“Minu Muhumaa”, Katrin Pauts, ja üks (veel) vastuseta küsimus

Lugesin Katrini raamatut “Minu Muhumaa” ja sinna otsa kohe Mae blogiposti.

Maed häirisid kordused, mind mitte. Minu meelest oli kogu see Muhu-raamat just niimoodi kordusi lubavalt komponeeritud: see oli rütmiline, sama loo ülejutustamine, iga peatükiga tuumale lähemale jõudev.

…Minu jaoks jäi tuum küll päris lõpuni avamata.

“Ema, miks me ikkagi siia elama jäime?”

See küsimus jäi esitamata. Ma ootasin seda! Ootasin ema vastust. See oleks pidanud minu meelest tulema, näiteks pärast viimast peatükki, enne epiloogi.

(ja selle Muhu-poliitikast rääkiva peatüki oleks mina välja visanud, aga noh, mul oli ka võimalus selle raamatu toimetajaks hakata, aga mul oli oma elurähkluses nii kiire, et ma ei saanud, ja natuke on kahju… Ma arvan, et toimetaja oli hea, autorist rääkimata, aga lihtsalt, see on see Suures Loos osalemata jäämise kahjutunne.)

Aga kes teab, võibolla see ongi õige, et seda küsimust ei olnud otsesõnu kirjas ja ma pean ise seda endalt küsima ja ise vastust otsima. Nagu krimka! Mulle on kõik info antud, aga ma ei ole veel aru saanud.

Miks? Miks ta sinna elama jäi, kui ta seal libahundiks tehti?

…Üks tsitaat raamatust, mis minu meelest on nii tabav. Siin on sees selle tüdruku valu ja uhkus. Ta armastab oma saart, omal moel. Mitte külla kuuludes. Aga Muhumaa ja küla ei ole ju üks ja seesama.

“Tahavaatepeeglis näen end järsku kui inimkujul kehastunud Muhumaad – mikrokultuuri, mis säilitas omapära ainult tänu sellele, et oli nii eraldatud.”

See on nii tabav, siin on tee andestamisele. Ja arusaamisele, et veidrused ja teravused vermivad kultuuri. Meie külakultuuri osa on külajutud ja vägivald. Kes ellu jääb, võib kirjanikuks saada.

…Mõtlesin raamatut lugedes palju ka enda peale. Mina ka pole kunagi päris normaalne olnud, lasteaias ma ei käinud, kooli sisse päris lõpuni ei sulanud, tegin teismeeas palju poppi ja lugesin keldris raamatuid, vihkasin rahvastepalli ja matemaatikatunde. Nagu Katrin! Samas, üldjoontes arvan, et mul oli üsna tore lapsepõv, kuigi meie olime ka sisserännanute-laadsed (narmasjuursed, nagu nõuka-ajal paljudega juhtus…), aga mu ema ei olnud noor ilus lesk, kelle peale külanaised oleks pidanud kadedust tundma. Kolhoosi esimees oli meil lausa sugulase sugulane. Ja soojad-mõnusad vanavanemad elasid vaid tunni kaugusel….

Ja ma arvan, et Mulgimaa oligi rohkem ilmale valla ja suvalisema mentaliteediga kui Muhu saar.

Aga 18-aastaselt, suvel pärast keskkooli lõppu kolisin ma sealt ära ja ma pole seal mitte kunagi olnud pikemalt tagasi kui maksimum nädal. Miks see nii on, raske seletada, olen vahel mõelnud, et õige oleks ikka tagasi lapsepõlvemaale kolida, aga lihtsalt ei tule välja, mingi äng on ikkagi (s)ees.

Ja seda enam imetlen ja imestan ma seda, et Katrin ja ta ema elavad ikka oma külas edasi.

…Seda Muhumaa raamatut oleks eriti huvitav lugeda pimedas, hingedeajal. Selles on ürgset õõva. Mõrvad, surmad, põlengud, kättemaksud, pealekaebamised… Enda sita sisse uppumine, imiku lämmatamine padja abil, hambavalusse surnud ema jne… On tõestisündinud lood, on hirme, on legende. See on pinnas, kust sündis “Krimikirjanik Katrin Pauts”.

Ja on sündinud üks uus versioon libahundilugu Eesti kirjandusse.

Ma olen kord ühes blogipostis öelnud, et minu meelest on eesti kirjanduse kõige tugevam tüvitekst Kitzbergi “Libahunt”. Mäletan, kui seda kirjutasin. Ma istusin just siinsamas diivanil, keset pimedat augustiööd ja kuulsin hundi ulgumist metsast. Siin oma Setomaa talus, mis on peidus ühes salajases kohas, kus mul on võimalik mitte olla küla osa. Ma austan küla, austan kaugelt, aga ma tunnen end hästi sellises kohas, kus on vaid looduse hääled ja silmad…

Kirjutan homme edasi! Sest omal moel on minu jaoks Katrini raamat ja Siiri Sisaski “Hästijätt” seotud. Näiteks selle poolest, et autor tegi teismeeas koolist poppi :).

2 mõtet ““Minu Muhumaa”, Katrin Pauts, ja üks (veel) vastuseta küsimus

  1. Pingback: Veel “Minu Muhumaast”, ja “Hästijätust” ka | Elust kirju: Epp Petrone ajaveeb

  2. Pingback: Suvelugemise soovitused meie kirjastusest, juulikuuks | Elust kirju: Epp Petrone ajaveeb

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.