Pesapunumisinstinkt

Vahel ma ikka mõtlen sellele Anna Haava tänava majakesele, mida me EI võtnud. Miks ei? See oli ju nii stiilne. Äkki sellepärast ei võtnudki, et mul tekkis selle koha suhtes nii suur aukartus. Et vaat siin on siis Päts ja Laidoner istunud. Kas ma suudan seda renoveerida nii, et õige oleks? Ja teiseks, kas ma üldse südamepõhjas tahangi, et keegi seda renoveeriks? See oli seal nagu ajakapslis rändav pind, 110 puutumatut ruutmeetrit…

Aga meie Hiie tänava majakeses on aastaid valitsenud selline parajalt boheemlik, tudenglik õhk, millele ma julgen läheneda. Seinte peal on värvid värvide ja tapeedid tapeetide peal, igas toas on elanud tudengeid, karvaseid, sulelisi. Seal vahel oli veel kataloonlannast minia Marjona, kes värvis eesukse vahemeresiniseks, ja kusagil seal tudengite taga on vanapere ja noorpere, ning lapsed, kes siin kunagi elasid ja õunapuuaias jooksid.

See saab olema üks hea koht. Ma kordan endale iga päev: “Kuu aega on ebamugav ja kolm aastat on mugav!” Kordan seda mantrat ja vaatan, kuidas tulevase vannitoa põranda asemel on praegu hauaauk või kuidas kogu tulevane elutuba on täis korstapühkijast lennanud tahma… Ei jõua ära oodata, millal küll saabub see tipphetk, mil kaos majas on kõige kõrgem ja millele järgneb kord… see saab alguse kusagilt nurkadest (seinadest, lagedest, põrandatest) ja valgub tasapisi igale poole.

Muidugi, ise ei valgu siin midagi. Ma olen seda kõike ju korraldanud: töömehed, materjalid, töömehed, materjalid. Roostemuundur ja akrüül ja silikoon ja trapp ja truup ja vuuk ja segisti ja vispel ja lubiliiv ja kuivbetoon… Umbes kord päevas tabab hetkeline debrekas ja mõtlen “milleks?” Mis siis, kui see lõppeb fiaskoga? Mis siis, kui meile maja üürinud inimesed mõtlevad ümber, või kui töömehed osutuvad pättideks või kui eelarve läheb poole peal lõhki või kui selgub, et olen remontinud valesid asju ja näiteks kergekäeliselt-suviselt ahjud ja aknad fookusest välja jätnud… Brr. Tegelikult on muidugi hea leping ja head omanikud ja head töömehed ja head otsused. Ma loodan.

Vaat selline asine pesapunumine käib siin.

Võiks veel paljust kirjutada, kui uni ei murraks.

Näiteks sellest, et mulle ei meeldi olla läbirääkija ja rahajagaja rollis – kogu aeg on tunne, et olen kas a) liiga kooner või b) liiga laristaja. Ja et see tunne ei puuduta ainult majaehitust, aga samamoodi ka Petrone Print firma tegemist. Kui ma saaks, siis jagaks kõigile raha ja raamatuid niisama, naeratuse eest.

Näiteks sellest, kuidas sa sõltud oma töömeestest naha ja karvade ja emotsioonidega. Sest nemad on ju need, kes tegelikult teevad.

Ja sellest, kuidas ma näen kõrvalt, mismoodi inimesed teevad suuri otsuseid oma elus ja leiavad end pärast küsimas: “Kuidas see juhtus? Mis mul peas oli?” Ja sa tead juba ammu seda teise inimese protsessi pealt vaadates, et sealt tuleb mingi jama, millegipärast vajalik ja vältimatu ja loodetavasti õpetlik jama.

Aga enda puhul ei oska seda alati tunnetada. Kas on siis jama või on õige asi?

Kui ma näen vannituppa kaevatud haua asemel valmis vanni, kui ma näen õnne, mis meid seal majas ootab, on see nüüd jumalik intuitsioon või lihtsalt üks õhuloss, mille ma siis näpuga katki torkan, kui see reaalsuseks saab? Sest ma tahan edasi liikuda uutesse õhulossidesse?

