“Kus sa oled, Juhan Liiv?”

(pilt: www.maaleht.ee)

urmas-vadi-lavastuses-kus-sa-oled-juhan-liiv-on-liivi-rollis-aarne-soro-72076505Igale etendusele võtab iga vaataja kaasa iseenda. Etendusest saab tema elus mingisugune teemärk, vahel suurem, vahel väiksem. Kuidas sa sinna kohale said, mis su elus sel päeval veel toimus, kuhu sa sealt edasi suundusid, mis tunne sul oli? Ja mismoodi need tunded said segatud selle tulvaga, mille etendus andis?

(Ja tore on see, et näiteks ametlikud arvustajad ei saa sellistest asjadest kirjutada, aga oma blogis võib kirjutada just nii, et sa ise ka aastaid hiljem mäletad… mitte ainult tükki, vaid ka seda kõike muud selle ümber, oma elu lehekülge.)

Mul oli olnud segane nädal ja segane päev. Keset suve, palavas tühjas Tartus kohtusin ühe vana sõbra, luuletajaga. Ja temaga suheldes sain kuidagi eriti tugevalt aru, et minu elu on muutumas. See ei saa olema järsk muutus, mitte keegi ei saa sellest muutusest haiget, aga minul õnnestub saada ometi kord kätte see uus elufaas, kus ma olen 1) loomingulisem ja 2) keskealisem. Ainus, mis ma tegema pean, on iseendasse uskuda ja teha valikuid, piisavalt pehmeid ja piisavalt karme, mis edasi viiksid selles suunas, kuhu mul liikuda on vaja. Küpsemise suunas. (Ka praegu Setomaal kirjutamine on selliste valikute tagajärg…)

Kirjutasin sel päeval omale kaustikusse omapärase lause. See käis kõigi kohta. Mõtlesin juba ette õhtule ja Juhan Liivile (isa tahtis temast muidugi talupoega) ja samas endale (kuidas elu surub mind kirjastajaks, aga mina üritan olla kirjanik) ja samas ka hoopis oma suguvõsale, kõige kuulsaim liige meie suguvõsas on muidugi Anton Hansen Tammsaare, aga mõtlesin näiteks ka oma emale, kellel olid hästi ilusa tekstiga päevikud (hävisid tules)…

See lause oli:

“Kui sa ise end geeniusena võtta ei julge, siis ei tee seda ka mitte keegi teine sinu eest.”

See oli kõik veel enne seda, kui Alatskivisse sõitma hakkasin. Alatskivist pidi algama mu loomiguline tuur, kirjutama minek sõbranna vanemate maakoju. Nii et oli sümboolne minek. Musitasin-kallistasin-paitasin ja jätsin nad kõik maha. Sõitsin justkui vabaduse poole, päikeseloojangus, üksinda, viljapõldude ja heinamaade vahel, tolmust teed mööda…

Mõtlesin: kas pole omamoodi paradoks. Juhan Liivi isa polnud kindlasti rahul sellega, et poeg luuletajaks kippus (ja teine poeg samamoodi, kuuest lapsest kolm ei tahtnud maatööd teha, neid tõmbas keda paberi, keda pillide poole). Isa tahtis, nagu iga õige eesti mees ikka: talu tuleb edasi viia.

…ja paradoks on see, et praegu on kogu sellel Peipsiäärsel maastikul üksainus talu  edasi viidud. Alles vist nii, nagu isale võiks meeldida, sellisel õigel ja arhailisel moel. Tänu sellele pojale, kes talutöö asemel julges seda luhvtiasja ajada, oma kutsumust järgida.

Sama lugu juhtus näiteks ka Hansenite taluga Albu vallas. “Tõde ja õigust” teame ju kõik, Indreku prototüüp oli see poeg, kes läks ära vurleks kätte… ja tänu temale on talu alles  ja kui midagi väga katastofaalset ei juhtu, jääb see talu alles ka aastasadadeks.

Isade unistus on täide läinud, ainult et hoopis sellise vimkaga, mida nemad ettegi ei osanud kujutada.

