“Edu on sama keeruline kui ebaedu” ja Maxima “Meie Eesti” kampaaniast

…Ütlesin endale, et aitab, mina sellest “Meie Eesti” hullusega täna rohkem pead ei vaeva, aga ma ei saa parata, mõtted keerlevad ikka selle juures.

Sain ennist telefonikõne Maxima turundujuhilt Jannelt. Poeketi seisukoht on selge, kampaania on läbi, tiraazh läbi müüdud, nad liiguvad edasi. Ja see ongi arusaadav, professionaalne. Nad teevad poodi, neil on plaanitud kampaaniad ja üks kampaania läks üle ootuste edukalt.

Ja ma olen saanud viimase nädala jooksul kümnete kaupa kirju ja isegi telefonikõnesid võõrastelt. Neilt inimestelt, kes ka soovivad seda “Meie Eesti” raamatut ja kellele ei jagunud.

Antud olukord peaks mind kui autorit rõõmustama ja ilmselt natuke rõõmustab ka, aga kuni olukord pole lahenenud, siis see ikkagi pigem painab.

Need lood, mida mulle on jagatud…. Kõige rõhuvam on lugu perest, kus isa suri ja nad tegelesid leina ja matustega ega taibanud raamatut osta õigel ajal, kui veel saadaval oli… Mul endal on ka vaid üksainuke raamat ja seda tahab Maria praegu igal õhtul unejutuks, meie perel Annale (raamatu peategelase prototüübile) isegi ei jagunud isiklikku raamatut, nii et ma ei saa seda meie ainukest ära kinkida.

Et miks me kirjastusega siis ise juurde ei trüki?

Meie algne kokkulepe (ja üsna nudi koostööleping, mille ma ise kokku kirjutasin) oli see, et Petrone Print teeb sisu ja Maxima vastutab trüki ja levi eest. Autoriõigus on jah minu ja kunstnik Piia oma. Praegune olukord on juriidilises mõttes veidi segane.

Aga kui me kirjastusega trükiks juurde ise, siis kus me seda levitaks? Kui palju ikkagi juurde peaks trükkima? Kui palju neid kleepsukogujaid veel on, kellele raamatut sel kujul (valgete laikudega) vaja on…? Ei tea täpselt. Muidugi on lisa trükkimine risk. Igasugune trükkimine on risk, kohvipaksu pealt ennustamine.

Mina olen lastekirjanik. Jah, just seda olen ma eelkõige. Ja minule läheb hinge see, kui lapsed kurvastavad. Ma tean laste maailma. Ise ka olen seda üle elanud, kuidas laste seas levib miski. Mäletan ka seda, kuidas meie Maria kunagi eelmisel aastal tuli lasteaiast koju ja teatas, et teised rääkisid, et kusagil on “Maksimaa” ja seal “Maksimaal jagatakse kleepse”. (Need olid mingisugused multifilmide kleepsud.) Me käisimegi toona ära seal Maksimaal ja ta sai ostuga kaasa mõned kleepsud, mida siis sai tähtsa näoga oma joonistuste peale kleepida. Täpsemalt me süsteemi ei süvenenud.

“Meie Eesti” raamat on kontseptsioonina ju seesama, osta ja kleebi, lihtsalt me tabasime midagi. Midagi suurt, ilusat ja üllast, õigel hetkel. Ja lisaks lastele haakusid nende vanemad. Mul on palju lugusid sellest, niiöelda integratsioonist, kuidasmoodi on Eesti lapsevanemad asunud omavahel suhtlema, vahetama, aitama, komplekte kokku saama…

…kuidas kusagil paneelmajas said naabrid omavahel tuttavaks tänu kleepsuvahetamisele,

…kuidas lapsed tahtsid vanavanematele külla minna teise Eesti otsa, et kleepsuraamatut kokku saada,

…kuidas eesti ja vene soost lastevanemad said lasteaias sõpradeks, kleepse vahetades.

Ja mitte ainult lapsevanemad, on ju ka lood…

…kuidas kogub noor naine omale kokku raamatut, et äkki kunagi saab lapse, kellele see Eesti 100. aasta mälestuseks kinkida.

…ja kuidas vanematele üllatuseks teismeline tüdruk asus sama ideega koguma. Enda jaoks raamat veidi lapsik, aga kunagi kasvab suureks ja hea lastele pärandada.

…ja kuidas keegi asus koguma väliseesti koolile, või kohalikule raamatukogule, või Hiiumaa raamatukogule (Ei ole üksi ükski maa, Hiiiumaal polegi Maximat ja siis saadeti mandrilt Hiiumaale postiga, et raamatut kokku saada)…

Ma olin alles mõni nädal tagasi kurb ja pigem pettunud Eesti inimestes, ja küll siis hakkas järjest sooja tulema, kui Eestisse tagasi jõudsin ja aru sain, mismoodi “Meie Eesti” fenomen on hoogu kogunud. Sõna otseses mõttes poes, tänaval ja teatris on inimesed tulnud mulle isikikult juurde tänama (ja tavaliselt ka küsima, et ega mul raamatut või kleepse pole müüa… aga ei ole).

