhattanit ühes välikohvikus, ta närvilisevõitu olemisest ja näole vajunud kortsudest paistsid kuuekümnendad. Ma tegin intervjuud temaga: väliseestlanna Lindaga, kes oli näinud paljugi oma elus. Neli päeva hiljem lendasin tagasi Eestisse ja seal sain teada uudise: Linda oli äsja oma korteris suitsetades magama jäänud ja sisse põlenud.
“Elu muutub, see on ainus, mis kindel!” Iga kord seda tunnetades mõtlen ma korraks Lindale. Tegelikult ei näe me mitte keegi järgmise öö taha. Mis seal ootamas on? Ja vahel tagasi vaadates lihtsalt imestad ja märkad, kuidas elu on muutunud teistmoodi, kui sa oodata oskasid.
—
Olin eile õhtul kuidagi löödud, või õigemini… mõtlik. Mõtlesin tagasi aastale 2005, milline oli mu elu siis. Olin ema ja koduperenaine New Yorgi lähistel, mul polnud peale Justini üldse igapäevaseid sõpru, nii leidsingi endale sõbrad blogimaailmas. Ega nemad teadnudki, et nad mu sõbrad on, võibolla vahel natuke põgusalt kogesid seda, sest postitasin siinseal mõne kommentaari. Olin blogilugemise sõltlane, jah. Ma lugesin neid ja olin üks neist, üks blogijatest.
Sellest ajast on jäänud mulle Daki, armas linnuline. Meenutasin edasi, mismoodi ma panin 2007. aastal, äsja Eestisse tagasi kolinuna kokku raamatu “daki.elab.siin”, otsast otsani minu komponeeritud, sest Daki andis mulle vabad käed. Ma ootasin, et seda raamatut märgatakse rohkem, laiemalt. Tegelikult leidis raamat enda kindlad fännid, aga mingit laiemat (blogidest väljapoole ulatuvat) arvustust ei saanudki. See selleks. Me oleme ka Dakiga edasi kasvanud ja loominguliselt lahku kasvanud, hiljuti otsustasin ära, et ma taandan ennast “Naistest, lihtsalt” raamatust ja selle autoriks saab vaid Daki, sest ma kuidagi ei oska enam koos kirjutada. Varem oskasin ja sellest on jäänud maha kaks raamatut, “Õun ära süüa?” ja “Meestest, lihtsalt”. Võibolla kunagi oskan jälle, praegu aga soovin Dakile tuult ta tiibadesse. Ja ma tunnen, et kuigi me oleme temaga erinevad, on ta igatahes minu sõber. No ikka selline sõber, et täitsa pisar tuleb silma neid ridu kirjutades. Mis huvitavatest aegadest me oleme temaga läbi tulnud. Ja kes teab, võibolla kunagi hakkame jälle koos kirjutama. Tulevikku ju ei näe.
Meie “Õun ära süüa?” raamatu tagakaanel on blogija Marta soovitus, mul oli hea meel, et Marta kirjutas selle ja et talle raamat meeldis.
Nüüd on ajad muutunud.
Olen ikka vahel Marta ja näiteks blogija Arni netikodudes lugemas käinud ja… hiljuti sain näha nii Marta kui ka Arni postitusest, et nad konkreetselt boikoteerivad meie kirjastuse raamatuid. Kahju. Arniga asutasime kord koos Greengate.ee rohefoorumi ja ta kindlasti võiks lugeda “Mina olen ookeani”, see on raamat, mis sai tehtud täiega lihtsalt missioonitundest eestlasi keskkonnateemadel harida. Marta võiks kunagi lugeda minu “Kas süda on ümmargune?”, sest mina ei ole teda boikoteerinud ja mina olen tema blogipostitustest vahel isegi kaudselt inspiratsiooni saanud selle raamatu kirjutamisel.
Kirjastuse tegemine. See kõik ju lihtsalt juhtus. Minu mõtlemises on täiesti tuvastatavad suurushullustuse-ideepalangute perioodid ja üks neist ühe perioodi ajal tekkinud ideedest sattus viljakale pinnasele, sündiski kirjastus, sündis raamatusari “Minu…” ja muud asjad. Kulka raha oleme saanud küll jah, mitte palju, aga kolme kahjumliku raamatu kirjastamises aitamiseks. Mäletan, mismoodi “Tule, ma jutustan sulle loo” ehk noorte novellikogu sündis minu ja Daki elevast vestlusest, kuidas “Tartu rahutused” sündis hetkel, kui Berk Vaheriga Tartus tänaval tutvusin, kuidas Nirti (veel üks armas kaasseltssiline-blogiline) sai minu ja Daki poolt koos põlema puhutud, et ta raamatu kirjutaks, ja “Anna meile andeks meie võlad” sündiski. Need ongi need kolm raamatut, mis sündinud kultuurikapitali ja Petrone Printi koostööl. Saan aru, et Marta heidab meile ette riigi raha lohakat raiskamist, sest leidis trükivigu neist raamatutest. Ma ei hakka siin midagi õigustama, ju siis oli vigu. Kuid ma arvan, et siiski tasub olla, eksida, ihata, teada tahta, kus tera asub jne. Ideed tulevad ja nendega hiilivad kaasa teostuslikud vead.
Mina ei kirjasta kasumi pärast. Ma teen seda ideede pärast. (Jah, kõlab õõnsalt, aga ma meelega ei otsi sõnu, vaid kirjutan nagu tuleb). Justnagu mingi “sotsiaalne süü” oleks mu peale lasknud, justnagu peaksin end õigustama ja indulgentse ostma, sest kirjastuse raamatud on nii populaarsed… Heake küll, lugesin nüüd veel ühte Rahva Raamatu toppi kommenteerivat blogi, kus inimene ütleb ausalt ära (tsiteerin umbes): “Petrone Print on nagu Lenini teosed, igal pool! Mulle ei meeldi nii populaarsed asjad.” See ajab juba naerma.
