Tasakaalust (väljas)

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Ma tean seda tunnet, kui terve suguvõsa arvab, et Sa oled ilgelt rikkas ja kasutab seda ära. Mul on täpselt selline olukord sellel nädalavahetusel, ära ka nagu öelda ei saa. Aga… tegelikult, on mõnikord nii, et pärast kõikide maksete, maksude, arvete tasumist on nõnda, et mõnipäev pole midagi, pole lihtsalt raha. Aga õnneks me vaatame tuleviku poole, oleme ennast nullist ülestöötanud, vajame vähe ja investeerime. Töötahe vähemalt ei kao ja minna saab ainult paremaks. Kõik arvavad, et see raha, mis me oma tööga teenime, kuulub automaatselt meile, aga tegelikult läheb seda igale poole: riigile, pangale… oeh. Hea, et meil kodulaenu vähemalt pole ja me pole sunnismaised.

  2. Asjad… Pane nad raamatusse. Sul on mälu, sa oled kirjanik. Sa tead, mida nad sisaldavad ja saad seda talletada. Kirjuta ennast asjadest vabaks, jaga neid teistega, säilita neid oma mälestustes, ka kirjalikes, siis saad neist loobuda ilma neist loobumata. Siis ei pea Sa neid kuhjama ja ladustama, sest nad lihtsalt on Sinuga.

    Olen Sinust palju vanem ja oma ellu kuhjunud asjadest just niimoodi lahti saanud, kuigi ka praegu on neid liiga palju.

    Sama aitab sageli ka liiga kuhjunud suhete puhul – võib-olla polegi vaja oma suguvõssa nii sügavalt süveneda, et seda oma elus esmaseks pidada. Võib-olla on tähtsam Sinu enese sisetunne. Suguvõsa on alusmüür, millel seisad, Sinu kelder, sinu panipaik, aga…

  3. Asjad ja eelarvamused, need kipuvad kuhjuma, muutes su mõttetute probleemide pärast muretsevaks väikekodanlaseks. Parem jätta asjad ja eelarvamused teiste hooleks ja siis ise rahulolevalt muiates tõdeda, et mu ainus probleem on augud asfaldis ja kõrged äärekivid edasikulgemise teel.

  4. Oo, ma saan teist nii hästi aru. Me oleme täpselt samasugused rahutud hinged. Tahaks olla korraga Pärnus, Tartus, Londonis ja näiteks Kreekas. Aga meil on sellevõrra kergem, et mõlema perekond – vanemad ja vanavanemad – on Pärnus. Just tänu sellele, kui palju abi on pere lähedusest ja kui palju rõõmu on nii lastel kui vanavanematel omavahelisest suhtlusest, oleme me teinud otsuse, et tahaksime siin elada nii kaua, kuni kõik lapsed on kooli lõpetanud ja oma elu peale läinud. Ja see otsus tundub siiani väga õige, hoolimata igasugustest raskendavatest asjaoludest.

    Paradoksaalne on see pool, et Pärnus elamiseks peame me kõigepealt mitmeks aastaks välismaale kolima. Erialaselt olete te tohutus eelisseisus, meie oleme üsna hädas. Mina olen endiselt kutsumuseta, abikaasal on eriala, mis siin väikelinnas suurt midagi sisse ei too, kodu, mida kõigest hingest armastame, vajab suurte summade eest remonti… Ja ma olen selleks liiga kannatamatu, et jääda siia virelema ja loota, et ehk läheb paremaks, ehk saame kodu korda ENNE, kui kaheksa aasta pärast kodulaen makstud, et siis remondi jaoks uus võtta. Seega on meie valik elada kolm-neli aastat võõrsil ja teenida raha, meie armas kodu ootab meid tagasi tulles ees, siin Pärnus elada saame võõrsil oldust mitu korda pikema aja nagunii, kuna lapsi tuleb kindlasti veel ja selleks ajaks, kui nemad ükskord kooli lõpetanud on…

    Jabur muidugi, et hoolimata sellest, kui väga ma praegu Pärnus rahul olen, tunnen vähemalt hetkel, et niipea, kui lapsed on pesast välja lennanud, tahaks lõpuks ometi kolida sinna, kuhu süda kõige rohkem kutsub – Tartusse või sinna lähedale, Lõuna-Eestisse. Aga praegu on perekonna lähedus tähtsam. On unistus hakata ehitama oma unistuste piirkonda põhumajakest, mis alguses võiks olla suvila, kunagi ehk püsiv elukoht.

    Ja on veel unistus kasutada kriisi ning osta Kreekasse majake, kus oleks hea kord-paar aastas päikese all akusid laadimas käia (Eesti kliimas kulub see ära), pensionipõlves võiks seal suisa pool ajast elada, soojemal perioodil Eestis oma põhumajakeses.

    Ja siis on veel London, kus me kohtusime, kus me oleme mõlemad elanud, mis on nagu teine kodu, kuhu alati tagasi igatseme (aga kus lastega elada ei tahagi). Seal tuleb lihtsalt igal aastal külas käia, samuti tahaks ühel hetkel UK-Šotimaa-Iirimaa põhjalikult läbi sõita.

    Mul on terveks eluks plaanid paigas, aga samas ma olen vägagi teadlik sellest, et need võivad 100% muutuda – see on minu meelest täiesti loomulik, ma olen sellega arvestanud.

    Minu meelest on asjadest vabanemine äärmiselt vabastav. Tõepoolest, need on su mälestustel, fotodel, sa võid need üles kirjutada. Kui lapsed tahavad proovida elu lombi taga, miks mitte? Ma tean, mina eelistaksin ka väikest armast waldorfkogukonda Meerikamaa suurlinnaelule… Aga igal pool on omad plussid… Ja Justini vanemad oleks kindlasti ülimalt rõõmsad. Oluline on see, et te leiaksite seal omaette elamise, kus saate elada enda reeglite järgi.

    Üleliigse kraami saab maha müüa, Viljandi korteri saab välja üürida – alati saab tagasi tulla. Laste stabiilsus on minu meelest ainus oluline argument ühes paigas püsimiseks, aga kui lapsed ise ka minna tahavad, siis ma küll ühtki takistust ei näe. Seda muidugi juhul, kui te ise ka tunnete, et võiksite mõnda aega jälle lombi taga elada.

    Elu ongi tegelikult lihtne. Ja teil on nii suur pluss see, et olete erialaselt üsna vabad, saate oma tööd igalt poolt teha. See on meie helesinine unistus 🙂

    Ma olen kindel, et te mõtlete oma asjad selgeks ja leiate taas tasakaalu. Olgu see siis Viljandis või Ameerikas.

  5. Mul tuli tunne, et äkki see aitab Sind täna – täna on kaduneljapäev, ehk parim päev nii mentaalseks kui füüsiliseks puhastumiseks, vana lahti laskmiseks… Tunneta, äkki on aeg just täna millestki lahti lasta!

    Kõik laabub!
    Pai!

  6. Tundub, et oled/olete raskes seisus. Maailm vajas jälle kuskilt parandamist (isakodu näol) ja pärast selgus, et ei saanud päris nii, nagu plaanitud ja on kurb. Võibolla see on maailmaparandajate igavene probleem, ideaali ei saa kunagi kätte?

    Laste USAsse kippumist ei peaks vast liiga tõsiselt võtma – kas nad ikka teavad, mis neile kõige parem on (muudes asjades)? Rääkimata sellest, et vanemate roll peres on vastutada ja suuri asju otsustada – lastel pole sellist koormat tarvis.

    Epp, muide, sa võiks kaaluda suguvõsa-teemalise romaani kirjutamist. Sul on mitmelt poolt materjali maa ja ilm ning mõelnud oled nende teemade peale ka palju.

    Jaksu ja selget pead!

  7. Mõistan sinu muret. On asju, millel on suur emotsionaalne väärtus. Mäletan, kui tulin Saksamaalt tagasi Eestisse ja sain osa oma asjadest tagasi alles kolme kuu pärast. Istusin maas ja pakkisin oma kohvreid lahti. Imetlesin ja paitasin mineviku hõngu- nii armsad olid need.

  8. Kas te oma suvekoju Setomaal seda armsat mööblit viia ei saa? Seal ju ka selline vaimne õhkkond… sobiks mälestusväärtusega asjadega. Ilmselt on see Setomaa talu teil juba stiilselt sisustatud, seega vist ei saa. Aga mõelge sellele, et kui ei taha, et asjad ja elu oleks kogu aeg mööda ilma laiali, tasuks korraldada nii, et kõik oluline koonduks maksimaalselt kahte kohta. Teisi kohti võib ju ka külastada või seal ka pikemat aega viibida, kuid siis ilma asjadeta. Vabana ja mälestusteta.

