Kuidas kõik on omavahel seotud („Öös on asju“ ja „See asi“ lavastused Endla teatris), vol 2
Mul on nii hea meel kohata tõelist annet. Seda ikka ju vahel juhtub ja see on selline omamoodi helge rõõm. Vaatasin enne lavastaja Laura Metsa pildile otsa, niisugune noor, keskkoolilapse nägu, ja milline brutaalne anne, minu meelest. Ma olen nüüd kahte ta lavastust näinud. „Raba 45399„ (eestlaste välismaale kolimisest), tahan seda veel kord näha, siis kirjutan sellest Sulle ka, see oli igatahes tükk, kus mul pisarad silma tulid ja nö tabasin imet.
Ja vaat just eile rääkisin sellest, mismoodi teatris võid hetked maha magada ja ongi laev läinud… Mul on nii kahju, et ma ei jõudnud vaatama Laura Metsa varasemaid asju, ei olnud parajasti nii tugeval teatrilainel. Aga nüüd siis vähemalt tean, et on üks selline lavastaja, kelle sleppi end haakida ja seilamast nautida…
–
Eileõhtune tükk oli „See asi“. Olgu öeldud, et see, mismoodi ma etenduse sisu ette kujutasin, oli hoopis teine kui tegelikkus… Jah, see kujunes küll ümbermaailmarännuks ja justkui millegi otsimiseks, aga need lood olid kokku pandud hoopis teisiti, kui arvasin.
Enne etenduse algust jõudsin korra gugeldada… esietendus lükkus nädala võrra seoses logistilise keerukusega… No nii?
Ja kui ma nüüd mõtlen järele sellele, mis asi see oli, milles ma eile õhtul osalesin, siis minu meelest kahe sõnaga öeldes oli see logistiline geniaalsus.
Seda poleks saanud olemas olla.
Kujutage nüüd ette, et on tekst, mis koosneb erinevatest kildudest, mis kulgevad küll ajaliselt lineaarselt, aga esialgu ei saa sa aru, miks sulle räägitakse just neid lugusid. Tasapisi hakkad taipama, mosaiigikillud hakkavad üksteist peegeldama ja kokku haakima…
Ja kujuta nüüd ette, et kogu publik on kogu selle mängu ajal jaotatud nelja erinevasse rühma, mina näiteks sattusin olema roheline, ja oma reisisaatja sabas mööda teatrimaja liikudes jõudsin ma pildist pilti… mõnes pildis oli ainult meie rühm, mõnes olime koos sinistega, mõnes punaste, mõnes lilladega ja veel muud kombinatsioonid.
Üks lugu, seitse erinevat lava, neli erinevat rühma.
Kuidas ta sellega küll hakkama sai?
Ja kuna kogu näidendi tekst rääkis maailma kaubandusest ja sellest, mismoodi kõik siin meie planeedil on kõigega seotud, siis ei tekkinud kordagi seda tunnet, et püsti hüppamine ja uue puslekillu juurde kõndimine oleks imelik. Ei, see andis just kogu sellele kaosele ja segadusele aina juurde. Kõndimise ajal oligi aega mõelda mõistatuse lahenduse peale. Teisisõnu: lavastuse vorm toetas sisu, täielikult. Kõik on kõigiga seotud, ka publik muutus elavateks killukesteks…
Sest vaat, sedasi ringi liikudes hakkab kaaspublik väga kiirelt väga palju rohkemat tähendama kui nö tavalises teatris. Meist said matkakaaslased, jälle treppidest üles ja alla ja koridoridest ja „Ainult personalile“ ustest läbi ja uues kohas kiirelt tagumik paika, stseen algab ja…. „Oot, Mis öeldi?“ sosistab naaber mulle. – „Meie jääme paika, sinised lähevad ära…“ – „Aa…“
Vaatasin neid ühel kirkal hetkel ühes pisikeses uberikus, kus me maas istusime ja ühiselt kihistasime ja mõtlesin, et kuidas öeldaksegi: eesti keelel ja kultuuril pole ühtegi teaduslikku põhjendust eksisteerimiseks, see on pigem ebateadus, esoteerika, maagia, mäng…
See uberik polnud muide isegi koridor ega proovisaal mitte. Lihtsalt üks vana mistraga kaetud uberik. See oli mängult Hiina massitootmise kontor.
Ma ei taha Sulle teemaliine ära rääkida, sest peale selle, kui loo proloog (keskaegse kaubandusteede avastaja Magalhaesi ja Hispaania kuningas Manueli kohtumine) läbi sai, oli kõik ülejäänu mulle üllatus, ja tahaks selle ka Sulle nii jätta, mine matka ise ja pane oma pusle kokku sellest, mismoodi on seotud „See asi“ ja sigade toitmine Rumeenias, näiteks.
Tegelikult see ühiste seoste tunnetamine oli siiski vaid üks teksti teemasid.
Oli näiteks üks armastuseta noor abielupaar ja nende nääklemine, tuletades korraks meelde ühe mu lemmiknäidendi, Bergmanni „Stseenid ühest abielust“, ja eriti hõrgult oli kirjutatud tegelaskujude positsioon (kujutad ette, kuidas kaks tegelast räägivad enda lugu, justkui otse publikule, aga siis publikut unustades ja nääklemisele andudes).
Ja lugu sellest, kuidasmoodi kunst sünnib juhusest, või õigemini: meediahaip sünnib juhusest. Mismoodi klõpsiti maailmakuulsaks saanud foto ja mismoodi selle ümber ehitati näitusi ja telesaateid. See oli piiripeal-võimalik lugu, tänapäeva maailm on nii lihtsalt manipuleeritav.
Ja lugu sellest, mida tunneb üks mmm… toormaterjal (ei ütle, mis, las olla üllatus). Black boxis, üleni pimedas, kujuta vaid ette. (vist isegi hädaväljapääsu sildid olid kaetud. Olen ka enne pimeduses stseene näinud, isegi Off-Broadwayl, ja seal oli ohutusnõuded liiga hästi täidetud… pimedus polnud piisav.)
Seda, kui ägedalt kasutab Laura Mets skaibi võimalust, nägin „Raba“ etenduses ka. Kuigi võibolla oli see skaibisessioon ikkagi autorilt niimoodi sisse kirjutatud?
Teksti autor on noor saksa näitekirjanik Philipp Löhle, mõnusalt irooniline ja mänguline. Oli näiteks üks koht, mis oma tonaalsuselt läks muust tekstist ehk välja, muinasjuttu (kuidas surnud inimene püsti kargas ja vaidlema ja oma saatust muutma hakkas), see oli minu jaoks tõeline kirss tordil. Kõige paremad on tekstid, kus on kõik võimalik.
Ja see toob mind tagasi sinna, et minu jaoks kõlas kogu „See asi“ imeliselt kokku Mati Undi ja Ivar Põllu „Öös on asju“ tükiga. Mänguga.
PS. Ma kindlasti tahaksin näha ka Laura Metsa „Alice Imedemaal“ tükki, mida ta seal teeb. Võtan loodetavasti lapse(d) kaasa ja kindlustan neilegi ühe ülima elamuse.