Kingitustest, heategevusest, jõuludest, vol 1
Jõuluaeg toob vist rohkem välja inimeste ebavõrdsuse? Jõuludega seostub stress ja nukrus. Teised saavad (endale lubada) rohkem kingitusi? Teistel on suuremad pered ümber?
Ma olen üritanud oma peres ajada aastaid seda liini, et meil oleks vähem kingitusi, et me keskenduksime pigem iseendale ja nö sisemise valguse ajale.
“Meil Ameerikas väikseid ja ühekaupa kinke jõuluks ei tehta,” on mulle Justini ema otsekoheselt öelnud. Tulen selle teema juurde veel tagasi, aga praegu kirjutan siis Eestist ja heategevusest.
(Kui keegi lugejatest teab mõnda saiti, mis konkreetselt lihtsalt läbiviidavale heategevusele on pühendunud, siis võiks selle siia kommentaariumisse lisada?)
Mulle soovitati seda lehekülge: http://www.heategevusfond.ee/joulupuu. Soovitan seda edasi teile. Igaühel on siin võimalik valida välja maakond ja üks konkreetne turva- või asenduskodus (vana nimega lastekodus) elav laps, kelle jõulusoov täide viia. Muide, jäin neid soove sirvima. Ei saa öelda, et ma oleksin kuidagi pettunud, või siiski? Püss, arvutirool, arvutimäng – aga need on konkreetsete laste konkreetsed unistused. Mõelda, mis tunne jõuluvanal võib olla (kui ta tegelikult olemas on? :)), saades kirja, kus poiss tahab püssi? Aga see selleks. Fotoaparaadi küsimine on minu jaoks normaalsem. Teen siin mõnele fotoaparaadi küsijale jõuluvana. Sellise asja kingiksin ka oma lapsele (püssi ja arvutimängu mitte).
Kellel vähegi võimalik, kinkige ka! Mõelda, et iga rea taga on konkreetne laps, kes loodab, et ta soov täide läheb. Nii paljud on veel ilma! Kui ma õigesti aru saan, siis need, kelle soovi netipõhised klikijõuluvanad ei täida, need jäävadki ilma… No kommi loodetavasti ikka saavad.
—
Vaesusest ja rikkusest. Praegu jooksevad ETV ja ETV2 filmid globaalsest vaesuse probleemist (vt http://etv.err.ee/?0566154), soovitan vaadata. See võib jääda painama, minul küll jääb, aga küllap see ongi hea, sest ilma painamata ei hakka keegi hoolima ega ürita midagi muuta.
Selliste maade nagu Etioopia või Sierra Leone elu nägemine aitab asju panna ka uutmoodi perspektiivi, kuigi ma ei tea hetkel, mis selle perspektiiviga ikkagi peale hakata. Maailm on julmalt ebaõiglane, sinu eluea pikkuse ja elu kvaliteedi määrab eelkõige see, mis riiki sa oled sündinud. Eestis sündinud ja turvakodus kasvaval lapsel on ikkagi söök ja arstiabi olemas. Iseasi, et kas ta eales mõtleb, et see võibki olla õnn. Tal ei ole ju mp3 mängijat või digi-fotoaparaati vms…
Ja ma tõesti ei tea, kuhu ma nende mõtetega jõuda tahan! Aga ma tahan oma lastega neid filmikatkendeid jagada. Kui lihtsalt rääkida, et kusagil Aafrikas on elu vaene, siis ei jõua see pärale. Vaja on visuaali. Ja sealt võib hakata tekkima arusaam, et sinul konkreetselt on nii palju, võibolla isegi liiga palju, ja sa võiksid jagada, ning sinu elu kvaliteet tegelikult ka kasvaks selle jagamise läbi… (Sirvisin hiljuti e.k-s välja antud raamatut, biofüüsik-filosoof Stefan Klein “Andmise mõte”, mis ka sellest räägib: kuidas teistega jagamine teeb õnnelikumaks.)
…teema praegu katkeb, sest “boss” kõrvaltoas ärkas üles ja hüüab. Jätkan tulevikus.
Neid vaesuse filme saab ka järelvaadata http://etv2.err.ee/videod/vaesus
Nii, vaatasime ja arutasime just seda vaesuse ajaloo dokumentaalmultikat koos 5aastase Annaga. Mõlemad saime targemaks. Mina nii maailma ajaloo kui ka oma lapse (senise) mõttemaailma suhtes. http://etv2.err.ee/videod/vaesus/73ecb08d-ff99-41b7-b012-c6952e11b584
Sel aastal ma jõuludeks – jälle – koju ei jõua. Mu elukaaslasel enam eriti peret ei ole, ainult vend. Eelmise aasta jõulud olid viimased tema emaga koos (kusjuures mul on ikka eriti hea meel, et tookord minu ema meile siia külla sõitis). Sander on muusik, ning detsember üldiselt, just see jõulude-aastavahetuse aegne nädal-kaks on aasta kõige magusamad teenimisvõimalused. Niisiis, tema on 25 ja 26 detsembril tööl. Aga! 24ndal teeme koos tema vennaga ning venna tüdrukuga koosistumise. Neljakesi. Nukker, sest eks mõte ikka läheb nendele, keda siis meiega koos ei ole; aga samas õdus ka.
Kingitustest aga nii palju, et siin Hollandis on tavaks 5ndal detsembril kinke teha – ehk siis eile. Ja eks meil on ka kontoris juttu olnud, et mis keegi plaanib kinkida… konsensus vist on, et oma aega kinkida on kõige parem. Mina olen aga õnnega koos sest minu kullakallis kinkis mulle/meile piletid Kääbiku esietendusele!
ps. mina kinkisin talle Alicia Keyesi verivärske albumi