“Minu”… lugudest ja külast

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Olen lugenud nii Muhumaad kui nüüd ka Hiiumaad ja oleme ka teekonnal mandrilt Muhumaale päriseks. Seetõttu on olnud lausa vajalik lugeda neid mõlemat raamatut. Sain Katrini raamatust kinnituse, et tõesti, oluline on, kust kelle järeltulija sa oled. See vast tuleb sellest, et saarel on kogukond ikka kõik-kõiki-tunnevad ja kui sind ei saa kellegi juureotsa peale seostada, siis nii lihtsalt on. Võõraviha pole kogenud ja pole kah endasse kogunud seda, mida pole mul tarvis. Heast huumorist pean ise lugu ja saartel seda jagub. Pigem leian oma tee ja seose ning mooduse ennemini anda kui nõuda kohalikult kogukonnalt ja olen kogenud, et kui sul on midagi olulist anda, siis tullakse toekalt toeks.
    Igatahes head raamatud mõlemad, soovitan lugeda! Kindlasti teevad usinasti reklaami saartele … isegi tasuks rohkem seda riigisisest huvi kohapeal “ära kasutada” 🙂

  2. Katrin Pautsi raamatu vaatamine ajaloo perspektiivis on väga huvitav lähenemisnurk, sest tõepoolest – üks libahundilugu, milliseid meie külades on alati olnud. Neid Minu-sarja raamatuid ei saagi tõesti teisiti kirjutada, sest kui rookida neist kõik selline välja, mis kedagi riivata võiks, siis ei jääks neist mitte midagi järele. Pauts on minu ja mu mehe lemmik, Muhu raamat on läbi loetud ja alati ootame huviga tema arvamuslugusid – ja peame peenikest naeru, sest tahaks ise ka vahel nii julgelt ja sirgelt arvata, aga ega ei julge ju. Arvan, et tal on väga palju toetajaid, lihtsalt nad on kõik peidus, sest nii on turvalisem 🙂
    Mae Lenderi raamatu ostan esimesel võimalusel. Mees juhtus kusagil katkendit lugema ja ütles kohe, et see kindlalt meeldib meile. Ei jõua kohe ära oodata, millal saan seda lugema hakata.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar