“Minu”… lugudest ja külast

Miks me seda teeme? Miks me kirjastusena paneme autoreid (või siis küsimus autoritele: miks me paneme iseend) selle köie peale kõndima: hoida tasakaalu on keeruline, ühel poolel on vajadus jutustada lugu, luua karaktereid, olla siiras, jõuda läbi selle loo lähemale iseendani… aga teisel pool on inimesed. Iga raamatus (taas)loodud karakter on ju ka päriselt olemas. Ja igaühel on oma arvamus iseendast ja oma arvamus sellest külast, mida kirjutaja on kirjeldada võtnud.
„Küla” all mõtlen ma siinkohal nii küla, linna, saart, riiki kui kas või kontinenti. Olenevalt raamatust.
Olen ise need valud üle elanud siis, kui ma olin populaarne USA-teemaline blogija ja kui teised väliseestlased mu blogi leidsid. Kes mina selline olen, et olen võtnud endale õiguse Ameerikast teistele kirjutada? Miks just mina?
Eks neid õigusi olegi mitu tükki. Minul on õigus kirjutada, teistel on õigus kritiseerida ja puudutatud olla. Neil on muidugi ka õigus ise oma versioon kirjutada, ja neil on samas õigus öelda, et nad ei taha ise kirjutada. Neil on õigus lugeda (välja tekstist, mida iganes nad soovivad), on õigus pooleli jätta, on õigus teistele oma sõnadega ümber jutustada.
Nii käib tasakaaluotsimine erinevate õigusetuulte vahel.
Minule on andnud pidepunkti neis eri tuultes see teadmine, et tuleb vaadata kaugele. Öeldakse, et köiel kõndija ei kuku maha siis, kui ta selle oskuse kätte saab.
Ja kaugel, seal on tuleviku lugejad. Ka neil on oma õigus: teada saada, mis elu me siin selles kümnendis elasime. Usun, et kui kirjanik kirjutab siiralt ja mitte takerdudes oleviku takistajatesse (et kellele meeldida või kellele ära teha või kellele mitte ära teha), siis ta saab kirja niiöelda oma loo oma häälega, ja just see on kõige olulisem, sedakaudu voolab nn ajastu mahl.

Ja muidugi loodan ja usun ma, et mitte ükski meie autor ei tee meelega haiget.
Mulle meenub ikka üks dialoog „Minu Ameerika” lugejate hulgas. Võimalik, et see toimus siinsamas, minu blogisabas.

Üks lugeja ütles, et Epp ei tee oma ämmale liiga (tema elustiili ja isiksust kirjeldades) ja teine ütles, et teeb küll liiga. Epp on ebaõiglane. „Christine on tegelikult nii lahe kuju, nii sümpaatne!”

Palun pöörake tähelepanu faktile, et mitte kumbki vaidluse osapooltest ei olnud päriselt Christine´i kohanud. Nad teadsid mu ämma kui tegelast vaid minu teksti põhjal. Kust see lugeja siis teadis, et Christine on lahe ja sümpaatne? Mina ju ütlesin! Ta luges mu teksti, ta tuli kaasa minu maailma, ta neelas alla selle suure müsteeriumi, millega ka mina ise olin/olen seotud: sellega, et mu Ameerika oligi/ongi väga vastuoluline. Ma loodan, et ehk sai see kuri lugeja ühel hetkel siiski sellest aru, et minu peale pole mõtet vimma kanda, ma olin autor, selle maailma vahendaja ja temale tõlgendamisvõimaluste andja.

See pole niisama lihtne, üritada kirjutada lugusid, mis peaks kajastama reaalsust. Iga lugu hakkab elama oma elu, ka siis, kui dokraamid on ümber. Ja iga sammu, iga lauset ei saa läbi kalkuleerida. Miks? Sest siis ei oleks seda „mahla”, mida te ootate. See sünnib just julgusest ja spontaansusest. Otsusest astuda köie peale ja siis kõndima asuda.
…Ja nõnda on meie kirjastuses praeguseks üle 11 aasta kirjutatud ja kirjastatud neid vastuolulisi “Minu”-sarja raamatuid.