  9. Kas kriis on sellest, et asju on palju või liiga vähe? Tahaks midagi veel aga ei tea mida?

    Endal mul sama jama. Tegelikult.

  10. Oh, kui hästi ma aru saan! Ma olen oma ‘Eesti eelmise elu’ asjadele korterit yyrinud ja löpuks isegi ostnud. See, et ma seal ka mönikord olen, see ei kukkunud eriti välja. Nagu ma mainisin, viib önneks tytar enamiku kraamist oma juurde, aga yle jääb ikka. Ja siis on veel kaks muud kohta. Ja elada tahaks hoopis…veel ei teagi kus – ei siin ega seal, vaid kolmandas kohas…

    Soovitada midagi seepärast ma ei oska. Vaid kaasa/tunda selle söna köige otsesemas möttes.
    Aga siin ju on päris armad nöuanded olemas. Samas, kui need oleksid mulle – ega ikka ei aitaks, mitte esimese hooga. Kuni pole jöudnud sellele tasandile, et oleksin vöimeline nagu niuhti! loobuma.

  11. hea, et sellest kirjutad. Tuleb nii tuttav ette ja saan kinnitust, et niisugune olukord on inimlik ja osa elust, mitte imelik ja ajuvaba.
    Reaalsuse tajumine võtab vahel kogu energia ära kuid sellest toibudes-seda seedides hakkab jõud vähehaaval tagasi tulema ja varsti vaatame keerulise tõe endale teadvustamisele tagasi kui saadud kogemusele, omandatud tarkusele.
    Sellest hoolimata kummitab mõte, et kui nii palju energiat ja aega läheb olmele, siis kas on proportsionaalne, et kallid inimesed võivad sellevõrra tähelepanust ja pühendumisest ilma jääda. Ja see paneb rohkem väärtustama seda head mis meil on.

  12. Ma arvan, et asju pole üldse nii palju vaja. Minu “asjad” siin 4toalises korteris ootavad oma saatust – mis prügimäele, mis taaskasutusse, mis utiliseerimisele. 3/4 asjadest on tarbetud. Vähem riideid, vähem raamatuid, vähem mööblit! Oskus ära visata, loobuda on üks oluline oskus. Mul pole ka seda oskust.
    Kas arvad, et kõik need asjad, mis sul maailmas laiali, on sulle hädavajalikud ja saavad kunagi “teise võimaluse”?

  13. Aitäh kaasaelajatele.
    Tikker, jaa, meil on vedanud, et saame Justiniga oma tööd teha, kus iganes. Samas on see omamoodi miinus, sest siis ei teagi, kuhu kuulud.

    Need mööblitükid Setumaale kindlasti ei sobiks, seal on juba oma komplekt olemas nii majakeses kui aidas. Setumaaga on oma teema, http://www.loomeait.ee. Kohe kolib sinna kuni augustini Nirti, oma uue romaani kallal tööle.

    Vaat siis, et eile oli kaduneljapäev! Just sellise puhastava-koristava mõtlemisega ma tegelesingi.

    Asjade osas konkreetselt – midagi tuleb ilmselt juba täna siia virtuaalselt müüki.

    Lisaks suurtele mööblitükkidele on veel laste riided, millest ma ei tahaks loobuda. No ei ole minus seda loobuja verd… aga ikka peaks, jah, ma tean. Mõtlen, et panen igale lapsele mingi mälestustekotikese tulevikuks ja muu läheb heategevusmüüki. Ühe laari ma juba andsin, see läks Tartu lastehaigla heaks Buduaari laadal.

  14. Lasteriiete müük on üks variant, aga kas neid niisama heategevaks otstarbeks ära anda ei saa? Mu enda heas korras riideid ja mänguasju saatsid vanemad kunagi Armeenia maavärina ajal sealsetele lastele, me ise tegime tõsise inventuuri titeriiete osas Gruusia sõja ajal – aga Eestiski on ju hädalisi lapsi.
    Ja kui on tuttavatel kohe samasse vanusesse jõudvaid tüdrukuid, siis saab riideid ju ka ringlusse lasta?