Eile mõtiskledes sain ka aru: see fakt, et Petrone Print kirjastusena lendab nii hästi, on mõnes mõttes minu kui võimaliku kirjaniku tee keerulisemaks teinud. Mul on tugev kapitalistlik kommertstempel küljes ja nagu elu näitas, minu lasteraamatud näiteks kulkalt toetust ei saa (“Marta varbaid” esitasime kolm korda, lõpuks andsin niisama välja, kahjumiga, aga ikka nii paljude piltidega, kui vaja. Olen igatahes saanud lugejatelt ja ka kriitikutelt head tagasikaja, aga jah kulkalt ei sobi mul isiklikult ilmselt toetust küsida.) Ja minu kirjutatud reisiromaan “Kas süda on ümmargune?” ei ole saanud üheltki nö kirjandusringkonna inimeselt arvustust, see on automaatselt, ilma kaant avamata, “Petrone Print”, mis tähendab liiga suurt populaarsust ja järelikult jama. Ma tean ise, et see ei ole jama, muidugi pole see ka perfektne, aga ma räägin praegu teisest asjast: näiteks sellest, et miks seda “Sirbis” ei sobi arvustada, kuigi me raamatu saatsime. Sest autor on Petrone ja peab natuke rohkem pingutama.
Mis seal ikka. Analüüsida võib kõike, aga elu läheb omamoodi, elu muutub. Samas on võimalik oma elu ka ise muuta.
Minu unistus ei ole tegelikult Petrone Printis kirjastada-korraldada. Mu unistus on anda see tööjärg üle ja absoluutselt vähendada elektroonika poolt vahendatud suhtlust oma elus. Ma otsin vahetut suhtlust ja uut lehekülge. Jaanuari lõpust 2011 hakkan ma waldorfkoolis Viljandis inglise keelt õpetama (1-5 klassile), loen praegu õpetamise alaseid raamatuid. Minu ettekujutus heast elust – unistus homsest päevast – on tasakaalukas elu Viljandi sõprade kogukonnas: lastega koos kasvatamine, pärismusmuusika aidas õpitubades ja ringides käimine, waldorfkoolis nõu ja jõuga kaasa aitamine, ja igapäevaselt ka oma raamatute kirjutamine.
Seepärast võtamegi juba sel kuul kirjastusse juurde uusi töötajaid, kes kirjastamist-korraldamist minult üle peaks võtma.
Ja muidugi soovin Petrone Printi raamatutele tuult tiibadesse. Kui see “Minu”-sari nii hästi lendama hakkas, siis järelikult oli teda vaja. See on lugejaid muutnud tolerantsemaks ja neid harinud. Muidugi on raamatutel vahel olnud kiirustamise märke juures, loodetavasti jääb neid märke vähemaks.
1) “Minu….” sarja idee on superhea ja minu meelest populaarsus seda ka näitab, aga tõsi ta on – päris professionaalset toimetamistööd võiks seal rohkem olla küll.
2) Ehk tasuks rohkem kirjutajaid valida? Rohkem erinevaid inimesetüüpe aga rohkem ka inimesi, kes tõesti oskavad luua teksti, mis pretendeeriks ilukirjandusele? Praegu võib osade tõsisemate kirjandusinimeste ninakrimpsu põhjuseks ju siiski olla see, et raamatuid peetakse osalt autorite soo ja vanuse ja kirjutamislaadi tõttu nn tibikirjanduseks.
3) Teie lasteraamatud on väga head. Ütlen lugejana ja vaataja (peatselt 3-aastaseks saab poisiklutt) emmena. Roheraamatud on ka hääd ja vajalikud.
Minu meelest see ongi “Minu…” sarja völu, et iga raamat on erineva kvaliteediga. Lugemist alustades, ei tea kunagi mida täpselt oodata – mönes raamatus olin pettunud, teised aga superhead.
Ma usun, et tegutsemisjulguse ja sellest tuleneva tuntusega käib ikka kaasas kritiseerijaid (ja kellelegi tundub alati, et oled liiga rikas või liiga vaene, liiga “kesktee” või liiga “diip”).
Minu arvates on “Minu ..” sarja idee väga hea (ja müügiedu seda pigem tõestab, mitte ei lükka ümber).
Kirjutatu erinev kvaliteet (ja üleüldse võrdlemisi erinev rõhuasetus isiklikule ja üldisele, vaatenurk elule) on muuhulgas ka plussiks. Iga raamat, mida mina olen lugenud (4-5tk), on olnud pigem just autori, mitte raamatusarja nägu.
Lisasin nüüd ka lingid blogipostitustele ja raamatutele 🙂
Catalina, me tõesti üritamegi kirjutajaid valida. Samas eks tulemus olegi kaugemas perspektiivis näha, praegu teeb kirjastus asju, mis 2011 ilmuvad.
Mina olen kõiki “Minu sarja ” raamatuid lugenud. Ei meeldinud Ugri mugri. “Süda on ümmargune” ka meeldis väga. Kuna ise reisida ei ole veel saanud, siis konkreetselt neelasin neid raamatuid. Super!
Epp, Sa oled julge naine! Hetkel on “Süda…” veel pooleli, aga tõsiselt imetlen Sind selle siiruse ja julguse pärast oma elust nii avatult kirjutada. Ka “Minu…” sari on omal kohal ja vajalik, olen mitmeid lugenud. Ega kõik ei meeldi, aga mitte tingimata toimetamise pärast, mõnikord ei sümpatiseeri kirjutamise stiil, teinekord jällegi ei ole kirjutamine selgelt inimese tugevaim külg, aga usun, et kultuurilist kogemust pakuvad nad kõik. Ja rohkem tolerantsi oleks eestlastel küll vaja, kui läbi nende raamatute seda natukenegi levitada saab, on asi seda väärt!
