Veel “Minu Muhumaast”, ja “Hästijätust” ka

Eilse Muhumaa-muljetamise juurde kaks mõtet veel.

Esiteks: kas ma peaks end kuidagi nn süüdi tundma, sest mina olin see inimene, kes Katrinilt selle teksti tellis?

Mul on kummalised meeleolud. Ma arvan, et küsimus “Kas Katrin ja ta ema saavad veel Muhumaal poes käia?” ei ole tegelikult päevakorral. Saavad ikka. Andrei Hvostovi tsiteerides, kõik harjuvad sellega ära, et sa üritad olla hea kirjanik, mitte hea inimene.

Kui mul on mingi muremõte, siis see, et ega Katrin äkki oma materjali nüüd ära ei kulutanud… Minu jaoks oli mitu antud raamatu hoovust väärt veel suuremaks kirjutamist.

Aga siis mõtlen, et “Minu Muhumaa” on just see, mis ta on, mosaiikne. Ju ta pidi sündima, ja just sellisena sündima. See on teos, kust saab muuhulgas isegi natuke aimu, mida Muhumaal turistina teha, lisaks saab sealt põneva, hüpoteese püstitava ja kuulujutte kajastava ülevaate selle saare kultuuriloost, saab aimu, mis elu elasid lihtsad nõuka-aja inimesed seal saarel, aga ka üleüldse Eestis… saab suureks kasvamise loo ängi ja saab libahundiloo ängi, viimaseid oleks mina lugejana rohkem tahtnud, aga ei oleks ju sobinud siia kaante vahel, see oli “Minu Muhumaa”.

Ma loodan, et Katrin kirjutab kunagi kõik need raamatud. Näiteks raamatu kummalisest krimikirjanikust Vaselist. Ja raamatu iseenda lapsepõlvest, suureks kasvamisest. Ja oma ema saarele tuleku loo. Olgu need siis elukirjandus või ilukirjandus, aga neid tuleks mu meelest veel, edasi ja uuesti kirjutada.

Teiseks, mõtlesin isiksuse ja keskkonna peale. Mõtlesin Siiri Sisaski “Hästijätu” peale. Mõnes mõttes on need kaks autorit sarnased. Siiri 1960ndatel, Katrin 1970ndatel sündinud. Peenelt öeldes mitte-eliidist, prostalt öeldes kusagil kolkas, paljulapseline pere üksikema vedada, samas ürgandekate geenidega, mis emal-isal lihtsalt lõpuni kasutamata ja tunnustamata jäid…  Ja mõnes mõttes on Siiri ja Katrin ka täiesti sarnased isiksuse tüübid. Need, kes ei lase endale pähe istuda, pigem tõmbavad mütsi pähe ja lähevad oma teed. Kunstnikutüübid ja üksikhundid. Koolist popi tegijad.

Samas, kui Siiri oleks elanud Katrini elu ja vastupidi, eales ei oleks meie kaante vahele sedasama lugu sündinud. See ongi äge, millline jumalik pusle meie ümber iga (loome)inimese näol aina kokku saab pandud.

Siiri raamatu toimetaja olin ma ise. Ja ma tean, kui palju kordi ma palusin Siiril siia-sinna juurde kirjutada, küsimustele vastata, aga Siiri (ei lase pähe istuda, eksole!) eelistas minimalismi. Kõike ei pea välja pajatama, see on tema lähenemine.

Katrin on pigem välja partsuja, kui nii võib öelda. Tugevad tõmbed, kus toimetaja pigem üritab kärpekääridega juurde hiilida (aiman ma, tegelikult fantaseerin, sest ma pole Katrinit toimetanud).

Imelik, neist kahest kirjutades mõtlen palju enda peale. Minu taust on ju sarnane (välja arvatud see, et mul oli kodus ka isa, aga muidu olin täitsa samamoodi maakohas paljulapseline ja popitegija kunstnikutüüp) ja kui ma mõtlen kirjutamisest, siis ma küsin endalt “Mismoodi mina olen?” Kas mina olen väljapartsuja või minimalist? Või midagi vahepealset?

Olen kes olen, igatahes annab see jõudu, näha teisi, kes on, nagu nad on.

Siiriga tegin pika intervjuu värskesse Keskus lehte, sealt jäi vist kärpe tõttu välja ta mõte, et “Parem käsi ei peagi teadma, mina vasak teeb, tuleb lihtsalt oma vaistu usaldada ja luua, küll siis saabub tõeline kohalolu tunne”.

Üleanalüüsida pole mõtet, teisisõnu.

Praegu mulle tundub, et aitab jutust küll. Lihtsalt: soovitan teile neid mõlemaid raamatud. Saatuse tahtel nad ka ilmusid meie kirjastuses samal ajal (mitte plaanitult, sest parem käsi ei pea teadma, mis vasak teeb :)) – lugege neid koos või kordamööda ja ehk aitavad need mõelda teie enda lapsepõlvele, päritolule, juurtele. Minul küll aitasid. Nii Siiri lugu kui Katrini lugu küsisid sedasama: kuhu me kuulume?

Katrinile soovitan Siiri raamatut lugeda. Mul tekkis selline aimdus, et nii, nagu oli Siiri raamatu aare tema vanaema, nii elab sinul seal Muhumaal pisikeses kilesaunaga putkas sinu aare – sa võiksid oma ema veel kirjutama panna, Katrin?

Üks mõte “Veel “Minu Muhumaast”, ja “Hästijätust” ka

  1. Raili E Welch

    Ma pole “Minu Muhumaad” veel lugenud – teen seda kindlasti … Kuid iga inimene kirjutab ikka mida ta tahab ja soovib. Kui ma oleksin kirjutanud näiteks “Minu Florida”, siis see oleks ehk välja tulnud vägagi eemalepeletav sellest osariigist ja poleks olnud õiglane Florida suhtes … Niiet “ära põe”!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.