  15. Muidugi saab ringlusse lasta, olemegi lasknud, see on klassika. Need sageli jõuavad ringiga tagasi, just eile üritas üks noor ema mulle meilt saadud riidemähkmeid tagasi anda.
    Oleme heategevuslikuks otstarbeks andnud ka (paljulasteliste perede liidu osakonnale Viljandis).
    Ja kolmandaks need buduaari laadad, kus asju müüki võetakse ja läheb ühe konkreetse projekti jaoks see raha.

  16. Kui Triin(ja ka teie Eloga)kasvasite, oli lasteriideid raske saada. Mõned ilusamad hoidsin alles, keskmiselt peetud andsin edasi venna peresse. Kui Annaliisa sündis, vaatasin lasteriiete pambu üle. Olid seistes kuidagi kollakaks läinud, pesin masinaga läbi. Ei läinud paremaks. Siis ma mõtlesin, et ainult emotsionaalsel põhjusel pole vaja midagi hoida. Eriti tänapäeval, kui riideid on nii palju.
    Kui hoida alles just isetehtud või eriti armas asi, siis veel, muidu ei näe mõtet.
    Parem säilitada laste joonistusi, pilte, raamatuid.
    Selline on minu kogemus laste riietega.

  17. Ma olen hakanud asjadest pilte tegema enne minema viskamist. Eriti laste joonistused ja mängu kannid. Samas pildistan ka asju mida nad Legodest ehitavad.

    Asjad kaovad. Mälestused jäävad. Pilte on digitaalselt lihtsam koguda aga isegi cloud storage maksab natuke raha. Minu motoks on , et asjad ei tohi sinult pidevalt leiba küsida. Neil peab olema eesmärk. Ja kui see on saavutatud siis aidaa.

  18. Muide, enda elu põhjal rääkides… keegi suguvõsast võib olla veidrik ja outsider ka täpselt vastupidistel asjaoludel, ei oska piisavalt hästi eluga toime tulla.

    Sinu poolt välja toodu on igal juhul aktsepteeritavam ja tervislikum:)

    On hea, kui on erinevaid valikuid…
    On hea, kui saad ise oma elu juhtida…

  19. Kui oskaks soovitad akõigile ühe hea universaalse vahendi “õigeks” elamiseks, küll oleks hea ja tark olla…
    Soovin siis vastupidavust ja nagu sa isegi tead, triibud vahelduvad ja tumeda järel tuleb hele ikka. Muidu ei paistaks kumbki välja lihtsalt.