Võib-olla jäi “Kas süda on ümmargune?” sellepärast arvustamata, et tegemist ei ole ilukirjandusteosega ja neid reisi- ja enese otsimislugusid on juba arvustatud ka. Aga keegi võinuks ikka kaant paotada ja näha-mõista, et tegemist on ühe parimaga, mis eesti keeleruumis selles zanris ilmunud.
Ümmargune on täiesti perfektne teos, Epp, kust ära võtta või juurde panna ei ole midagi. Nii kirjanduslikult kui ka mõtte- ja hingejõult.
Eks nii see, kui ka paljud “Minu…” raamatud, nagu Sa ka ise ütled, elavad oma populaarsuse needust.
Ma olen jõudnud ainult kolme “Minu…” lugeda. Ma muidugi ka valin hoolikalt.
Moldova on suurepärane, London on väga ilusti balansseritud ja kui ma õigesti mäletan, leidsin ma sealt ühe trükivea. Gruusia on poolenisti mu enese maa ja kui mina toimetaja oleks olnud, palunuks ma autoril tempot natuke maha võtta, lasta lugejal pisut hingata ja ringi vaadata, mõtiskleda. Põhimõtteliselt jah, natuke tempot muuta/varieerida, lõpuosa raportlikust siluda ja pisut pikemat oleks ikka palunud kirjutada ka:)
Jõudu kõiges, Epp!
Ma kardan, et selle taga on eestlaslik kadedus, et kellegil läheb hästi, sellest ka boikoteerimine jne. Aga “Minu” raamatud on ju super hea idee ja ma alati ootan, et mis põnevad raamatud tulevad…ära lase end heidutada negatiivsest, see on ju super lahe, et sa teed seda, mis sulle meeldib ja peale selle on see mida sa hingest teed veel edukas!! Ma usun, et iga inimene tahaks nii elada! Ja palju õnne, et sul oli julgust ja tahet!!! Minna saab ainult edasi!!!
“Minu …” raamatute fenomen ongi see, et mõni on väga hingelähedane, teine vähem, aga mingi pildi raamatu autorist ja maast saab kindlasti. Rohkem meeldivad need, mille autor juhtub olema sarnase mõttelaadiga, aga ka teisi on huvitav lugeda (juba seetõttu, et teistsugust ellusuhtumist kogeda). Igatahes saab igast raamatust garanteeritult mingi emotsiooni, mistõttu need ongi nii populaarsed.
Mina arvan, et ei tasu lasta end häirida sellest, et osad kadedusest kogu ettevõtmise “kommertsiks” tituleerivad ja vastavalt suhuvad. Tegu on väga toreda ettevõtmisega ning huvitava lugemisvaraga.
Viljandi on praegusel ajal märksa toredam võrreldes paariteist aasta taguse ajaga, mil mina seal elasin. Igasuguseid huvitavaid üritusi on jalaga segada. Jõudu huvitavate asjade leidmisel ning hingerahu otsimisel. Justinile ka tervisi.
“ja minu kirjutatud reisiromaan “Kas süda on ümmargune?” ei ole saanud üheltki nö kirjandusringkonna inimeselt arvustust”
hmm, sellest on küll kahju
Mis puutub aga toimetamisse, siis mina ei heidaks ette üldse seda toimetamist, et kas on trükivead. Minu arvates on nii mõnedki raamatud vormiliselt toimetamata, ülesehituslikult, stilistiliselt. Kes koristaks ära liigsed ilukõneõied, kasutud episoodid, soovitaks ülesehituslikke muutusi jne Tsiteerides Toomas Vinti: “…tegelikult peaaegu kõigi 2009. aastal ilmunud proosaraamatute juures torkab silma kirjandust hästi tundva toimetaja puudumine, kes osutaks autori halbadele valikutele ja oskaks näha teksti lugeja pilguga.”
Aga oled sa ikka kindel, et sa annaksid neid kõiki raamatuid samamoodi siis ka välja, kui need kasumit ei tooks? Kui iga raamat oleks kahjumis või tuleks napilt ots-otsaga kokku?
Eks igat masti toimetamisega olegi nii, et näha pole see, mis töö tehtud on, näha jääb vaid see, mis on tegemata… Konkreetsemalt ei räägiks, sest siis peaks rääkima konkreetsematest raamatutest ning ma ei tea, mida sina silmas oled pidanud.
Vastus teisele küsimusele, kui kõik raamatud oleks kahjumis, siis väga lihtne, kirjastust poleks enam. 🙂 Siis ei avaldaks raamatuid, kirjutaksin ise kas sahtlisse või mõnele teisele kirjastusele.
Praegu seis selline, et minu-sari on kasumis, selle arvelt oleme teha saanud lasteraamatuid ja ökoraamatuid. ja natuke ka heategevust, lastekodulaste suunal.
Ma ei saa hästi aru sellest pahameelest toimetamata tekstide üle. Samas olen ma vist piisavalt noor, et mul ei ole seda arusaama “kirjakeelest” kui mingist eraldiseisvast “keeleruumist”, kuhu tekstid saavad jõuda vaid siis kui nad on läbinud mingi erilise filtri, mis kõik ebakõlad, ebapuhtused ja iluvead nendest eemaldavad.