Esimene, kes julges oma köie tõmmata totaalselt üle sellesama küla, millest ta kirjutab, oli 2009. aastal Justin. „Minu Eesti”.

Oli ju ka Justini puhul neid, kes solvusid – mina näiteks lõin käega juba toimetamisprotsessis, ma sain aru, et Epp seal raamatus on värvikas tegelane ja mitte päris mina, st mitte päris minu arusaam minust endast, aga mis siis, mõni lugeja peab seda tegelast napakaks, teine lahedaks, mina võtan teda kui kirjanduslikku tegelast ja sellena on “Minu Eesti” Epp igal juhul õnnestumine, arvan ma. Mu õde ja õemees palusid oma nimed muuta, kui nad tekstimustandeid lugesid. Aga lõppkokkuvõttes läks siiski pigem hästi, suuri solvumisi meie teada „Minu Eestid” ei põhjustanud.
Keegi kord kommenteeris, et Justini kaitsekilbiks on tema autoripositsioon, kombinatsioon eneseirooniast ja süüdimatusest. Mida sa ikka solvud, kui autor ka ennast tegelasena naeruvääristab?

…Ma arvan, et sama kaitsekilp kehtis meie järgmise julge, Mika Keräneni ja „Minu Supilinna” kohta. Iseenesest ütleb Mika oma raamatus igasuguseid imelikke asju igasuguste inimeste kohta, aga kuna nende inimeste hulka kuulub ka ta ise… ja ta paneb endale raamatus jutujätkuks-naljaviluks lausa psühhiaatrilise diagnoosi, siis… mis siin ikka pahandada.
Ja pealegi on Mika raamatu põhisõnum see, kui  väga ta seda oma jutualust küla fännab.

…Siis tuli Katri Raik ja „Minu Narva”. Lugu ühest külast, milles voolab kaks keelt. Minu meelest eriti plahvatusohtlik lugu.

Ja olgu öeldud, et Narva-loo eestikeelne ja venekeelne versioon ei olegi 100% päris samad, sest mõlemad sai läbi toimetatud just selle pilguga, et külale mitte asjatult mõne nüansiga haiget teha. (TOIMETATUD, LISAKS: Katri kinnitab, et need toimetused olid minimaalsed ja idee oli siiski kirjutada sama raamat mõlemale poolele!)

Olen kuulnud, et valimisvõitluses üritati seda raamatut küll Katri vastu relvana kasutada ja Katri annetas seepeale raamatuid kohalikku raamatukokku ja pigem võitis selle lahingu.

Edasi, Rein Sikk, „Minu Ugrimugri” ja „Minu Virumaa”. Reinul on kombeks olla positiivne, minu meelest läks temalgi köiel kõnd õnneks. Tema raamatu võti on ju suur uhkus viru kommete üle ja ta näitab raamatuga teistele eestlastele, mida virulastelt õppida. Rein on hea näide sellest, et huvitav saab olla ka pingeid kiskumata, ja kuidas mõni võimalik pinge on lihtsalt ridade vahele peidetud…

Võimalik, et me kirjastuses ka ennetasime ühe pahameeletormi (minul on siini natuke kahju sellest põnevast kaanest, mis tulemata jäi). Meil oli nimelt kaanevariant, kus sai imetleda Egiptuse püramiidide taolisi Virumaa tuhamägesid… Selles oli minu meelest ilu ja põnevust, aga saatsime kaanenäidist meilitsi sõpradele-virumaalastele näha ja saime teada, et suure tõenäosusega sünniks sellest kaanest suur poolt-ja-vastu torm. See jäi ära. Me ei hakanud küla pahandama.

…Piret Tali, „Minu Pärnu”, ka tema köis oli otse selle küla kohal, millest ta kirjutas, ja ka tema kirjutas loo, mis on lausa mitme ajastu mahla täis, ja mille peale küla ei solvunud.

Mul on teooria, et asi oli selles, et Pireti küla on suurem ja tolerantsem. Tema küla on siiski üks Eesti suurimaid ja avatumaid linnu. Ja seetõttu ehk on pärnulikkuse kirjeldamine ka lihtsam kui näiteks pisikese saare kirjeldamine.