  20. Mõtted veel tiirlevad selle Su postituse ümber, see liigutas mind kuidagi väga lähedalt.Täitsid oma lähedase unistuse, samas kaotasid enda ja oma lähedaste unistuse. Elus juhtub…kahjuks.
    Mulle tundub et see nn. identiteediprobleem ja mõtisklemine oma kuuluvuse või mittekuuluvuse kohta lihtsalt on käesoleva aja produkt ja sellega kaasnevad mõtted ja probleemid meie aja sünnitis. Maailm liigub ju, st inimesed maailmas. Vanasti oli elu piiritletud kas oma küla või kihelkonnaga, kes Tallinnasse laulupeole sattus oli kõvasti reisinud. Nüüdseks on aga juba oi kui palju eestlaste järeltulijaid, keda oma isa-ema maaga enam ei seo ei keel ega meel. Muidugi on sellest kahju, aga samas on see lihtsalt selle aja märk ja elus tehtud teadlik valik.
    Ma arvan et pole midagi paha selles kui tänapäevaste inimestena tahame elada maailmas. Piirid on lahti ja miks mitte järgneda oma unistustele ja väljakutsetele ning panna end proovile maailma eri paigus ja situatsioonides. Mitmetahuline elu rikastab.Ja ma arvan et inimene ei kaota ei pead ega identiteeti maailma avarustes kui ta selgelt teab ja tunnetab oma baaskuuluvust, oma juuri – seda kust kõik on alguse saanud. Mida sügavamal on juured, seda kindlam on seista. Ja kinnistuda uude ellu, ehk kusagil hoopis uues paigas.
    Ma ei ela ka hetkel Eestis. Elan Soomes, aga tegelikult unistan elust Londonis. Londonis viibides tundub et Sitsiilia oleks ikka tegelikult minu õige valik. Ja tõde ei saa ma ilmselt kunagi teada, sest täitunud unistuste asemele tekivad imekiiresti uued unistused. Aga ühte tean ma kindlalt ja muutumatult – minu kodu on Setumaal Saagri külas. Ja kõik see hea mis minus leidub on sõna otseses mõttes sünnist saati mulle naha vahele ja soontesse kasvanud selle väikese setukeelse küla inimeste talupojamõistusest, loodusearmastusest ja kultuurihoidlikkusest. Ja seda ei kisu minu seest ei tuli ega vesi. Ma olen Setumaalt, setude laps ja hingelt setu. Tegelikult olen Tartus sündinud, see vaid fakt.
    Minulgi on väga paljude asjadega hingeside. Olen vedanud paljusid asju kaasa ühest korterist teise, ühest elust teise, ühelt maalt teisele. Oman esemeid, mille nn. muistoarvo, hingeside, ja nende hind ning väärtus on hindamatu. Esemed vanaisalt, vanaemalt, oma mänguasjad, laste esimesed papud ja lelud, minu peatselt 58-aastaseks saav saepurutäitega Karu (karu nimi ongi Karu) jne. Loodetavasti jäävad need alles ka kui mina kaon. Seda näitab aeg. Aga minule on need esemed kallid ja ma ei kiirusta neist loobuma. Aga jah, on asju, (mitte esemeid), mida tuleks aegajalt sorteerida ja mujale suunata, elame ju asjade maailmas.
    Epp, ma ei soovitaks sul siiski väga kiirustada oma asjade ja mälestusesemete laiale ringile suunamisega. Tuleks enne hoolikalt mõelda ja kaaluda. Nii elu kui esemete tähtsus ja prioriteedid muutuvad aja vältel. Nii nagu iial ei saa tagasi endisi aegu, ei saa tagasi ka minemavisatud mäletsusi ega esemeid. Mul on viimasel ajal tekkinud endalegi kohati tobedana tunduv teguviis – enne lastest lahkumist teeme koos pilti. Tunnetan alateadvuses , kui habras on siiski elu, eriti tänapäeval kui palju liigume, lendame jne. Sa mõistad…
    Mina soovitaksin toimida osade esemetega nii et need üles pildistada ja jutt juurde kirjutada. Selline esemeline mälestustealbum. Etnograafina kirjeldaksin ka nt eseme materjali, kust ostetud jne. sest paljud terminid muutuvad, kaovad käibelt või ununevad. Ja muidugi üheks sobivaks kohaks võiks olla nende pakkumine muuseumi(de)le. Hahaa, kui meie paljuheietatud Raadi kord kunagi valmis saab, kas poleks tore leida ekspositsioonist“Tool, millega armastatud nüüdiskirjaniku ja kirjastaja Epp Petrone esiklaps kõndima õppis…`´Loodan et saad huumorist
    aru ja mulle andestad, polnud ju pahasti mõeldud.
    Ka minu lapsepõlvekodu Setumaal ootab taastamist. Ma pole seda müünud ega sellest loobunud ka materiaalselt väga rasketel aegadel, sest tean et tulgu mis tuleb, saagu mis saab, olgu maailm nii lai ja magus kui on – mul on jalatäis kodu-maad mis mu alati lillelõhnalisena avasüli vastu võtab.
    Edu Sulle, pikka meelt ja tihti ongi hommik õhtust targem. Kiirusta aeglaselt!

  21. Nii valus kui vanadest unistustest lahtilaskmine ka ei ole, siis viib see lõpuks alati uute ja veel enam endaga tegelikult sobivate unistusteni. Nii et see valu on hea valu ja annab teed millelegi toredale.

    Kas on üks aspekt oma tegelike unistuste aktsepteerimises ja elluviimises selles, et olete loonud endast teatud avaliku kuvandi ning on keeruline teha asju, mis väga selle kuvandi piiridesse ei tundu mahtuvat ning võib sellega riivata inimeste usku teisse? Aga eks ole elu liiga lühike, et seda teiste inimeste üle muretsedes mööda saata.

    Igatahes on selline hinge tekkinud tühimik ja segadus väga hea võimalus tõsiselt endale otsa vaadata. Unustada ära, kes sa oled olnud ja kes sa oled tahtnud olla, ning mõelda hoopis sellele, mida sa hetkel hinges soovid. Inimesed kahetsevad pigem tegematajäetud asju, mitte tehtud tegusid. Ja kuni pere on koos, siis on ka lastel eluks vajalik stabiilsus olemas. Ükskõik, kus kontinendil nad on ja ükskõik kas nende vana mööbel ja riided on neid kusagil ootamas või mitte.

