Kuidas kõik on omavahel seotud („Öös on asju“ ja „See asi“ lavastused Endla teatris), vol 1

„Millal sa olid viimati õnnelik?“

Keegi küsis mult seda.

Tavaliselt ju nii ei küsita. Ma takerdusin poolelt sammult ja jäin ise ka enda sisse vaatama, tükiks ajaks jäi see küsimus mu sisse.

Tänase seisuga on vastuseks: ma olin viimati õnnelik teatris, lausa kaks õhtut järjest.

Ja üldse, vähemalt pooled teatrikülastused on minu jaoks õnne tekitavad. Ju ma siis kuulun kogudusse, ju ma taaskinnitan oma lapsena kogetud õnnekogemusi.

Mulle tõesti meeldib iseend ära anda loo jälgimise sisse. Kõik vahendid on lubatud, ka toss ja strobo ja ekraanid. (Aga miks ma kodus telekat vaadata ei taha, miks ma sellesse kogudusse ei kuulu ja miks ma ka Mariat teatrikogudesse kasvatan… see on jutt mõneks teiseks korraks…)

Alles teise õhtu poole peal sain aru, et täesti kogemata olin korraldanud endale kokku klappiva teatriskäigu. Kõik on omavahel seotud! Just sellest rääkisid mõlemad lavastused ja just niimoodi pusletükkidena nad omavahelgi kokku klappisidki.

Mati Unt, „Öös on asju“, seda ei saa Sina, kes sa seda siit loed, enam mitte kunagi vaatama minna. Läbi. Oli vaid hetk, milles viibisime, kõige viimane kord, ja lavastus on nüüd maas.

Undi kohta üks märkus… ma mäletan, kuidas ma kord ammu mõtlesin talle, mõtlesin sellele, et miks ta küll niimoodi oma annet teatrile kulutab (jah, nii ropult mõtlesingi). Minu jaoks tundus raamatute kirjutamine palju jäävam ja pikemas mõttes eesti kultuurile kasulikum. Panustad millessegi, mis jääb ka siis, kui sajandid vahetuvad. Aga Unt jättis kirjutamise – kui ta teatri seinte vahele sattus, tinistas teater ta ära.

Päris lõpuni ei saa ma Undist siiani aru, aga iga aastaga saan natuke rohkem. Esiteks tegi ta muidugi lihtsalt seda, mida tema soovis ja ihaldas, mitte ei üritanud kasulik olla eesti kultuurile, teiseks – teatri võlu ja valu ongi just see, et ta võtab ootel inimese naha ja karvadega ja mängib temaga oma mängu, jutustab oma lugu: kohe. Kas oled sees või väljas? Pärast enam ei saa. See mäng saab läbi. Ja mis sellest, et ta õhku haihtus?

Ja veel, et asjale veel vunki anda ja segasemaks teha, sest kõik on kõigega seotud…

Ma nii tahaksin, et saaksin ärgata 1969 aasta Tartus ja vaadata Toominga ja Hermaküla asju… ei saa… Aga muide, Pärnu Endla sammassaalis on Mati Undi fotonäitus neist aegadest, väga äge näitus, minge vaatama!

 

See võib ajada iha minevikku rännata muidugi suuremaks.

Ja ajabki, ja siis saad aru, et see on osa sellest samast mängust.

„Dramaturgiliselt on mittekohtumine vahel tugevam kui kohtumine.“ Ihalus on ägedam emotsioon kui kättesaamine. Nii et ongi hea, et me kõike ei saa, ja jäävad vaid kujutelmad sellest, millest me ilma jäime. See on üks teatri võlu. Mängime, kuni mäng on läbi, ja tulevikku ega minevikku me mängu võtta ei saa. Täna on täna.

Niisiis, „Öös on asju“, Mati Undi kõige imelikuma romaani lavastus Ivar Põllult, ühelt imelikult lavastajalt, kes olla kasutanud undilikke imelikke lavastajavõtteid… umbes sellise eelarvamusega ma saabusin saali.

Tead ju küll, kuidas kästakse mobiiltelefonid välja lülitada? Ja seesama hääl jääbki seletama seda, mismoodi teater ei taha ju paha ja õpetab õigeid asju… (Toon: retro.) Ja suur lava on täis aknaid. Need kraapivad lood, korraks puudutatud elud – tead seda tunnet, kui oled pimedas õues ja vaatad aknasilmadesse? Iga akna taga on uus elu. Kõik nad tahavad sedasama, globaalselt, mitte ainult Lasnamäel või Annelinnas või Mai rajoonis, aga ka Aafrikas ja Hiinas. Kõigil on õigus tahta vanni ja televiisorit. Aga kuidas me kõik oma vannide ja televiisoritega siia ära mahume?

Undi romaan on  tarbimisühiskonnast ja sellest ängist, mis jõuab pärale igale mõtlevale ja tundlikule inimesele varem või hiljem: vastus on selge, me ei mahu siia ära.

Aga mis siis saab, kui elekter ära võtta? See võiks ju maailmale hea olla? Maailmale, mõistad – mitte inimkonnale?

Kas Sina oled sellele mõtelnud, mis siis saab, kui keset külma talve läheks elekter ära ega tulekski mitte kunagi tagasi?

„Naine jäi vait.“ Mustad mehefiguurid seismas paneelmaja ees ja ootamas surma, enam ei loodagi midagi muud. Moosid keldris ei põle. Kusagilt sooja ei tule.

Üks isiklik märkus, mis seletab, miks mulle see lugu meeldib.

Pean tunnistama, et sellest peale, kui ma ennast mäletan, on mulle meeldinud ette kujutada maailmalõppu.

Ja see romaan ja see näidend räägivad maailmalõpust väga erilises võtmes, nii et ühel hetkel keerab äng üle võlli ja hakkab lõbus. Maailma lõpus ootavad Unt ja Põllu ütlevad: mängime!

Ma meelega ei gugelda juurde, mis on selle lavastuse kohta varem öeldud. See võiks võtta hetkelist mängurõõmu vähemaks…

Ilmselt on seal päris arvustustes välja toodud videokunstnik ja valgusmeister. Retromaailm, lapsepõlveaeg, see tuleb nii videos kui valguses… Ka muusika valik tekitas seda. Üldse, kui Sa tahaksid, et ma jutustaks midagi veel süžeest, siis mina seda ei suuda. Oli rida sketše, mõned naljakamad, mõned segasemad. See oli just sedasorti teatrielamus, kus tuli end ära anda ja kõigi meeltega elamuse sisse minna, ja tunda, mis sinuga juhtub.

Ma ei tea, mis muusika see täpselt kõlas, aga mulle tuli silma ette meie kortermaja köögi vana VEF-raadio. Vaat sellised hetked. Kui meenub vana vakstu ja vana raadio, üks pilt Su seest, mälestuste ja unenägude maalt.

Kui mõtlesin järgmisel hommikul tagasi teatrielamusele, tuli ette kaks tugevat pilti, mõlemad olid seotud valgusega. Üks oli hetk ühest üksikust majast keset metsa, üksik elektripirn rippumas keset lage, selle ümber katkine kartulikorv, valgus läbis kartulikorvi ja tekitas seintele vanglakardinad.

Sellest see lugu ju rääkiski. Kuidas inimesed olid elektri vangid. Seda taipasin ma järgmisel hommikul. Ma olin selle kaasa võtnud ja kalliks pidanud, aga alles järgmisel päeval, poolune seisundis, jõudis mu mõistusele kohale, kui eriline ja oluline valguslahendus see oli.

Teater on nagu unenäod, vahel sa võtad vastu asju nö seljaaju tasandil reageerides, nii et ise ei märka ega mäletagi… Aga mõjuvad ikka.

Ja ka teine pilt oli sama unenäoline. See oli viimane stseen. Näitlejatest oli hetkeks saanud lavatöölised (selles lavastuses tegid nad seda ikka siin-seal, see käis selle mängu reeglite juurde) ja nad sättisid kummalised papist seisvad kujud keset lava. Algas varjude ja valguse mäng. Valgus liikus nii, et papikujud hakkasid jooksma.

Kõige ees oli aga varjuteatriga tehtud üks tuumaseen.

Kaks diskosoenguga tüdrukut külitasid ja vahtisid tuumaseent.

Umbes nii see lõppes. (Ja nagu öeldakse hea romaani ja hea lavastuse kohta, vahepeal võib ju natuke ligadilogadi ka olla, aga kui lõpp on tõmmatud kindla käega, siis anname muu andeks.)

See oli maailma kõige lõbusam maailmalõpp. Ja kurb ikkagi ka, sest ega faktid kusagile kadunud olnud. Muidugi on maailm ülerahvastatud ja ühtegi loogilist valutut väljapääsu pole.

(Ok… Ja Laura Metsa „See asi“ lavastusest kirjutan ikkagi homme… tuleb teatrielamuste teine osa.)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.