Raamatuid avaldav firma on minu meelest lihtsalt kanal, mis vahendab tekste. Teksti eest vastutab autor ja autorite valik on jälle raamatuid avaldava firma teha. Seega toimetaja peaks valima endale autor, kui ta seda soovib. Seejuures keelerikkumiste eest kirjastusele või autorile trahvide tegemine oleks ülim idiootsus. Keelekasutus on ikkagi eneseväljenduse küsimus, kas keegi tahab olla täpne, lohakas, ebamaitsekalt kirev ja ülevoolav või midagi muud on ikkagi tema enda vabadus – nagu meil kõigil on vabadus kanda kas ülikondi, dresse või hoopis mingeid muid riideid.
Ja kui leidub autoreid kes kirjutavad tekste, mis ei vasta kirjakeele või kirjanduse traditsioonidele ja kui nendele tekstidele leidub hulgaliselt lugejaid, siis minu meelest pole siin koht kus kirjastust süüdlaseks pidada. Kui midagi süüdistada, siis laiemaid ühiskondlike muutusi või haridussüsteemi ränka alarahastamist 90nendatel või “uue meedia” võidukäiku, aga mitte kirjastust.
Ma rääkisin toimetamisest üldiselt, sest siin see vestlus läks natukene toimetamine=kirjavigade otsimine auku, ma tahtsin märku anda, et toimetamine on natukene siiski midagi muud ka (http://www.postimees.ee/?id=330489). Küsimus ei ole ka ainult PP-s, vaid ka muudes kohtades, aga kuna PP tundus avatud ettevõttena, mis lugejate tagasisidet soovib ja ennast lugejate vajadustele kohendab, siis saab PP ka sellised üldised negatiivsed tendentsid kirjastamismaastikul enda kaela.
Vindi tsitaat on siit: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10535:proosamaastik-2009-kaldu-harrastuskirjanduse-poole-&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3295 seal on Nirtist spetsiifiliselt juttu.
Aga kasumi osas ma seda arvasingi 🙂 Lihtsalt, ei ole vaja teha nägu, et kapitalistlikus süsteemis äri kasumi pärast ei tehta… See, kui midagi muud ka on, on ju tore, aga ilma kasumita ei saa ja kui mingi äriühing väidab, et kasum ei ole oluline, siis see tundub mulle silmakirjalikkusena.
Muide, “Minu” on aga väga hea lennuki- ja rongikirjanduse sari, mida läbimüük ka näitab, minu arvates ei ole tarvis liiga piinlikkust tunda küll. Ma nii palju ei ole lugenud, et saaks toimetamisele hinnangut anda (sest minu sõidud tavaliselt Eestist ei alga, siis ei juhtu ka näppu), aga kokkuvõttes, siiski 🙂
Mul on boikoteerijatest kahju. Kuidas nad siis teavad, et KÖIK on halb, kui on juhtunud 1-2 kehva/mittemeeldivat lugema ja tömbavad vee peale…mitu raamatut kokku sarjas ongi? Ma väidan, et seal on kyll häid, ise olen lugenud…
Keegi pole ka salanud, et kirjutajad pole nn päris kirjanikud, vaid algajad vöi amatöörid… vöi kuidas nimetadagi neid, kes yhel päeval ka muu körvalt raamatu kirjutavad? Ja kui nad leiavad lugejaid, nagu ka blogid leiavad lugejaid, mis siis sellest halba on? Palju mönusam on raamatuga diivaninurgas olla, kui monitori vahtida. Reisihuviliste lugemislaud oleks palju vaesem ilma Mina-sarjata.
Ei saa algaja tööd vörrelda Hemingway vöi Tolstoi teostega. Ja kui neist keegi kunagi suureks kirjanikuks saab, on ju tore, et tal oli selline vöimalus alustamiseks.
PS.Trykivigadega raamatud on muidugi kahetsusväärne asi, aga paari vea pärast ma selle juhul kyll manama ei hakkaks. Laskem noortel tegijatel kasvada.
Oudekki – ma lugesin seda Vindi artiklit…kuna umbes sel ajal tahtis ta Fb-s mu söbraks saada ja mina olin päris pahane Ônnepalu kohta kirjutatu yle, nönda kysisin, kas ta äkki Ônnepalule liiga ei teinud? Mötlesin, et nii, kuidas Vint vastab, nii ka otsustan, kas vötan söbraks 🙂 – nagu Toots öunte järgi 😉 ja ka see kummalisus: töepoolest, kes olen mina, et tema tahtis mind oma söbraks!?
Vastust tuli päris kaua oodata ja see oli….nagu oleks artikli kirjutanud yks inimene (see oli ju tervikuna tugev, ehkki vaieldav) ja mulle meilinud teine – vabandades, kobavalt, rumalate vördlustega….hale.
Mistöttu ma Vindi arvamust vaatan…eee…teatava reservatsiooniga. Ta on mu meelest konservatiivne ja kibestunud inimene. Aga kriitik ei peaks olema kibestunud ja öel… ja peaks adekvaatselt ka kirjale oskama vastata.
Söbraks vötsin kassi pärast hoopis, Fb-i ei saa ju vötta tösiselt.
Oudekki,
toimetamine on autorile nii valus teema, ja eriti just algajale autorile.
Minu Kanada autor Ene kirjutab toimetamisest oma PP blogipostituses http://petroneprint.wordpress.com/2010/09/22/ene-timmusk-minu-kanada-arutleb-minu-sarja-raamatute-ule/. Tal on just autoripoolne n2gemus toimetamisest…
Mina ei ütleks, et need, kes ei loe ja ütlevad halvasti selle Minu-sarja kohta, on kohe kadedad eestlased. Minu-sari on selline kerge kirjandus ja ega kõik need autorid, kes seal kirjutanud on, polegi ju mingid erilised kirjanikud. Mulle selline kerge stiil meeldib, aga on osasid, kes juba sellise kerguse pärast ei võtaks raamatut kätte, tahavad kindlasti midagi sügavamõttelist ja poeetilist.
Kuid, mida ma ütlen, Minu-sarjast hoian eemale küll, olen lugenud läbi mõned raamatud, aga üldiselt püüan hoiduda (kuigi ma ka väga tahaks neid lugeda) just sellepärast, et olen veel noor ja tahan ka kindlasti ise reisida. Seetõttu tahan ma ise avastada enda Itaalia või Austraalia või muu riigi. Ma ei taha minna kuhugi, peas ainult mingi autori mõtted ja arvamused ja tegemised… aga kindlasti jääksid nad ju mind mõjutama, kui olen enne raamatut lugenud. Kogu see reisikirjandus tekitab varsti tunde, et jah… istu ainult kodus, loe raamatut ja vaata googlemapist veel pilte ka ja oledki ära käinud riigis. Sellepärast ma isegi tahan, et ei ilmuks iga riigi kohta eraldi raamatut, tekitab tunde, et kõik on juba läbi uuritud, minul mingit avastamisrõõmu pole:p aga õnneks praegu veel on neid riike, mis pole nii popid:p
Ma hakkasin siin mõtlema, et võibolla (no kuidas seda nüüd öelda) natuke vanemaealisemad inimesed, kes juba vene ajal raamatuid lugesid, on ehk trükivigade suhtes kriitilisemad? Sest tõesti, siis oligi kõige pisemagi veapoja korral eraldi leheke parandusega raamatule lisatud. Ja mõte, et midagi nii primitiivset saab valesti olla ja see ei vääri mitte eraldi lehekestki, ei mahu seetõttu lihtsalt pähe? Nagu ei mahu vähemalt mulle pähe ka see, et saabki praegu avaldada kõike. Ühelt poolt ju tore: kriba mida iganes kokku mis iganes valdkonnast, viitsi leida kirjastaja või kirjasta ise ja – olemas. Saadki endale kirjaniku või eksperdi tiitili külge pookida ja need, kes kobisevad, on ise nõmedad…või umbes nii. Väga veider tundub see kuidagi. “Mein Kampf” korjatakse ilmselt müügilt ära, aga kes on arvutanud, kui palju kurja on inimeste vaimsele või füüsilisele tervisele kõiksuguseist absurdseist soovitus-ja eneseabiraamatuist sündinud, ei mõõda keegi. Samas ei peaks ju praegu inimestel enda mõtete avaldamise muudest võimalustest puudus olema…aga ei, ikka just paberil kirjatöö tundub olevat paljudele see paleus.
Mis toimetamisse puutub, siis – paar trükiviga, no olgu, juhtub. Rohkem ei ole enam tore. Ja ka minu arvates peaks toimetaja tegelema sellesamaga, mida Oudekkigi mainis, mitte vaid tehnikutööga. Ma arvan sedagi, et just taolisest toimetamisest oleks ka noortel algajatel kirjutajatel kõige rohkem kasu. Aga selliseks toimetamiseks on vaja proffi. Aastaid eesti keele sees elamist (st selle keele hingeelu igakülgset tundmist) pluss suurt lugemust pluss stiilitaju…ilmselt midagi veel. Kui algajad üksteist toimetavad, siis see on midagi muud. Seda pidasingi silmas oma soovituses.
Küllap Epp teab ise kõige paremini neid PP apsakaid ja õnnestumisi. Ja eks igal pool ja alati juhtub. Aga jah, kui terve lehekülg teksti ühes raamatus on üles ehitatud absluutselt valesti tõlgitud aga levinud sõnale, ja seda pole mitte keegi toimetamise ajal tähele pannud….no sellised asjad võivad tekitada pahameelt ja varjutada lugemiselamust päris korralikult.
Mina loodan, et “Mein Kampfi” ikka Eestis trükist ära ei korjata… No sealt on õpikuteski juppe sees, kuidas siis teada saab, mida Hitler mõtles ja kuidas ta arutles ja millised mõtted milleni viivad, kui lugeda ei saa….
Aru ma ei saa, kuskohast on siin provintsikolkas esile kerkinud suhtumine, nagu oleks kasumiteenimine midagi patust, vääritut ja kultuuritut. Kallid kulturnikud, teie kulka-raha tuleb maksudest, mida maksavad needsamas pahad kasumitootjad. Pole kasumist, pole makse, pole ka raha kultuuri jaoks, väga lihtne valem.
Ja Epp, sinu tegemistest räägitakse ja see näitab, et sa oled midagi ära teinud. Kas konkreetne isend räägib head või halba, sellel polegi mingit tähtsust. Elu pole iludusvõistlus, kus peab enamikele züriiliikmetest meeldima.
Kui kaks blogijat on lühidalt teatanud, et boikott! siis ei maksa väga südamesse võtta. Ma leian samuti, et põhjendused selleks on nigelad ja võibolla on põhjus hoopis muus…
Teisalt ma saan aru küll, Epp, et selline asi nukraks teeb. Mina olen 95% Minu-sarja nautinud, paar korda on ebaõnnestunud autor mind häirinud. Su enda Süda meeldis mulle väga. Toimetaja töö hindamiseks ei ole ma piisavalt pädev.
Hei Epp,
Väikene parandus.
Linda oli 46 aastane kui ta suri ja mitte ei jäänud suitsetades magama, vaid ta tuba oli täis elektrijuhtmeid. Kogu elektroonika, arvutid ja arvatavasti ka õhujahutaja olid ühendatud samasse pikendusjuhtmete pesasse. Tuli tekkis juhtmetest.