Epp,

kes on elus kolinud… (arvutab) nii palju kordi, et neid ei saagi lugeda, sest kolimise ja reisimise vahele ei oska piiri tõmmata. No kusagil nii 18 kuni 100 korda. Kui me nüüd tõesti oleme endale kolmeks aastaks püsiva pesa leidnud, siis on see suur õnn.

18 mõtet “Pesapunumisinstinkt

  1. kessu

    midagi selles, kuidas sa kirjutasid uue kodu leidmisest, pani mind uskuma, et tegu on õige asjaga…

    ja endiselt: kui on vaja laenata hekikääre või muud aias /majas vajaminevat või niisama abi vaja, siis kirjuta julgesti. elame üsna teie lähedal. meili sa vist näed.

  2. Anneli

    Mnjah, selle remondiga on nagu on. Meie küll renoveerime, kuid eelarve on 3X suuremaks paisunud, kui algul planeerisime. Sest…üllatusi iga nurga peal. Aga see eest saab hää, ma loodan. Kuna valmis saab, ka ei tea, sest ka planeeritud ajakava on lõhki mis lõhki. Aga tegelikult on ju tulemus tähtis ja hea enesetunne saavutatu üle!? Igal juhul edu! Ja väike (positiivne) depressioon on minu arvates vaid edasilükkav jõud asja juures:) (Räägib inimene, kes oma majakese juures aina peast kinni hoidis, kui see ebavajalikku välja lammutades järjest hullem välja nägi…)

  3. anna

    😛 mai taha nüüd entusiasmi jahutada ega midagi, aga igaks juhuks vist on targem arvestada sellega, et ei lähe ainult kuu.
    meil oli sama plaan – juulis kolime sisse (korterisse, kus oli ainult wc-pott ja veetoru) ja kohe hakkame tegutsema ja no hiljemalt augustiks on KÕIK valmis.

    reaalsus on see, et esikut tegi töömees veel novembris ja trepikoda on siiani lõpetamata.
    ma ei väida nüüd, et kõigil nii käib ja alati peab nii minema, meil on rahalisi ressursse ka muidugi tunduvalt vähem, aga tihtipeale tuleb muid takistusi ka vahele.

    aga edu igal juhul. remont on lahe. kuigi mina töömehed jätaks välja nii palju kui võimalik ja teeks võimalikult palju oma kätega, aga no saan aru, et Anna pärast ei saa 🙂

  4. :-)

    Ma ei olegi aru saanud, et kas see koht on teil yyritud v6i ostetud? Kui yyritud, siis mis loogika alusel peate teie yyrilistena seda korterit remontima?

  5. helle

    Mul on sama küsimus, mis eelmisel. Ja mis soodustused on teil pärast seda, kui olete kõik korda teinud, kas 0-üür?

  6. Eppppp

    Üüritud jah, kolmeks aastaks ja lepingu kohaselt teeme remonti teatud – päris suure – summa piires. Ja igakuiselt makstav üür on üsna väike (esimesed pool aastat pole üldse).

    Ma arvan, et see on meile hea leping, ja samas ka teisele poolele hea. Meie ei oleks suutnud Tähtveres suure aiaga eraldi maja osta ning ka tavalised üürihinnad selliste tingimuste puhul on tohutult suured, vaadake ise kinnisvaralehekülgedele.

    Mis üllatustesse puutub, siis neid jah jagub. Täna tuli koos vana tapeediga igavene hunnik pudedat seina ka maha… ;(

  7. andry

    kuu ajaga selline remont är teha, isegi koos töömeestega, see on killuke huumoriajakirjast:)
    aga mis siis, peaasi on pealehakkamaine

  8. Eppppp

    No mitte päris kuu ajaga… Ma sain võtmed kätte 20. juunil ja plaan on vanast kohast asjad ära kolida 3. augustil ning et päris valmis on 1. septembriks… Vaat nii, aga nüüd piip ja prillid ja objekti pääle 😉

    (Ahjaa, kui kuupäevadele jutt läks, siis 21. juuli on ju veel lapse sünnitähtaeg ja pärast seda ma ilmselt väga seal enam ei korralda ;))

  9. :-o

    Kas te siis peate selle asbesti ja vanade pliiv2rvide tolmude keskel m6nda aega elama? Ei ole kindel kes siin kasuliku diili sai. Kaval tegelane igatahes kes teid n6usse r22kis. 10 pointsi sellele sulile nutikuse eest ja teile j6udu sellest jamast elu ja tervisega v2lja tulemast.

  10. -Taimi-

    kui mina oma vanas elamises remonti tegin, siis avastasin ka ühtäkki, et pool seina tuli koos tapeediga maha.. mis muud, krovisime taas ära ja ajasime ühtlaseks.. suur töö oli..

    aga jah, nii nagu eelnev kommenteerija väidab arvan ka mina, et tegelikult ei ole sul ju üldse hea selles tolmus ja haisus olla ja kui laps tuleb, siis ammugi ei ole see tore tema tervisele..

  11. Eppppp

    Ise tegin selle ettepaneku, maja pakuti tegelikult üürile poolikuna (või tudengitele, tubade kaupa)!

    Laps ei sünni ju tolmu ja haisu. Meil on korras korter ka. Aga ma tõesti ei jaksa hetkel kõiki neid süsteeme seletada… Tolmude sees me kindlasti elama ei hakka (olen selleks liiga tervisefriik ;)). Täna oli seal abiks 7 inimest ja asjad liikusid nii kiires tempos.

  12. Eppppp

    PS. Ja mina arvan, et täiesti eksisteerivad sellised tehingud, kus mõlemad osapooled on ühekorraga võitjad.

  13. helle

    Kindlasti eksisteerivad ka mõlemale poolele soodsad lepingud, nagu on olemas ka kompomisslahendused. Ära lase ennast heidutada igasugustest arvamustest. Loodetavasti on sul ikka tuge Justinist. Tulen siis vaatama, kui valmis saad ja laps ära sünnib.

  14. elo

    Ma tulen vaatama siis, kui mu laps ära sünnib – jalutuskäigul. Enam pole kaua ju jäänud, ja remont on jube.Eriti, kui kiire on sellega. Õnneks meil sai valmis, aga vastupidiselt sinule elasime meie tolmu sees. Hea oli, et eriti ei pidanud koristama kaks kuud . Ausalt öeldes ei kujuta küll ette, et sa nii kiiresti seal remondi valmis saad ja eelarve piiridesse jääd. Mis siis, kui rohkem kulutad, kas omanik arvestab siis selle ka tagasi üürirahast ?

  15. seke

    jaa, remondiga-ehitamisega nii, et planeerid küll ühte, kuid reaalsus näitab midagi muud. Näiteks tellisime endale kraanikausi poest ja öeldi, et nädalaga saab kätte, nüüd aga tiksub pea kuu täis. enne kraanikausi kätte saamist ei saa köögimööblit ka tegema hakata…
    Me ehitame oma maja ja lootsime ka lapse sünniks vannitoa valmis saada – kuid praegu on seal samasugune auk nagu Sul 🙂 Meil ca. 2 nädalat rohkem aega lapse sünnini ku teil. aga vee vast saame sisse, isegi kui vannituba valms ei jõua. ja mõttes olen juba loobunud, et jõuame, see annab tohutult palju vabadust juurde, muidu ikka stressasin, kas jõuab või mitte….

  16. VäikeMari

    Hihi, meil oli vaid tulevase lapse tuba vaja ära remontida enne tähtsat kuupäeva. Nii palju me seda edasi lükkasime kuni laps kolm nädalat varem hoopis ära sündis 🙂 Siis läks issil äkki kiireks. Õnneks nii väike laps veel oma tuba ei vaja.
    Aga Eppppp, sa võiksid kuskil ka sellest kirjutada, mis Marta asjast arvab. Nohh, et saab vanemaks õeks. Kavõi tema blogis ( mis on sul tihti unarusse jäetud)…
    Tegelt ma tahaks ka üht kõhupilti raskelt näha…

  17. Merle

    No mina ei tea, ikka on remonditud ja lapsed sündinud poolikusse remonti, mis siin dramatiseerida. Elu ju selline, ajastumise küsimus. Kui titt tahab sündida enne kui viimne värvipiisk elamises kuivanud, no las ta siis sünnib, sulgub üks uks, avaneb teine. Jõudu ja vastupidamist, Epp!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.