Ja igaviku palge ees ei mäletata nende tublide vendade ja isade nimesid, kes talusid sellal ülal pidasid, kui kirjanikud oma annet otsisid… Ja isegi oma vanavanaisade nimesid ei mäleta rahvas. Jäävad vaid mõned nimed. Need, kes julgevad otsida. Ja muidugi need, kellele on antud, mida otsida.

Sääraste mõtetega läksin sinna rehe alla, kus ka päriselt kunagi Juhan Liiv oli maatööd teinud ja luuleridu saanud kusagilt… kust see luule siis ikkagi tuleb?

Selle kohta oli autoril Urmas Vadil urmasvadilik lähenemine. Jumal (Jaan Pehki kehastuses) otsustas saata oma poja maa peale. Pole täpsustatud, kui palju selliseid poegi ja tütreid jumalal võiks olla ja kui sageli ta neid maa peale saadab. Küllap just parajalt palju ja parajalt vähe, mõnele rahvale mõne põlvkonna sisse mahub üks, mõnele rohkem, mõni ehk jääb üldse ilma… Või vahel on juhtnud ehk ka nõnda, et mõni jumalapoeg või -tütar saadeti, aga ta ei julgenud, tegi ainult oma maatööd, mida maapealne isa käskis, ja jättis oma jumaliku missiooni täitmata.

Igatahes valis Juhan Liiv avastseenis omale maandumispaigaks Eestimaa, mingi omapärase kapriisi tõttu, kuigi papa jumal nina kirtsutas ja emotsionaalselt hüüatas: “Sinna! Misjaoks sinna?”

Siis ongi noor Juhan juba maa peal. Võrratud stseenid, kuhu on sisse põimitud Liivi luuleread ja sinna otsa kohe ema “Ah, ära hakka jälle peale!” Ja vaene isa, kes oli püstihädas selle enesekindla luulutajaga, aga siis korra ise ka libastus… luuletamine on nakkav! Rida isalt, rida pojalt!

Arne Soro oli Juhan Liivina õrna, peene huumori kandja. Raivo Tamm… teda me teame ju kõik. Tugev orgaaniline huumor.  Tamm mängis Juhani isa ja Liiva-Annust ja veel paari pisiosa, ja kuna minu kõrval istus üks naeruhimuline mees, kes iga Tamme huumorivõnke peale homeeriliselt reageeris… siis hakkas see mind häirima. Tamm oli kindlasti hea, aga ta samas segas, jättis Arne Soro ehk siis Juhan Liivi traagika varju.

Aga võibolla see oligi hea just nii. Ma ju ikkagi panin justkui käe liiva sisse ja püüdsin seda traagikat ja peenhuumorit, ja Tamm oli rahvas. See lõhestatus rahva ja geeniuse vahel hakkas tööle, ja ses suhtes oligi ehk õige, et kaks peaosalist tavamõttes “kokku ei mänginud”?

Klaudia Tiitsma on mulle näitlejana juba mõnda aega meeldinud ja ka seekord meeldis: teismeeas armuke (“Vali, kas mina või Eestimaa!”) ja vana ema, vaid sisuliselt põllevahetusega markeeritud uus roll ja… ta oli täiesti uue sisuga.

Üheks osatäitjaks oli liiv (kaks päeva hiljem käisin “Libahunti” kaemas, kus osatäitjaks kivid…). Liiv täitis eri funktsioone, näiteks pudrukausis… hakkas vaene Liivi osatäitja Soro seda ka tõepoolest sööma. Päris kriipiv oli seda vaadata… Toimis, isegi kui ei oska öelda, mis toimis. (Mulle meenus, kuidas lugesin aspereridiagnoosi kohta, et mittesobivaid toite süües elavad nad seda üle ja nende aisting meenutab liiva söömist… niisiis tekkis vaimse häire teemaline allusioon, muidugi. Kuigi pigem oli selle tüki eesmärk näidata, et Juhan Liiv ei olnud hull.)

Ja liiv toimis, ja muusik nurgas toimis, ja valgustus toimis – see oli üks odavamalt tehtud tükk üldse, ja just selles oli oma võlu. Sobis sinna liiva sisse. Mismoodi valgus oli tehtud, ei tahakski reeta… Aga hea küll. Publikule anti taskulambid. Esimesed kümme minutit mõtlesin, et ma ei harjugi sellega ära, mismoodi valgusvihkude trobikond ringi saalib, eriti kui näitlejad liiguvad. Selgus, et väga kiirelt harjusin. Ja sellest sai samuti omamoodi osatäitja: valgus. Kui saabus uus tegelane, sööstsid osad kiired tema poole, mõni pani edasi tagasi, enne, kui ära otsustas, kellele truuks jääda… Aga selle mängu fikseerimine ei seganud aju, sai ikka edasi nautida tükki.

Kui lähedal on ikka huumor ja kurbus. Mismoodi saab kasutada vanu kirju ja luuleridasid… Oo, ja luulele saab vihjeid teha isegi ridu välja ütlemata. Üks parimaid vihjeid minu jaoks oli see, kui uksele tuli vettinud Liiv, isa vaatas ta poole (umbes nii): “Tulid linnast?” – paus, poeg väriseb. – “Tööd?” – paus, poeg väriseb. Ema astub juurde ja ulatab leivapätsi. Publikust käis kahin läbi. Ma ei tea, kas on veel teist sellist luuletust, millele  saab eestlase hinge niimoodi kaja tekitada.

…Kui kõik läbi sai, asusin edasi sõitma, kusagile Peipisi äärde, öömaja otsima. Maastik mu ümber, aknad lahti, ööhääled autosse… Mõtlesin, kui väga ja kui ausalt Liiv seda maad armastas.

Ja mõtlesin seal udus sõites veel näidendi pealkirjale. “Kus sa oled, Juhan Liiv?” Mhm. Juhan Liivi geeniuselegendi on meil väga vaja, aga kas meil on vaja leida uus Juhan Liiv, nagu näidendi reklaamis ütles? Ja mida see üldse tähendab? Uus piinatud geenus, keda tema eluajal ei mõisteta, aga kellel on nii palju julgust ja sisemist sundi sees, et ta kirjutab ikka, et kunagi järeltulevasi aidata?

Nüüd öeldakse, et Kristiina Ehin on meie uus Koidula, ta toob rahva armastuses ja uhkuses kokku (kuigi luule on neil küll väga teistmoodi). Nende ühine rõõm/traagika on nende suur populaarsus eluajal.

See luuletaja, kellega mina eksistentsiaalsetel teemadel tolsamal hommikul suhtlesin, oli Indrek Hirv. Väga andekas mu meelest, ja omal moel kraapima panev. Aga kindlasti mitte Juhan Liiv. Või siiski, see on sarnane, et nad on moest kõrval, lihtsalt kirjutamas sirgeselgselt oma asju. Aga Juhan Liivi ei tahetud ju avaldada, Indrekul seda probleemi pole mu meelest küll kunagi olnud, vastupidi. Aga Juhan Liiv, kui iganes tugev natuur ta oli, nii vales stiilis kirjutamas, nii vaene. Nojah, tema legendi osa on olnud haletsus, ja ega Vadi tükk seda muutnud.

(Peaks üle lugema-uurima. On küll kuulda olnud Noor-Eesti toetusest ja raakogumisest, aga kas selles polnud pigem mitte haletsus motiiviks? Või pidasid nad Liivi andekaks ja seepärast tahtsid aidata?)

Võibolla peakski teatrist lahkudes edasi mõtlema nii: see lugu rääkis sellest, kuidas meile vahel andeid kingitakse. Üleval kusagil on vanajumal, kes saadab kingitusi. Olgem valmis neid vastu võtma.

PS. Pildiotsing. Lahe oli google´isse kirjutada: „Kus sa oled, Juhan Liiv?“ Ae, ae? 🙂

 

Üks arvamus ““Kus sa oled, Juhan Liiv?”” kohta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.