Mari Järve “Esimene aasta”

Teen täna lähipäevil ülevaate selle suve lugemistest, mis on meelde jäänud ja mida soovitaks teistelegi.

 

Mari Järve “Esimene aasta”. See oli haarav raamat. Plaanisin lugeda mõnikümmend lehekülge enne magamaminekut ja tegelikult lugesin kõik läbi ühe hooga. Kusjuures actioniga ei olnud üle pakutud, suur osa tragöödiast oli lihtsalt aimamisi, kõrvallausete-vihjete abil edasi antud. Selle raamatu võlu oli just  see, et tegevus mõjus väga realistlikult. Eesti maanteed, kohad, olustik, lihtsalt meie tänasele igapäevaelule on liidetud üks surmav ülemaailmne viirus: pika peiteajaga, õhu kaudu leviv surmav viirus, kui selline päriselt olemas oleks, siis oleks väääga pahasti.

Mäletan, et nägin pärast lugemist mitu ööd unes selle raamatu tegevustikku. Mida me siis tegelikult teeks, kui saabub uudis, et selline viirus on lahti? Meie pere ilmselt hüppaks autosse ja liiguks kiirelt, linnadest oma marsruudil hoidudes, oma Setumaa talusse, kuigi meil pole seal ju mingeid toiduvarusid, aga seal oleks kõige olulisem – isolatsioon ja maalapp, teoreetiline võimalus oma naturaalmajandusega hakkama saada. “Esimene aasta” oli ses suhtes väga kainestav lugu, et näitas veel kord kätte, kui õrnuke on tsivilisatsioon. Raamatus on üks tegelane, mutike, kes elab kõrvalises maakohas oma lehma ja maalapiga, meist jääb ta sinna ka edasi elama. Tema kõrval on tuhandeid (miljoneid) laipu, kõik suurlinnad planeedil jäävad inimestest tühjaks.  Mulle läks eriti hinge üks pisike kõrvalliin, umbes 8aastasest poisist, kes jäi üksi korterisse Viljandis koos väikese õega, ema oli juba haigestunud ja ära haiglasse läinud, lapsed olid veel elus ja justkui terved. See poiss rääkis veel telefonitsi oma õpetajaga, ta oli järsku väikeseks vanainimeseks muutunud. Mis nõu see õpetajagi talle anda sai. Elekter oli alles (esialgu), telefoniside alles, aga söök korteris otsas. Kas soovitada poisil tänavale minna? 

Minu meelest on raamatus väga hästi ja realistlik-küüniliselt kirjeldatud üldisi protsesse. Pärast seda, kui toit otsas ja maakohtadesse oleks elusalt alles jäänud vaid need, kes oskasid isolatsiooni otsida, tekiksid vargabanded, kes üksikud säilinud talunikudnende  toidunatukesest tühjaks tõstaks, kasvõi tapmise hinnaga, sest elul poleks enam nagunii sellist väärtust kui praegu. Inimene oleks inimesele hunt, aga hundid koguneks karjadesse. Jah, nii see ilmselt läheks… Huvitav küsimus oli ka arstieetika kohta. Kas arstil on õigus jalga lasta ja oma nahk päästa, sest siis saaks ta hiljem aidata neid, kel ka nutti jätkus jalga lasta?

Aga pean tunnistama, et raamatu intiimsuhteliinid olid kohati sellised… mittehaaravad. Raske on mõõta, miks mõnel autoril hakkavad armastuslood elama, nii et hingad neile täiesti kriitikavabalt kaasa, ja mõne puhul loed neid pigem tasandilt “ahah, ta on otsustanud need kaks kokku liita ja praegu tegutseb selles suunas, annab vihjeid”. Nn Noa laevaks Eestis saab Hiiumaa, sinna saab vaid läbi karantiiniväravate ja sinna siis koguneb esimese aasta lõpuks  see käputäis, kes alles on jäänud (näiteks on seal kiirkorras sinna pagenud Riigikogu :)). Ja raamat lõppeb teadmisega, et edasi tuleb saata dessant maismaale laipu uurima – kas on juba viirus oma töö lõpetanud, kas saame hakata maad uuesti üles ehitama.

Ma ei arva, et “Esimene aasta” oleks hea pealkiri. Mind hakkas selle raamatu süžee kohe huvitama, kui sellest kuulsin, aga mäletan, et esimesel kahel korral, kui raamatupoodi sattusin, ei suutnud ma seda pealkirja ega debüütautorit lihtsalt meelde tuletada. See pealkirjamaailm on üks keeruline maailm… Raamatu lõpulausetega sai muidugi hästi pihta, miks autor sellise pealkirja pannud oli. Aga mul on nüüd küsimus, Mari Järve, kas sa kirjutad uut raamatut, “Teine aasta”? Mina loeksin küll ahne huviga. Autor on ise molekulaarbioloog ja samas ka talupidaja, nii et ta teadis, millest kirjutab.

Isiklikust vaatepunktist ütlen seda, et minu tulevane romaan (ilmselt saab selle nimeks “Jumalamäng”) flirdib samuti apokalüptika-teemadel ja Mari Järve teos pani mind mõtlema, et peaksin rohkem realistlikku joont hoidma.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.