  22. Katri, see oli huvitav nüanss – aga mida sina arvad, et mis tegutsemist/valikuid inimesed meilt ootavad?
    Katrinile suur tänu nii pika ja sisuka kommentaari eest,ja kõigile teistele ka.

  23. Eks olulisem ole ilmselt see, et mida sa ise (kuskil taga kuklanurgas) arvad, et mida teilt oodatakse. Ja ka see, mis ootused sa ise endale kunagi püstitanud oled.

    Minu väga kauge pilguga tuleks ehk kõigepealt meelde kaks teemat: öko ning Eesti. Ehk siis tugevalt roheline ja minimalistlik eluviis ning Eesti patriotism ning Eesti asja ajamine.

    Sõna Ameerika toob inimeste kuklasse tavaliselt märksõnad Miki-Hiire maa, tarbimishullus jne. Loomulikult on tegelikult Ameerika liiga kirju, et teda paari sõnaga iseloomustada, aga nagu (eriti reklaamipsühholiigias) teada, siis inimesel on ajus iga teema kohta ruumi paari-kolme termini jaoks. Ning öko ja Eesti ei ole just asjad, mida Ameerikaga seostatakse.

    Aga lõppkokkuvõttes ei ole teiste ootused ju olulised.. nojah, kui te eemalt oma äriga edasi tegelete, siis muidugi teatud järjepideva fännkonna hoidmiseks on, aga ainult selles osas. Ja igal juhul on oma elu elamine enda vajaduste järgi palju olulisem kui mistahes ärilised kaalutlused või teiste inimeste poolt tekkunud kuvanditele vastamine. Isegi kui need inimesed on väga toredad ja need kuvandid on ka endale armsad.

    Igatahes edu enda soovide ja vajaduste selgeksmõtisklemisel.

  24. nukker lugu, ei ole hea kunagi koos kellegagi omada suvilat, maja, korterit, ei midagi “ühist”, sellest tuleb ainult jama, ei ole hea laenata raha, ainult nii palju, et pole kahju, kui kunagi tagasi eisaa, või siis, kui tahad sõbrast-sugulasest lahti saada, siis võib laenata.
    Heategijat südamepõhjas ei sallita, see on kõik vastik, mul on endal ka ebameeldiv seda kirjutada, andestust. Ainult oma pere, oma klann. Kui emal või isal on juba uus elukaaslane, on asi kahtlane, sest uuel elukaaslasel on o m a , hingelähedasem pere.
    Mina olen tõesti vana, kibestunud mutt (53).

  25. Tuttav tunne. Kogu aeg oled justkui süüdi, et teed tööd ja raha saad ja siis seda kohe suguvõsale laiali ei jaga… Ära muretse, ükskõik kuidas ja mida teed, kuskil on alati keegi, kes mõtleb, et sa teed kõike nii valesti kui vähegi saab… Ole ja

  26. Mööbel üle? Ma magan sugulase käest saadud vanal katkiste otstega kušetil, enne magasin põrandal. Lapse jaoks sain aastaid tagasi tuttava käest tema lapse väikseks jäänud voodi, nüüd on minu oma juba vanem, kui tema laps oli selle annetamise hetkel, ja mahub sinna veel paariks aastaks. Vanem laps magab samamoodi kellegi ülejäänud koikus. Riiulid ehitasin ise või olen ka annetusteks saanud. Köögilaud anti mulle ühest kohast, toa laud teisest kohast, kappe polegi, korter on üüri-, oma kinnisvara mul ei ole. Oma tuba ka mitte. Magan lastega samas toas.
    Autsaider? Küllap vist.
    Võibolla ongi minu elu vedamine see, et mul pole kunagi reaalselt olnud midagi suurt ja materiaalset, millest hirm ilma jääda, või millega nii suured plaanid oleks tehtud, et nende luhtumine jalad alt viiks. Aga Epu olukorras… ma vist annetaksin ülearuse mööbli nendelesamadele elluastuvatele lastekodulastele, sest, riigi leival kasvades ilmselgelt reaalseid ellujäämisoskuseid neil kuigi palju ei ole ja pappkastidest ajutisi riidekappe nad ehitada ei oska. Põrandal magamine, olgugi madratsiga, oleks neile vist kah shokk.
    Mina saan ikka hakkama.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar