Üks vana ja päris huvitav portreelugu Küproselt

Suhtlesin just Küllikesega hiljuti, ta endiselt ei soovi meile “Minu Küprost” kirjutada, ja endiselt on õnnelikult abielus seal saarekesel, kasvatab kahte poega ja töötab advokaadibüroos.  Allpool on lugu meie kohtumisest ´99 aasta suvel.

Minut muutis saatuse

(Ilmunud ajakirjas Stiil, september 1999)

„Issand, ma ei usu!” jõudis ta vaid mõelda, kui pidi edasi jooksma. Ta elas sellel saarel juba aastaid ning teadis, et kodumaalt käivad siia turismigrupid. Küll kikitas ta tänaval kõrvu, ent ühegi rahvuskaaslasega polnud seni kokku sattunud, kuni hetkeni…

Aga me ei saa kunagi teada, kuidas oleks käitunud see eestlaste grupp, kui Külli oleks tol ainulaadsel hetkel hingeldades peatunud ja hõiganud neile midagi eriti tobedat nagu: „Oo, eestlased?!”

Sest Külli jooksis tookord edasi: tööl peab ta olema täpselt kell kaheksa, ei tohi minutitki hilineda – sekretär paneks kirja ja ülemus kutsuks kohvile. Price Waterhouse on üks Küprose rangemaid firmasid, mida kutsutakse tagaselga lausa „audiitorite koonduslaagriks”.

Külli Laving sattus Armastuse Saarele kuus aastat tagasi. Toonases TIPis osutus poliitökonoomia ja muude punaainete õppimine igavaks. Siis sai sekretäritööd proovitud – ja töö kõrvalt raadiot kuulates see juhtuski. „Rahvusvaheline ärikolledž Küprosel on nõus vastu võtma Eesti tudengeid, õppetöö inglise keeles.”

Naljakas, kuidas üks juhuslik minutiline raadiokuulutus võib inimese elu muuta. Küll oli selleks ajaks oma eluga mõnes mõttes kriisi jõudnud: ta ei teadnud, mida elult tahtis, ja nagu paljud sellises olukorras olijad, otsustas tahta välismaal õppida. Helistas ja uuris asja Ameerikast ja Taanist, aga Küprose-nimelisest saareriigist polnud suurt midagi kuulnud. Saar Vahemeres? Rahvuselt kreeklased, ah et nimetavad end küpriootideks? Endine inglise koloonia?

Eesti mehed reedetud

Siis oli kaks kuud tihedat asjaajamist ja sponsorite otsimist ning vanemate, sõprade ja iseenda üllatuseks oligi Külli järsku Küprosel. Tüdruk, kes oli seni kogu elu koos vanematega elanud ja käinud vaid mõnepäevastel välisreisidel naaberriikides, pidi hakkama saama võõral maal võõras keeles, üksinda.

Elu läks järsku väga intensiivseks. Esimestel Küprose nädalatel tuli Küllile pähe naiivsevõitu idee: ostaks auto, oleks lihtsam koolis käia. Hinnad osutusid liiga kõrgeks, aga autosid testima kaasa kutsutud sõber oli omakorda kaasa võtnud oma sõbra – äsja Ameerikast kodumaale naasnud küprioodi Peter Pavlou. „Kolmanda auto testimise ajaks istusin ma Peteri külje alla ja juba olime armunud,” ütleb Külli. „Me ise ka ei saa aru, kuidas see nii kiiresti juhtus.” Samast päevast alates on nad tülideta koos olnud.

Hiljem Eestis käies on Küll märganud, et osa siinseid mehi niheleb tema seltskonnas ebamugavalt. Nii mõnigi on teinud otse halvustavaid märkusi: „Noh, said kõva musta mehe, ah?!” Just nagu oleks Külli oma valikuga kõiki neid reetnud.

Aga eestlannad pole Küllit kordagi veel rahvuse reetmises süüdistanud. Eesti naised tunduvad Küllile palju paindlikumad ja kosmopoliitsemad kui eesti mehed. Muide, seda näitab ka statistika: pärast nõukogude perioodi lõppu on välismaalastega abiellunud eelkõige naised, mitte aga mehed.

Luba mehel koristada

Esialgu ei arvanud Peteri ema poja pruudist hästi. Ehmunud oli. Aga tasapisi nägi vanem naine ära, et noorem ilmselt „ei ole narkootikumide kasutaja ega kavatse poja raha röövida” – nii loetleb Külli küpriootide peamisi stereotüüpe igasuguste välismaalaste suhtes. „Eks neile oli peamine, et Peter lõpuks ikkagi naise võtaks, hakkas teine juba na vanaks jääma!”

Pealegi kuulutas Peter, et temale Küprose naised ei meeldi, need olevad liiga traditsioonilised. „Mina olen nõus andma osa kontrolli majapidamise üle mehele,” toob Külli näite. „Küprose naised ei ole sellega nõus. Naine majas ja kõik! Aga Peter tahab olla pere peamine söögitegija, tahab tube ümber korraldada ja koristada…” No mis saaks ühel normaalsel eesti naisel selle vastu olla!

Peteri ja Külli maja on vahemeremaalikult avar ja värvikas. Köögist saab astuda siseõue: kaktused, õitsvad puud ja helesinine bassein. Tubade seinad on täis fotokollaaže – komme, mis eestlastele võõras, aga kreeklastele ja ka näiteks venelastele omane. Ilmselt pärineb niisugune komme kodu kaunistada rikkalikult ehitud õigeusu kirikust. „Mulle meeldib,” ütleb Külli jälle, nii nagu ta peaaegu iga Küprose eripära kohta ütleb. „Niimoodi oled sa oma mineviku ja sugulastega palju rohkem seotud , nad on sul päevast päeva silme ees. Kui tihti meie, eestlased, oma kapinurgas tolmu koguvaid fotoalbumeid lehitseme?”

Lõhna ja leiva vahel

Mis on koduigatsus? Tunne, et tahaks vahepeal kellegagi emakeeles lobiseda. Tahaks võtta lennukipileti ja sõita nädalavahetuseks Eestisse, aga selleks peaks olema miljonär. Külli tavatseb lobiseda emaga igal pühapäeval soodustariifi ajal. Niimoodi telefonitsi kuuleb emalt ka uudiseid stiilis „Mart Laarist saab peaminister”. Eesti ajakirjandust pole Küllli tellinud, lehed tuleksid teise Euroopa otsa aeglaselt, aga internetist ta lehti lugeda ei saa. Tema ranges töökohas on interneti eraotstarbeline kasutamine täiesti keelatud.

Vanale kodumaale külla tulles – korra või kaks aastas – hakkab Külli igatsema oma uue kodumaa järele. „Igatsen seda sooja ja seda lõhna,” räägib ta. „Tuled lennukist maha ning tunned kohe ninas Küprose lõhna. Ja see sinine soolane Vahemeri!”

Pavloude maja asub saare keskel äärelinnas, aga nädalavahetustel saavad nad merd nautida, kui sõidavad oma rannikul asuvasse korterisse. Kui Külli oli väike, armastas ta ema ikka ohata: „No sina oled küll valele maale sündinud!” Plika ei kannatanud pilvi, külma, vihma, lund. Oli hoopis päikesehull. Kui mõni põhjamaa naine lõunamaal elades oma meelt muudab ega viitsi enam päikest võtta, siis Külli pole päevitamiskultust verest välja saanud siiamani.

Jah, see päikesepruun nahk. Kahjuks on just see osale eesti tuttavatele sümboliks, mille põhjal järeldusi teha – nüüd on Küll elu nagu üks igavene päevitamine, leidis rikka mehe, lasi Eestist jalga… „Nad ei saa aru, et kodumaalt ära võõrasse kohta minek ja seal kohanemine on tegelikult raske,” ütleb Külli.

Siinkohal pinguta ja pinni palju tahes, pikki nostalgiahõngulisi pihtimusi neiult kätte ei saa. Aga sügavkülmutis hoiab ta musta eesti leiba, mida vahel erilistel puhkudel natuke sulatab ja sööb, ja Eestist külla tulevatele vanematele paneb südamele: tooge leiba, tahaks eesti leiba!