“MK” (ja absoluutselt kõik maailmas kirjapandu) võiks lettidel olla, kui kõigil lugejatel oleks natuke rohkem oidu peas ja sisemist miskit eetikakompassi (“mõtle mida sa mõtled, aga teatud teod on by definition lubamatud”). Aga et kahjuks see päris nii ei ole, võiks enne inimesed mõtiskleda selle üle, kuidas keegi “positiivsem” tegelane mõtles ja miks ta mõtles ja mida oleks võinud mõelda teisiti. Iseasi, kui paljud sihandeste asjade üle üldse mõtiskella viitsivad.
Catalina, kui inimene leiab, et inimeste massimõrv on lubatud, ega siis MK kättesaadavus teda kuidagi ei mõjuta. Kui arvab, et massimõrv ei ole lubatud, siis ta aga näeb, mislaadi poliitikad näitavad teed massimõrvale ning suudab edaspidi tunda neid olusid ära ja on lootust massimõrva eos vältida…
Kui inimestel eetiline kompass ja mõtlemisvõime puudub, siis ei olegi mitte midagi teha. Ma usun, et paljudel ei puudu 😉
Aitäh kommentaariumi elavdamise eest. Siin nii palju teemasid, vastan otsast.
Oudekki ja Catalina. Mina näiteks huviga loeks Mein Kampfi, aga samas oleks selle massiline tirazheerimine tõesti ohtlik ka.
Eve, ma mõtlesin, et Linda elas täie rinnaga põnevatel kuuekümnendatel, mitte et ta ise kuuskümmend oli. Vaat seda, et ta suitsuga magama jäi, on ikka mitu inimest rääkinud, aga see on vist hüpotees? Keegi ei teagi ehk täpselt, millest see kodu põlema läks?
Linda oli imeline inimene…
RE ja Oudekki, minule väga meeldis Vindi arvustusi lugeda. Näiteks kusagil võttis ta väga lihtsalt kahe lausega kokku selle, mis on romaan. See, et inimene on arvustuses ühe keelega ja hiljem kirjavahetuses teistmoodi, see on tavaline. Vaadake ka blogijaid, postitustes ja kommentaariumis on ka teine keel.
Minul oleks väga hea meel, kui Vint minu reisiromaani arvustada võtaks. Äkki kunagi võtab ka, kui teine ja kolmas osa valmis saavad. Senini naudin nö tavalugejate kirjasid ja blogiarvustusi. Näiteks just täna hommikul leidsin ühe pika jutu mu raamatust: http://literatuura.blogspot.com/2010/11/kas-suda-on-ummargune-epp-petrone.html
Selliste tagasikajade pärast ju (osaliselt) kirjutangi :).
Oudekki, seda ei saagi hästi analüüsida, MIKS inimene midagi teeb. Ilma kasumita ei saaks firmat teha, kui just keegi metseen kogu aeg peale ei maksaks. Ma tõesti kordan, et mina teen kirjastust ideede, mitte kasumi pärast. Samas saab asi toimida vaid siis, kui need ideed mingisuguse kasumi tekitavad, mille pealt saab uusi ideid (ja uusi honorare) genereerida.
Taa – mina arvan küll, et toimetajaid on vaja. Ja toimetajad teevad suure töö ära.
Oudekki, kompassi asjus – siiani väga paljud inimesed Venemaal ja ilmselt mitte ainult seal arvavad, et Stalingi oli suur mees ja no oli ju vaja riigi tarvis (sõja võidu tarvis…ilusa tuleviku tarvis….üldistatult: mingi arvaja arust Suure Positiivse Asja tarvis) inimesi hävitada vaimselt ja füüsiliselt. Ja ega neid nii palju vast ei hävitatud ja no ega nad seal Siberis said ka ikka enamus hakkama ja ega korda ongi vaja majja ja ega päris niisama ikka ei kellelegi kurja ei tehtud ja…..
Tjah, minagi olen nõus, et 30-te Saksamaa sai jalule ja majandus sai korda ja terves riigis oli nii mõndagi, mis väärib kiitust (miks tulevad mulle esmalt kaunid saksa mundrid meelde…), aga küsimus on meetodites ja selles, mille jaoks seda kõike vaja oli pikemas perspektiivis. Kahjuks kipun ma arvama, et väga paljudele inimestele siiski meeldib see jesuiitlik eesmärgi ja abinõu mõte väga, igas olukorras. Ja piir selle vahel, kust alates see õigustamise jutt on ok ja kurja kellelegi otse ei sünni (mida tähendab kuri ja otse ja kes üldse läheb arvesse) ja selle vahel, mis peaks olema absoluutselt lubamatu, on väga õhuke ning selle ületamise tõenäosus suur.
Aga see kisub off topic’uks kätte vist.
Olen lugenud päris mitut “Minu…” sarja teost ja nii mõndagi teist PP raamatut. Sari on mõnus ajaviitelugemine, eriti kui arvestad sellega, et autoritel pole kirjaniku-pretensiooni. Tahaksin aga siinkohal rääkida just kirjavigadest, millest olen mitu korda mõelnud Epule kirjutada. Olen ilmselt eelpool mainitud “vanem inimene, kes luges raamatuid juba nõuka-ajal” (vanust suisa 31 juba) ja minu jaoks on raamat koht, kus nautida korrektset keelt, st kirjavigadeta. Saan aru, et kõik me oleme inimesed, ka korrektoril võib midagi kahe silma vahele jääda, aga leida raamatust elementaarseid kirjavigu (nt H. Võrno “Poisist” “kotlett” jms) teeb ikka kurvaks küll.
Käisin lõunal ja hakkasin mõtlema veel numbritele.