Lisaks ka see, et Piret tundub raamatu põhjal olevat pärit väga õnnelikust ja funktsionaalsest perest ja kogu tema Pärnu on täis üsna ühest lapsepõlvenostalgiat. Ja see teeb relvituks. Pole midagi pahandada.

…Nüüd jõuame nende kahe raamatu juurde, mis mind praegu tegelikult kirjutama panid. Nende kahe raamatu puhul on “külaks” väike  saar. Ja saared on alati olnud sõna otseses mõttes küla-tüüpi kogukonnad: ennast kaitsvad, ühtehoidvad.
Kõigepealt nägi ilmavalgust Katrin Pautsi „Minu Muhumaa” ja see on tõesti raamat, mida oleks mu meelest õige vaadata kahes erinevas perspektiivis. Üks on see, et kas keegi kohalik sai läbi selle raamatu ebaõiglaselt haiget (minu meelest ei saanud, sest iga lugeja tabab ära autori isiksuse, ta on otseütleja ja tugevate värvide armastaja). Teine perspektiiv on see, et kas Eesti kultuuriloole on seda raamatu vaja mõnekümne või mõnesaja aasta pärast. Minu meelest jaa. (Samamoodi põhjendasin ma kord seda, miks Andrei Hvostov oma otsekohese „Sillamäe passiooni” kirjutas.) Katrini lugu on kohati valus ja ebamugav, samas on “Libahunt” meie rahva tüvitekstide hulgas ja vajab meelde tuletamist, üle jutustamist. Ka selline on meie küla.

…Ja kahe nädala eest ilmus Mae Lenderi „Minu Hiiumaa”. Juba tundus mulle, et seekord on kohaliku retseptsiooni mõttes ülipositiivselt läinud, aga siis kirjutati mulle kahest erinevast allikast (muidugi Hiiu saarelt), kuivõrd haiget on see raamat mõnele kohalikule teinud mõne teise kohaliku meelest. Ja et kui Muhumaa oli konkreetselt otsekohene oma valus ja väljaütlemistes, siis Hiiumaa raamat on kavalam: ta naeruvääristab. Teeb kohalikke toladeks.
Jah, huumoor on keeruline nähtus. Huumorit võib tõlgendada soojana või kurjana, ja ei saa eales öelda, kellel oli õigus. Igaühel ongi oma, tõlgendaja õigus! Mina lugesin Hiiumaa raamatust välja sooja huumorit, samas mina pole ka mitte ühtegi otsa pidi sugulane ega lapsepõlvesõber nende konkreetsete inimestega, kellest see raamat räägib.
Igal juhul arvan, et kultuuriloo perspektiivis on ka see raamat vajalik. Omal, kirjastuse poolt plaanimata moel, kuuluvad lähestikku ilmunud Muhumaa ja Hiiumaa raamatud kokku, nad räägivad otsapidi sama lugu, kuuluvad samasse mustrisse.
(On see tõesti nii, seda on hiljem kaugelt paremini näha, aga hetkel tundub mulle nii.)
Aitäh teile, Katrin ja Mae, et te kirjutada julgesite.

…Olen ise praegu Setomaal. See talu tuli mu ellu üheksa aastat tagasi. Ma ei ole ealeski siinsesse külla kuulunud, mu koht siin on metsa ääres põllu veerel ja ainsa naabertaluga on lausa sõnades kokku lepitud vastastikkuse puutumatuse ja privaatsuse reegel.
Kord asusin ma siin kirjutama „Minu Setomaa” raamatut ja kuulsin peagi juba kaude kommentaari, et mul ei oleks õigust seda kirjutada, sest ma ei tunne Setomaad piisavalt… Ilmselt aimasin, et selle raamatu järel ei oleks mitte miski enam endine, ma peaksin paljudes siinse küla küsimustes seisukoha võtma ja ma peaksin järgmised kümme aastat seda raamatut turundama, küla vahet käima… Ja ma loobusin. Need lood, mis ma olen siin läbi elanud, tulevad loodetavasti kunagi ikka, lihtsalt mitte selle pealkirja all.
Aga „Minu Setomaale” uue võimaliku autori leidmine ei olnud lihtne. Oli teisigi, kes samamoodi otsustasid pea- ja südamevalust hoiduda, oma lood muuks hoida (või hauda kaasa võtta, kes teab). Setomaa on väga tugega kultuuriga ja avatud pealiskihist hoolimata tegelikult suletud kogukond, selles suhtes saartega võrreldav… Lõpuks võttis kirjutamise ette keegi, kellele see lubatud on: juurtelt seto, veel enam, keegi, kes olnud isegi ülembsootska. Eks me peagi näeme, kui palju on lubatud jumala maapealsele asemikule… kui tema oma köie üle küla seab ja seda küla kirjeldama asub.