Ja see ei ole tõesti ainult minu isiklik teema. Ma oleksin samamoodi härdunud, kui näeksin pealt mõne teise autori raamatu puhul sellist sooja vastuvõttu ja koostööd. Eestlased on seenevõrgustik, kes aktiveeruvad täiesti omal moel.

Ma kusagilt lugesin, et maailma kõige suuremad ja elujõulisemad elusorganismid on seenevõrgustikud.

Igatahes ma usun ja loodan, et see puuduvate raamatute juhtum ühel või teisel moel laheneb. Hoidkem lihtsalt pöidlaid peos (ja kleepse alles). Ma ei taha kuidagi rabistada. Olgem tänulikud ja rahulikud.

Aitäh kõigile, kellele “Meie Eesti” meeldib ja kes on seda fenomeni tekitanud, et see raamat ajalukku läheb, Eesti 100 aastat meenutama jääb (üks lisatiraazh ju juba tuli). Aitäh Maximale idee eest ja Piiale ilusate piltide eest.

13 mõtet ““Edu on sama keeruline kui ebaedu” ja Maxima “Meie Eesti” kampaaniast

  1. Mari

    Tere Epp!
    Kirjutan siia esimest korda, kuigi lugenud olen ammu. Alati imestan kui loen Sinu madalseisudest, sest kõrvalvaatajale tundub, et Sul peaks minuma ju enamjaolt hästi. Edukas kirjastaja, hea kirjanik, tore suur pere, maailm valla… Kuid tean isegi kui lihtne on seda-kõik on parimas korras- muljet luua. Ise tegelen sellega alateadlikult edukalt, minu arust pole teistel vaja minu probleemidega kursis olla ja nii usutaksegi, probleeme mul pole. Aga meie ühiskonnas… ma parem ei ütlegi KUI pettunud ma kõiges olen(küündimatu valitsus, sotsiaalne ebaõiglus, korruptsioon, vaesus jpm). Aga Eesti ja tema inimesed(hoolimata nende torssis olekust ja muust, noh ma olen tegelikult ise samasugune!) on mulle armsad! Ja selle 100.aasta juubeliga liigutas kõik see, mis Eestiga sisuliselt seostus, ka see kleepsukampaania!
    Ise olin ikka päris üllatunud kui selle raamatu Maximast leidsin! Ostsingi selle suuresti Sinu nime tõttu ja alles kodus sain aru, et tuleb kleepse koguda. Noh kleepse mul napib, FB kontot mul ka pole(enam), nii et minu probleem ongi, erinevalt mõnest teisest, kleepsude puudus. Ja seetõttu toetan kahe käega mõtet kordustrükkide järele. Sest selline Eesti olemust kokkuvõttev raamat on ju tegelikult ka puudu ja vajalik nii eesti kui venekeelsena! Nagu Delfigi tunnustavalt nendib, et parim integratsiooniprojekt.
    Loodan südamest, et asi laheneb ja usu, Epp, eestlastes on palju rohkem kui nad raatsivad(viitsivad, tahavad…) välja näidata! Mükoriisa ongi salapärane asi! 😀

  2. Triinu

    Tere.
    Meie pere on üks hilistest märkajatest. Oleks ka soovi nii raamatule kui kleepsudele(2 ja kohe-kohe 8a saavale poisile). Ja kuna soovijaid on omajagu siis ehk oleks mõtekas teha siis viimane trükk mitte uisapäisa vaid nii öelda vastavalt tellimustele.
    Kas oleks selliselt kuidagi võimalik? Usun, et see paras närvi ja aja kulu, kuid ilmajäänud see eest saaksid parajalt rõõmu sellest võimalusest endale see raamat(kleepsud) tellida.

  3. Kristin

    Võib-olla tasuks raamat ka ilma kleepsudeta välja anda. Mälestus ikkagi ja kogu sel EV100 teemal päris talutav tekst…

  4. Marju

    Kas võiks kleepsud panna netti üles ise väljaprintimiseks? Meie ka alles veebruari lõpus ostsime raamatu ja kleepsudest saime kokku alla poole. Kahjuks sattus korduvaid kleepse ja tütar, paraku, kasutas neid siis oma seinakaunistusena (selle asemel, et vahetada). Kõike head!

  5. Eppppp

    Mhm, ka huvitav mõte, mis kedagi ei tohiks ju kahjustada enam. Aga praegu soovitan Maxima infopunktidesse helistada ja küsida, paljudes on neid üle, kuuldavasti. St inimesed on toonud.
    Ja kellel on üle, viige lähima Maxima infopunkti 🙂

  6. Pingback: Salajased tehingud Selveri parkimisplatsil – Tikri Päevaraamat

  7. J

    Tavaliselt on see laste teema, meie peres olen mina, ema, see fänn!
    Ja mul on veel niiiii palju kleepekaid puudu 🙁 Aga no ei saa poes sisseoste teha vaid sp, et kleepekaid on puudu 😀
    Lepin sellega, mis kokku sai kogutud ja õnneks on viimasel lehel kõik pildid välja toodud, mistõttu saab sealt vaadata, kui tekib küsimusi…

    Vâga ilus mõte ja teostus, aitäh!

  8. K

    Meie tahtsime ka seda raamatut osta, aga kuna elame välismaal, siis polnud võimalik. Ma algul ei saanud aru, et see mingi tähtajaline kampaania, mõtlesin et kui tuleme Aprillis Eestisse, siis ostame. Nüüd siis kuulsin, et kampaania lõppenud ja raamatud ning kleepsud läbi. Väga kahju et jäime raamatust ilma 🙁

    Tore oleks kui raamat kordustrükki läheks ja veelgi toredam kui oleks võimalus kõik kleepsud ühe korraga ära osta. Tean teisigi välismaal elavaid eestlaseid kellele see raamat rõõmu valmistaks.

  9. Merilin Meius

    Tere! Seda lugu ja “Salajasi tehinguid…” lugedes läksid kohe silmad märjaks. Suured tänud suurepärase raamatu eest, Epp. Maxima on selle kampaaniaga minu meelest veidi puusse pannud selles osas, et kleepsud oleks pidanud poodidesse jääma kauemaks eriti nüüd kui oli teada, et selline hullus on toimumas ja raamatud kõik läbi müüdud. Kampaania lõpus soetatud raamatutesse ei ole ju reaalne enam 100 kleepsu osta ka kõige parema tahtmise juures. Kui raamatud läbi müüdud siis kleepse peaks ikka võimalik soetada olema, see on ju puhas nende endi sissetulek kui kleepsud kampaaniatoodetega siduda? Minul sai raamat vahetamise teel oma viimased kleepsud eile, kuigi sai ostetud päris kampaania alguses. Mida vähem puuduvaid kleepse on, seda väiksem oli võimalus poest uusi saada. Seega võis Maxima suuremahulist vahetuskampaaniat juba ette arvata, sest samasugune kuigi poole väiksem vahetamine käis ka “Minionite” kampaania ajal lapsevanemate vahel. Nüüd kui endal raamat koos, tahan enda üle olevaid kleepse laiali jagada ja jälgin FB-s soovijate kuulutusi. Olen märganud, et 60 algavaid kleepse pea üldse ei soovita, järelikult on neid palju ringluses ja ka meil on neid kõige rohkem. Samas on mõned mida väga vähe liikvel. Võimalik, et kleepse pääses ringlusse väga ebaühtlaselt ja mõnedel jäävadki vajalikud saamata. Kurb, sest tõeliselt ilusad kleepsud on. Minu lemmik on nr.10, roosade sätendavate tulpidega 🙂 Mõteid raamatu uuest trükist. Vanasti, nõuka ajal tehti küll nii, et enne tellisid ja maksid raamatu ära ja siis mitme-mitme kuu pärast said teate, et nüüd võid järgi tulla. Mäletan, et viimati tellisin niimoodi “Tuulest viidud”. Oh kus sai seda oodatud ja siis ühe ööga läbi loetud. Minu meelest teeb Tea kirjastus praegugi veel niimoodi, et saad raamatu veidi soodsamalt kui tellimuse teed ja ette maksad. Kui Maxima kampaania läbi siis võiks uue trükiga ju kleepsud raamatusse lehtedena kaasa panna, nii nagu see teistes kleepsuraamatutes on. Teine võimalus on need kleepsud piltidena ära trükkida nende valgete laikude asemele siis jääks muidugi kleepimise rõõm ära. Olen ka seda meelt, et raamat ei tohiks ilmuda pehmekaanelisena, see vähendaks selle väärtust mälestusesemena. Meie peres on palju vanu lasteraamatuid kasutusel mõni lausa vana-vana-vanaema oma ja pehmekaanelised seisavad vaevu koos. Loodan väga, et iga suur ja väike soovija saaks endale selle suurepärase raamatu, sest see on tõeliselt tore mälestus Eesti 100. sünnipäevast. Võibolla ostaks uuest trükist neid endale veelgi ja saadaks väliseesti tuttavatele. Kindlasti pole ma ainus kellel see suur sagimine selle raamatu ümber pea mõtetest ja ideeedest pöörlema on pannud ja tekitanud soovi see oma veel sündimata lastele või lastelastele kingituseks osta. Nii ilus mõte minu meelest 🙂 Ilusat alanud kevadet meile kõigile!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.