Eve, Linda pidi ikkagi seitsmekümnendate NY kirjeldama, sest kui ta oli 46aastane 2003 (nagu sa ütled, ma ta vanust ei mäletanud), siis järelikult pidi sünniaasta olema 1957.
Ta kirjeldas noorte näitlejate elu, ta oli mu mälu järgi abielus (või elas koos) lavastajaga. Ta oli ka üks neist tolle põlvkonna noortest kultuuritegijatest, kes käis nõukogude Eestis külas, ka sellest rääkis huvitavaid lugusid.
Kahjuks olin ta surmast nii suures leinas, et ei suutnudki seda lugu valmis kirjutada. Kassetid ta intervjuuga on vist siiani alles mu suures kassetikotis.
See on seesama Linda, kes korraldas Eesti kultuuri päevi New Yorgis kuni oma surmani, paljud Eesti näitlejad on tema pisikeses korteris nagu kilud pütis põrandal ööbinud.
Krista, oh jah, kotlet! Kas oli kirjutatud kahe t-ga…. Tuhka selle eest meie pähe!
Igatahes võib saata sellised leitud vead info@petroneprint.ee. Kusjuures selle raamatu luges kaks keeleinimest läbi, keeletoimetamise ja korrektuuri tegid kaks eri inimest (mina olin sisutoimetaja). No kuidas need vead küll ikka sisse jäävad? :/
Ma pean ausalt ytlema, et ei ole palju Petrone prindi raamatuid lugenud – kolisin Hollandisse vist juba enne seda kui Su kirjastus populaarsust koguma hakkas nii et kui veel Eestis olin, ei osanud neid otsida, nyyd aga ei saa k2tte neid kogu aeg. Aga ma loen Su blogi ja m6nikord Daki blogi ja Justini blogi… Ja aeg-ajalt raamatute arvustusi ja mulle kyll tundub, et Sa oled millegi v2ga toredaga hakkama saanud!
Nyyd r22gib inimene, kellel on kibedad kogemused puht-eestlasliku vimmaga. Tavaline eestlane ei ole Raja Teele, kelle meelest “Nimi ja amet ei riku meest/inimest kui ta ise on tubli ja austamisv22riline.” Kui keegi on Eestis juba negatiivse lipu kylge saanud, siis selle inimese l2hisugulased saavad ikka ka m6nusasti t6rva ja sulgedega kaetud ja katsu sa ennast yles t88tada, r22kimata siis inimesest endast kellel yleyldse ei lasta ennast pysti ajada. Sinu puhul on ju veel see ka, et sa pole t6rva ja sulgi yldse 2ra teeninud!
Sirp on teatava kirjandusmaffia ajaleht, kes kapitalismi tingimustes väga hästi aru saab, et kes on püünel, seda loetakse ja toetatakse. Ka sinna Kulka-maffiasse lihtsalt rohkem juurde ei mahu. Epu tähelend algas nüüd ja saab hoogu tulevikus, kui tulevastele lugejatele ei lähe enam korda propaganda, mis Loomingust või Sirbist tuleb. Nemad seal arvavad, et kui laitmatult sõnavahtu aetakse, keeruliselt kirjutatakse, siis ollakse tegijad. Üle aegade aga elavad enamasti need, keda samaoodi on eiratud nagu nüüd Eppu. Ja Puškin oli totaalne düsgraafik, mis lugejale ei lugenud. Epp on geenius, see on ammu selge.
Oi aitäh, see ajas naerma, et geeniuseks nimetasid, aga ma igatahes loodan geeniuse sädemekest (mis on paljude sees) edasi lõkkele puhuda ja edasist kirjutamist soodustavaid valikuid teha. Justin samamoodi. Oleme sellest rääkinud.
Lugesin just neid Marta ja Arni blogisid, millele viitad ja mõtlen, et neil on ju ometigi õigus. Keel, mida me ootame raamatust on teistsugune, kui eeldame delfi foorumist või igamehe blogist.
Sest raamatud on väärtuslikud, mitte ainult kallid osta. Ma olen kah mitut PP raamatut lugedes mõelnud, et miks ometi? Miks Sa ometi neid raamatuid ei väärtusta? Need pole ju mingid sopakad, et võib lasta trükki ilma hoole ja armastuseta. Mulle meeldivad mu väärtuslikud raamatud ja tahan neis igas olemasolevas komas näha, et nad on ka tegijatele olulised.
kuulasin su raadiosaadet, kus sa rääkisid, et põnevatest maadets võiks tulla uusi kirjutajaid. mul on hea sõber, kellele pakkusin välja, et kirjutagu oma elust ühes Aafrika pisiriigis. aga minu soovituse peale ei võtnud ta kahjuks vedu, tema kirjad sealt ja Pakistanist olid aga igati põnev lugemisvara.
mina tean paari vana kooli toimetajat. nende lugudest olen aru saanud, et vanasti oli aega toimetamisekd, tihti jäi seda ülegi, sest trükikojas polnud paberit. ühte käsikirja luges mitu inimest – toimetaja, korrektor, aga ka glavliti esindaja, kes pol ebasobiva välja rookis. tänapäeval on aeg raha ja toimetamise ning korrektuuri tegemise oskus raha- ja ajapuudusel väljasuremas. ma muidugi ei õigusta trükivigu, aga saan aru, miks need sisse jäävad. tõsi küll, need õnneks ei tapa (hoolimata mu vanusest 40+) ja minu lugemiselamust ka väga ei häiri. ilmselt olen ma netimeedias esinevat vigadega harjunud.
Minu-seeria idee on geniaalne ja nagu alati geniaalsed asjad, kasvas välja juhuslikult, sinu enda raamatutest. Lugejaid on, aga kusagil kõrge kultuuripüüne peal neid kirjanduseks ei peeta. Ega nad ju ei olegi kirjandus kultuurilises tähenduses, nad on tarberaamatud, ei anna kultuurile midagi juurde. Samas Õnnepalu ja Kivirähk müüvad ju rohkem, aga nende teosed on kirjandus. Need on sügavad, mitmeplaanilised, neid mäletatakse veel saja aasta pärast. Ma ei tea, et Petrone Print oleks avaldanud midagi, mida võiks liigitada kirjanduse alla. Parandage mind, kui teate. Kultuuriringis tähistab Petrone Print harimatust, isegi matslikkust, sest inimesed ju räägivad omavahel ja kummalised lood liiguvad selle kohta, kuidas Petrone Prindis raamatuid välja antakse. Ma arvan, et on hea teada oma kohta, ja sina, Epp, oled ajakirjanik. Sellel alal oled sa tubli. Lihtsalt lepi sellega, et kirjanikku sinust ei saa ja ilmselt ei hakka kultuurkapital sinu tegemisi ka kunagi toetama. Loodan, et pole vajagi.
Mis puutub toimetamisse, siis kuskil eelpool käis läbi mõte, et toimetaja peab tegema üht, teist ja kolmandat. Tegelikult ongi vaja mitte üht inimest, kes kolme asja teeb, vaid kolme inimest, kes igaüks oma asja oskab – korrektorit (proofreader), keeletoimetajat (stiili jaoks) ja sisutoimetajat. Vähemalt selline võiks olla ideaalne kombinatsioon, nii nagu ma olen aru saanud vastava ala inimeste jutust. Reaalselt tähendab see muidugi kolmele inimesele tasumist…
Aga samas on muidugi ka teine pool – mis juhtub looga siis, kui kolm inimest sellest üle käivad? Kui palju algsest sinna jääb ja palju autori loomingust hoopis läbi kõverpeegli vaadatuna näib (autorile endale)? Lõpptulemus sõltub muidugi sellest, kui tugev on autor, nii oma oskustelt kui ka iseloomult. Sama kehtib tõlgete puhul. Raske on oma tõlgitud teksti lugeda, kui see on toimetaja käe alt läbi käinud, eriti mis puudutab ilukirjandust. Kohati on see kindlasti paremaks tehtud, aga vahel ka kindlasti mitte. Iga kirjutise jaoks on kuskil olemas õige toimetaja, aga alati nad ei pruugi kokku saada 🙂
Kivirähk ja sügav, lubage naerda. Iga laps võib kaka rääkima panna, aga õnneks seda teevad vaid mõned grafomaanid, kel tutvusi ajakirjanduses ja saavad ennast promoda. Kultuurne inimene sellist eneseupitust siin ei teostaks, ahhaaa, lubage naerda, ta kuuluvat kultuuriringkonda. Kadedad ja konkurendid minu teada kuuluvad väiklaste klassi.
ja 6nnepalu on masendav. Masendus ei ole seesama mis sygavus ja sygavus ei ole seesama mis masendus kuigi kirjanduses on need n2htused tihti koos. Thomas More’i Utoopia on sygav aga mitte masendav. M6ni v6iks 8elda,e t omal ajal oli tegemist lausa ylikerge kirjandusega, aga sellegipoolest oli ta juba toona sygav. 6nnepalu-tyypi masendus on selline masendus, et ma saan aru, et ta peaks mind kuidagi liigutama… aga ta ei liiguta. V6ib-olla olen veel liiga noor, tuleb hiljem uuesti lugeda.
Tiiale: meil on praegu ühe teksti kallal kokku neli inimest: kõigepealt autori ja toimetaja koostöö, siis edasi peatoimetaja, siis keeletoimetaja-korrektor. Ja ikka jääb vigu sisse. See teine oht, et omanäolisus ära kaob, oleme ka selle teadvustanud, üldiselt me ikka üritame arvestada sellega, et autoril on õigus oma loole oma keeles.
hk – aga sellest sildistamisest ma rääkisingi (“Sina kulkast ei saa, sa oled ajakirjanik.”) Tegelikult võiks läheneda konkreetsete tekstide põhjal, aga see selleks. Kui nüüd võtta selle loogikaga, et kulkast peaks saama see inimene, kellel on suur rahapuudus, siis ma tõesti ei tohiks sealt midagi saada, mul on kõht täis ja katus pea kohal ja jääb ülegi. Kulka ongi veidi jama süsteem, sest tekitab kadedust, nii materiaalselt kui loominguliselt peab nagu midagi kogu aeg võrdlema hakkama. Mitte et ma paremat süsteemi teaks.
Doris, mulle Õnnepalu meeldib. Kivirähk meeldib ka, kuigi pean tunnistama, et üks tema tähtsatest raamatutest on mul siiani lugemata, sest vaat ei suuda siseneda, ei ole vist õiget päeva tulnud veel, proovinud olen, raamat on olemas.
Mis toob mind vana teada mõtteni, et iga lugeja jaoks on kusagil see õige raamat tänaseks päevaks ja iga lugeja on ise kaasautor. Ja – ma olen nii palju oma lugejatelt(kaasautoritelt) tagasikaja saanud, et ei tohiks siin küll midagi viriseda!
Ma näen Sinu jaoks praegu üht lahendust – varjunimi 🙂 Kui tõesti tahad kirjandust viljeleda ja sellele eelarvamusteta hinnangut saada…
Naeran koos Allaniga! hk kommentarist sain lõpuks teada, kes see Kivirähk õieti on! Eesti rahva kultuuri esindaja! Ta teosed on siis kirjandus kultuurilises tähenduses. Neid lugedes mul oli tõsiselt kahju endast, et ma ka eesti keelt oskan!
Epp, Sinu ja PP raamatud on inimlikud!