Enne pulmi ei tohi

Kreeka õigeusk keelab seksuaalsuhted enne abiellumist. Küprose külades elavadki tüdrukud kuni abiellumisena neitsitena, aga linnades „korralikke tüdrukuid” enam palju ei leidu. Kindlalt on aga keelatud ühte ruumi elama kolida enne abiellumist või vähemasti enne kihlust. Külli ja Peter elasid oma kurameerimisperioodi ajal eraldi korterites ja käisid teineteisel külas. „Eks ta ema teadis, et ilmselt me… oleme koos. Aga ta ei saanud sinna midagi parata,” märgib Külli. Mehe vanematel oli tingimus: nende krundil asuvasse majja ei tohi ühtegi naist tuua enne pulmi. Sest mis muidu naabrid-sugulased mõtleksid!

120 külalisega kihluspeo ajaks olid noored kurameerinud juba neli ja pool aastat. Küprosel eelneb abielule alati poole- kuni paariaastane kihlusaeg. „Õige asi!” leiab Külli. „Noorte prooviaeg. Kui oled juba abielus, siis taganeda enam ei saa.” Kirikus laulatatud paar peab lahutuse-soovi korral esitama palve preestrite kogule, kes seda siis aegamööda arutab. Protsess võtab aastaid. Isegi kihluse lõpetamine on Küprosel aeganõudev ja ebatavaline.

Traditsiooniliselt alustab noorpaar järgmisel päeval pärast kihlumist oma elamise ehitamist. Küprosel on alati naise suguvõsa see, kelle raha eest noorpaari maja või korter ehitatakse – enamasti naise vanemate majale üks korrus peale või nende krundile üks majake juurde. Niisiis kolib mees naise perre ja hakkab koduväiks. Mõnel krundil elab koos mitu noorperet: vanapere tütred koos oma meestega.

Külli-Peteri elu ei läinud vana kombe kohaselt sel lihtsal põhjusel, et naise vanematel pole Küprosele maja ehitamiseks raha. Peter ehitas hoopis ümber oma vanemate krundil tühjalt seisnud vana maja ja viis naise sinna.

Ämma-minia probleemid? „Püüame austada teineteise erinevusi,” sõnab Külli diplomaatiliselt. Kui tema ei suutnud mõista, miks küll küprioodid jõululaupäeva õhtul midagi püha ei tee, vaid telekat vaatavad, siis ämm näiteks ei suutnud mõista, kuidas jätkub Küllil julgust minna oma pulmakleidile järele teisipäeval! „Ta oli täitsa endast väljas: ei tohi minna!” räägib Külli. „Ebausk. Konstantinoopol vallutati kunagi teisipäeval ja nüüd on see kreeklastele paha päev.” Mis seal ikka, tuli kolmapäeval kleidile järele minna.

Šokk kirikus

Pärast kihluspidu esitasid noored taotluse peapiiskopile: kas nad võivad abielluda? Peapiiskop vastas: jah, kui neiu on astunud kreeka õigeusku. Ta pani Küllile ristinime Kyriaki ehk Pühapäev ja määras õpetaja, kelle ülesandeks jäi tüdrukule usudogmad selgeks teha. Hunnikute kaupa raamatuid ja tundide kaupa arutelusid õpetajaga. „Nüüd tean ma sellest usust rohkem kui mu abikaasa!” väidab Külli, kellele tundub kreeka usk oma kindlate normidega palju hingelähedasem kui vabameelne luterlus.

Ta mäletab täpselt, kuidas selle usu leidis. Kord enne Külli eksameid sõitsid nad Peteriga mägedes ringi ja leidsid ühe õigeusu kloostri koos kirikuga. „Astusin uksest sisse ja hakkasin nutma, nagu puuga pähe saanud,” räägib Külli ning läheb ärevusest eesti keelele üle. Samal ajal hakkab Peter sama juttu inglise keeles rääkima: „…ja läksime kirikusse ja Küllil pisarad voolasid nagu filmis.” Edaspidi hakkas Külli samas kirikus palvetamas käima, iga kord mingi seletamatu pisaraklomp kurgus.

Peteri ja Külli laulatusele tuli 700 külalist, neist 15 eestlast, ülejäänud kõik Peteri lähemad-kaugemad sugulased-tuttavad. See oli Küprose mõistes väike pulm. Kui abiellub kaks küpriooti ja kohal on kahe noore „taust”, võib inimesi olla isegi üle kolme tuhande. Küprosel valitseb tugev suguvõsakultus. Päevast päeva suheldakse mitte ainult oma vanemate, vanavanemate ja õdede-vendadega, vaid ka vanaonulastega ja näiteks vaarvanaisa vennatütre tütrega. „Sellega oli raske harjuda, et neid külaskäike ja sugulasi nii palju on,” tunnistab Külli. Alguses kippusid tal nimed segamini minema, aga nüüd vuristab ta mehe suguvõsa juba peast.

Nõbud abielluvad

Sugulastevaheline tihe läbikäimine põhjustab häda, mida teame näiteks ajaloolistest kuninglikest suguvõsadest: omavahel abiellunud nõbude lapsed ei ole terved. Mõni aeg tagasi võttis Küprose valitsus vastu seaduse, mille kohaselt peavad abielluda tahtvad sugulased enne andma vereanalüüsi. Arstid uurivad geneetilist sarnasust, võimalike haiguste ja puuete esinemise tõenäosust.

Kui arstid leiavad probleemi, soovitavad nad noorel perel parem lapsendamisele mõelda. „Sellegipoolest läheb suur osa riskile: et äkki meil õnnestub, äkki ei sünni haige laps,” ütleb Külli ja räägib oma abikaasa ülemusest, kellel sugulusabielu tõttu valgeveresustõbi ja äkki tal läheb õnneks 35nda eluaastani välja venitada…

Saarel elab küprioote alla 600 000 – „Väike kogukond, aastasadu suletud saarel elatud, paljud põevad ühte ja sama geneetilist haigust,” arutleb Külli. „Selles mõttes on meil, eestlastel, vedanud, et meilt nii palju rahvaid on üle käinud ja oleme teistega rohkem segunenud.”

Mesinädalail ekskallimaga

Peter, mis on Küllis teistmoodi kui tavalises küprose naises?

„Nii ei saa küsida! Kõik naised on sarnased, ainult kultuurid on erinevad!”

Sellist kassi-hiire mängu mängime veel tükk aega. Ühtegi vettpidavat tsitaati ma ta naise kohta ei saa, selle asemel tuleb kirglikult esitatud kriitika Eesti regionaal- ja sotsiaalpoliitika kohta. „Kas sina tead, et teil elavad inimesed maal väga vaeselt?! Kuulge, te peaks midagi ette võtma!”

Külli on 29 ja Peter 38. Aga mingil moel jätab valjuhäälne Peter mulje, nagu oleks ta oma naisest noorem, võib-olla tuleb see rasedusest. Külli räägib parasjagu etnofilosoofilist juttu, kui ta mees äkki sekkub ja küsib mult: „Aga kui palju majad Eestis maksavad?” Siis uhkeldab, et oskab eesti keelt, aga kahjuks ei tule ükski sõna praegu meelde. „Musi, amps, siga,” ütleb Külli kergelt emalikul toonil ette, Peter noogutab ja naerab nakatavalt. Temas on jõulist tõmmu mehe karismat. Külli vanematele oli väimees kohe meele järgi olnud. „Ta on selline inimene, kes meeldib kõigile,” ütleb Külli.

Seitsmenädalasel pulmareisil Ameerika Ühendriikides sõitis koos värskelt abiellunutega mööda lõbustusparke ja ostukeskusi ka Peteri endine elukaaslane, temavanune ameeriklanna. „Nad on head sõbrad,” räägib Külli ja näitab fotosid: Peter koos kahe rõõmsa naisega, endise ja praegusega. Perekond Pavlou on kummaline kokteil ameerikalikust vabadusest ja kreekalikust vanameelsusest. Alles äsja on Külli rääkinud Küprose tabudest-normidest, nüüd aga: „Miks ma peaks armukade olema? See on ju Ameerikas nii normaalne, et pärast lahkuminekut ikka sõpradeks jäädakse.”

Mitu emakeelt

Nagu korralikule Küprose naisele kohane, jäi Külli peagi pärast pulmi last ootama. Minu külaskäigu ajal paitab ta poolkogemata sageli oma kõhtu ja naeratab, silmad enda sisemasse suunatud, lapseootel naise naeratust.

Mis keeles laps rääkima hakkab? „Emakeeleks kolm keelt!” vastab Külli nii kähku, et jääb mulje – ta on sellele küsimusele juba varemgi vastama pidanud.

Üle õue elava meheema juures käib noorpere iga päev lõunat söömas ja Külli pursib seal usinalt kreeka keelt, niisamuti ka tööl kolleegidega. Vahepeal sunnib Küll end eesti keeles mõtlema, sest ka mõtted kipuvad ju võõrkeelde minema ja emakeel jääb kängu…

„Oi, kui tore, saan eesti keeles rääkida!” hõiskas ta mulle telefoni, kui helistan talle Nikosia hostelli eest telefoniputkast ja ennast ääriveeri külla pakun. „Ma pole juba kuude kaupa ühtegi eestlast näinud!“

Pool meie intervjuust toimub aga inglise keeles, sest Peter saabub koju ja viisaka abikaasana räägib Külli mehele arusaadavas keeles. See on nende kodukeel ja tulevased lapsed on plaanis panna Küprose ingliskeelsesse kooli. „Kellel siin vähegi raha on, panevad lapsed sinna, et neile tulevikuks parema hariduse võimalused tagada,” sõnab Külli.

Peter ütleb, peaaegu hüüab: „Viiesaja aasta pärast ei räägi keegi enam eesti keelt! Ja kreeklased ei räägi kreeka keelt! Ja tead, miks? Tead ju, mis keelt nad räägivad?” Vastus on ütlematagi õhus. Kosmopoliitne ingliskeelne maailm.

Muide, Külli küpriootidest sõbrad imestavad, kui kuulevad teda eesti keelt rääkimas: „Kuidas sa seda teed? Kuidas saab rääkida ilma sisse hingamata?”

Lõunamaa külm kliima

Kuulen ainult korra, kuidas Külli Küprose kohta kriitilise sõna lausub. Riik laseb rasedad naised dekreeti alles kaks nädalat enne oodatavat sünnitust, tagasi tööl peab aga olema juba neli kuud pärast sünnitust. „Nagu kommunism!” imestab Külli. Ilmselt tuleb see seadus paarikümne aasta tagusest ajast, kui veel vähesed sealsed naised palgatööl käisid. Praegu on töötavaid naisi Küprosel palju, aga loomulikult vähem kui Eestis.

Ka Külli kavatseb töötavate naiste ridadest mõneks ajaks irduda ja jätta rahamured ravimibisnisiga tegeleva Peteri hooleks. „Ma ei kujuta küll ette, kuidas ma saaksin oma neljakuise varanduse üksi koju jätta,” kinnitab Külli. Enamik töötavaid naisi jätab aga beebi oma emale hoida või viib lastesõime, kuhu algab vastuvõtt alates neljandast elukuust.

Haiguse tõttu tohib Küprosel töölt puududa kolm päeva aastas. Ah, mis haigusi seal lõunamaal, küsite. Arenenud lõunariikide haigused on nimelt külmetusköha ja –nohu, halvemal juhul isegi kopsupõletik. Sest mida prestiižsem on kontor, restoran või sõiduriist, seda jahedama õhukonditsioneeriga on see varustatud. Külli lahkub kodunt lämmatava suveilmaga ja astub oma kontorisse, jahedasse tuulisesse saali. „Meil on kogu aeg mõni naine külmetunud,” valgustab ta. „Töötan lõdisedes, paksud riided seljas, aga külm läheb ikka kontideni välja. Kui me lõunal Peteriga kokku saame, siis ta kallistab mind ja ütleb, et ma olen nagu jäätis.”