…Ma palun teid: ärme lase end liialt kaasa kiskuda neist lahingutest. Põhimõtteliselt on kõik hästi. Mul siin näiteks on kaev põuaga tühi ja ma katsun seepeale mõelda: küll on hea, et sõda ei ole. Ja küll on hea, et ma tean külamehi, kes tulevad traktoriga ja mulle kaevu vett juurde lasevad. Ja küll on hea, et ma kuulun siia keelde, siia kultuuri, mul on raamatuait täis vanu raamatuid ja mul on au olla osaline selles, et oma lapselastele nii neid raamatuid kui ka uusi raamatuid päranduseks maha jätta. Loodetavasti jätkub sõjavaba aega – ja vett, ja raamatuid, ja keelt, ja lugusid – ka neile.

3 mõtet ““Minu”… lugudest ja külast

  1. Kaia

    Olen lugenud nii Muhumaad kui nüüd ka Hiiumaad ja oleme ka teekonnal mandrilt Muhumaale päriseks. Seetõttu on olnud lausa vajalik lugeda neid mõlemat raamatut. Sain Katrini raamatust kinnituse, et tõesti, oluline on, kust kelle järeltulija sa oled. See vast tuleb sellest, et saarel on kogukond ikka kõik-kõiki-tunnevad ja kui sind ei saa kellegi juureotsa peale seostada, siis nii lihtsalt on. Võõraviha pole kogenud ja pole kah endasse kogunud seda, mida pole mul tarvis. Heast huumorist pean ise lugu ja saartel seda jagub. Pigem leian oma tee ja seose ning mooduse ennemini anda kui nõuda kohalikult kogukonnalt ja olen kogenud, et kui sul on midagi olulist anda, siis tullakse toekalt toeks.
    Igatahes head raamatud mõlemad, soovitan lugeda! Kindlasti teevad usinasti reklaami saartele … isegi tasuks rohkem seda riigisisest huvi kohapeal “ära kasutada” 🙂

  2. Maire

    Katrin Pautsi raamatu vaatamine ajaloo perspektiivis on väga huvitav lähenemisnurk, sest tõepoolest – üks libahundilugu, milliseid meie külades on alati olnud. Neid Minu-sarja raamatuid ei saagi tõesti teisiti kirjutada, sest kui rookida neist kõik selline välja, mis kedagi riivata võiks, siis ei jääks neist mitte midagi järele. Pauts on minu ja mu mehe lemmik, Muhu raamat on läbi loetud ja alati ootame huviga tema arvamuslugusid – ja peame peenikest naeru, sest tahaks ise ka vahel nii julgelt ja sirgelt arvata, aga ega ei julge ju. Arvan, et tal on väga palju toetajaid, lihtsalt nad on kõik peidus, sest nii on turvalisem 🙂
    Mae Lenderi raamatu ostan esimesel võimalusel. Mees juhtus kusagil katkendit lugema ja ütles kohe, et see kindlalt meeldib meile. Ei jõua kohe ära oodata, millal saan seda lugema hakata.

  3. Marjan Tetickovic

    Kas pangad on laenu andmata jätnud?
    ära vaata rohkem. saad meile rahalist abi.
    võite saada tagatiseta summas 10 000 eurot kuni 500 000 eurot.
    kiire heakskiitmine
    määr on 3% aastas

    email: 2324company@gmail.com
    Viber: +16316333962

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.